Teater kinosaalis

Margit Adorf

Võttepaigad küll muutuvad, kuid montaaž on kuiv, külm, nõrk ja loid        Mängufilm „Jäneseurg” („Rabbit Hole”, USA 2010, 91 min), režissöör John Cameron Mitchell, stsenatrist David Lindsay-Abaire. Osades Nicole Kidman, Aaron Eckhart, Dianne West, Milles Teller jt. Linastub kinos Artis.  „Jäneseurg” on rusuv draama sellest, kuidas  lein aegamööda abielupaari suhet lammutab. Ühtlasi on see film hoiatav näide, kuidas ühest heast näidendist saab kergesti halb film. Näitlejana telemaailmas alustanud režissöörile John Cameron Mitchellile on „Jäneseurg” kolmas täispikk film. Linateos baseerub David Lindsay-Abaire’i samanimelisel näidendil, mis on pärjatud ka auväärse Pulitzeri preemiaga. Paraku peab filmi kohta ütlema, et ekraanile on toodud küll head näitlejad, kes  oma rolli hästi lahendavad ja veenvalt ette kannavad, kuid film ise on filmina kehv mis kehv. See, mis kinolinal toimub, on küll hea teater, aga halb film, sest filmi võimalusi ei ole ära kasutatud. Kaamerakeel on distantseeritud, staatiline, steriilne. Võttepaigad küll muutuvad, kuid montaaž on kuiv, külm, nõrk ja loid. Ma ei ütle, et filmi puhul peaks ilmtingimata kaameraga ringi vehkima, valgusega välgutama või pidevalt kasutama kiireid lõikeid sinna-tänna.  Aga – ja see aga on suur – ma tahan filmi vaadates jõuda teemaga sügavamale ja lähemale, kui seda pakub Mitchelli teos. Siin pean silmas eelkõige vormistust. Antud juhul ei anna staatilised aeglased kaadrid filmile midagi juurde. On näha, et asi ei ole kontseptsioonis, see pole taotluslik, vaid tuleneb otse sellest, et võetud on näidend ja see näidend kuidagi üles filmitud. Näidendi tekstist ei ole aga saanud filmi, see on teatriks jäänudki. Tulemus on lihtsalt  igav.     

On küll, jah, asju, mida siin kiita: Nicole Kidman teeb last leinava emana väga hea rolli ja ka teistele osatäitjatele ei taha ma midagi ette heita. Kuid filmi lavastaja oleks võinud selle töö peale filmilindi kulutamata jätta ja selle asemel näidendi teatrilavastusena vormistadagi. Nii nagu see on algselt mõeldud.  Filmis on puudu see miski, mis teeb filmist filmi. Pealtnäha on kõik nagu olemas, aga kogu aeg kripeldab, et see pole ikka päris see. Ma tahan rohkem detaile, pilke, suuri plaane, näitlejale lähemaleminemist. Ma ei taha vaadata, kuidas kaks varju istuvad pargipingil ja neid filmitakse selja tagant, kui ma ei näe sellele põhjendust. Praegu võimlevad näitlejad end nahast välja, kuid tulemuseks on see, et filmisõber saab hea kinoelamuse asemel hinge kripeldama  rahulolematuse okka.   

Näidend (loe: film) räägib abielupaarist, kes on kaotanud lapse. Tegemist ei ole haigusega, juhtub ootamatu õnnetus. Laps on alles väike. Nüüd algavad süüdistused, lein, pingutus, et juhtunuga hakkama saada, emotsioonid keevad pinna all ja hüppavad lakke. Abielupaar teeb kõik, mis võimalik, käiakse nõustaja juures  ja lapse kaotanud vanemate toetusgrupis. Püütakse leida viis, kuidas elust taas rõõmu tunda, samal ajal võideldakse mõttega, et rõõm on jäänud kaugele maha ja millegi üle rõõmustada või õnnelik olla oleks patutegu. Naine satub suhtlema noorukiga, kes on tema lapsekaotusega seotud, millest koorub välja ulmeline kõrvalteema: kusagil on paralleelmaailm, kus on kõik teisiti. Siit ka filmi pealkiri. Ulmelisus jääb siiski noormehe koomiksifantaasiatesse,  tõsise draama huvilistel ei maksa peljata, et leinaga leppimise lugu kuidagi ebamaistesse sfääridesse hõljub. Loos on küll ja küll ainest ja peaks olema ka materjali piisavalt, et vormida asi filmiks. Millegipärast aga leidub inimesi, kes arvavad, et film ongi teater, ainult et purki pandud. Tegelikult see siiski nii ei ole: reeglid on teised ja ka publiku ootused on teised. Mina igatahes ootan seda, et mulle ei vaataks kinosaalis ekraanilt vastu teater. Selline asi ei meeldi mulle ja vajutab filmielamusele paha maigu pitseri. No kui see just ei ole rõhutatud teatraalsus nagu näiteks von Trieri „Dogville’is”. Aga, nagu ma juba mainisin, selle filmi näidendlikkus on pigem kogemata niimoodi välja kukkunud, mingit põhjendust või kontseptsiooni siin ei ole. „Jäneseurgu” võib soovitada vaatama minna neil, kes tahavad näha seda, missugune võiks Nicole Kidman olla teatrilaval, ja vaatama  võiksid minna ka paadunud filmivastased teatrigurmaanid, sest see on just niisugune vahepala, mis on natukene nagu film ega ole ka, sobib teatri eelistajatele hästi. Saavad ka linnukese kirja, et on korra aastas kinos käidud, ja suure tõenäosusega jäävad ehk rahulegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming