Tavaline Hollywoodi komöödia

Peeter Piiri

Coheni talent peitub näitlejajulguses, ta on osalusteatri geenius, Artaud ja Grotowski oleksid ta üle uhked olnud. Mängufilm „Diktaator” („The Dictator”, USA 2012, 83 min), režissöör Larry Charles, stsenaristid Alec Berg ja Sacha Baron Cohen. Osades Sacha Baron Cohen, Megan Fox, Anna Faris, Ben Kingsley, John C. Reilly jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Vist oli Roman Baskin see, kes kunagi ütles, et naljategemine on väga tõsine asi. Olen temaga kakssada protsenti nõus ja see on üks peamine põhjus, miks ma väga harva ja ülisuure ettevaatusega vaatan Hollywoodi komöödiaid. Vahest olen ma tõesti liiga nõudlik, aga kui komöödiafilmis pole mõjuvat sotsiaal- või kultuurikriitilist sõnumit ehk siis erakordset kunstilis-tehnilist lahendust, liigitub see minu silmis kõige magedamat liiki meelelahutuseks. Midagi pole teha, ma pole siiani suutnud vaadata korralikult ühtegi „Ameerika pirukat”. Aga „Eurotrippi”, mida sõprade tohutul pealekäimisel kaesin, pani mind tõesti ainult õlgu kehitama. Hollywood juba iseenesest lühistab mis tahes kriitika, välistab niigi kõik standardsest erinevad kunstikeeled. Järelikult ootan ma iseäranis komöödiažanri viljelejatelt väheke enamat kui jalaga-perse ja tordiga-näkku naljad. Okei, ei saa teha kriitikat, mis viiks ühiskonna muutumiseni, aga no püüdke vähemalt. Teiselt poolt, kui nüüd mõtlema hakata, ehk on Hollywoodi eeskujulikult kehvad komöödiafilmid miski omamoodi protest jällegi. Filmi „Borat. Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel” tegijad on tulnud nüüd välja uue komöödiaga „Diktaator”. Kuna „Borat” oli kõmuliselt erinev Hollywoodi tüüpkomöödiatest, siis tuli mul sammud kino poole seada. Ja see, mis tegi Borati-filmi minu jaoks nii mõjuvaks, oli sekkumine. „Borati” tegelaskuju lõhkus rämeda hoolimatusega kõigile nii turvalise neljanda seina. Ta läks oma publiku sekka, irriteeris ja provotseeris pahaaimamatuid kodanikke, kiskus nad lavale, näitas neid nagu laadapalagani tolasid raske raha eest – neile endile. Tuhanded ameeriklased vaatasid sadades kinodes, kuidas ameerikalikud põhiväärtused üksteise järel nende endi kaasabil lõbusalt porri tallati – nad naersid ja maksid raha ka veel selle eest. Meenutab lausa Tarantino poolt üht kuulsaks räägitud anekdooti, kus kõrtsmik ja kõrts täis kustakse, kõrtsmik lagistab aga muudkui naerda nagu meeletu.

„Borat” sekkus ameerika hüperreaalsusse, andis sellele nii palju vunki juurde, et see muutus iseenda karikatuuriks. Seesugune sekkumine tabas ameeriklasi väga ootamatult. Tõepoolest, sa oled harjunud ise pidevalt teiste maade ja kultuuride tegevusse sekkuma ja nüüd äkki sekkub keegi su enda tegemistesse. Sind, kes sa pidevalt nii „rahumeelselt”, lausa koolmeisterlikult seletad teistele, mis asjad on vabadus, sallivus, inimõigused ja demokraatia, pannakse suurele ekraanile oma igapäevases hiilguses täis tegema kõiki neidsamu su enda taevani kiidetud väärtusi. No tõesti, mis sul muud üle jääbki kui püüdlik-kohmetult enda üle naerda, maksta kalli pileti eest ja tänada jumalat, et tegemist on pelgalt filmiga. Orgaanilisemat näitlejatööd ja tänulikumat publikut annab otsida. Ameerika filmitööstus ületas ennast siin tõesti: ta tegi taas ära Münchauseni triki ennast patsipidi soomülkast välja sikutades, lühistas taas ühiskonnakriitika, mille ta ise sedapuhku eriti jõuliselt välja nõidus.

Ühe ja sama trikiga rahvast muidugi kaua ei lollita. Selles mõttes muidugi, et mitte kaua aega järjest, aga inimeste mälu on siiski lühike. Möödub aastat kümme ja samad vanad vigurid täidavad taas tublisti oma kohust. Ameerika kultuuris endas on tegelikult olemas vana komme publikut provotseerida ja solvata. Ja kui Sascha Baron Cohen teebki seda ühena esimestest otseselt kinolinal, siis oli tal meelelahutustööstuses paar aastakümmet varem võimas eelkäija Andy Kaufmani näol. On vaja aega, et rahvas unustaks. Sellepärast ma arvan, et Borati järglasel Brünol ei ole enam sellist kaalu ja teravat (mis sest, et a priori lühistatud) ühiskonnakriitilist sõnumit. Sama puudutab muide ka Eestis läbi viidud analoogseid ettevõtmisi „Esto TVd” ja filmi „Vali kord” – läheb aega, enne kui jälle meie poliitilise eliidi niimoodi vahele saab võtta. Aga see aeg pole ka ülearu pikk, sest poliitikud on õnneks teatavasti tuntud oma kehva mälu poolest.

Ja nüüd siis loobutakse filmis „Diktaator” sekkumuslikkusest täielikult. Sellest on kahju, ehkki teisiti vist polekski saanud minna. Coheni talent peitub näitlejajulguses, ta on osalusteatri geenius, Artaud ja Grotowski oleksid tema üle uhked olnud. Tavalise komöödianäitlejana neljanda seina taha topitud „naljavilmis” ta erilist muljet ei avalda. Tõepoolest, vaatasin suurema osa filmist ära teadmises, et peategelast võinuks vabalt mängida ka näiteks Adam Sandler – mitte mingisugust vahet poleks olnud. „Diktaator” on täiesti tavaline Hollywoodi komöödia täiesti tavaliste Hollywoodi stampidega. Filmis on keskendutud klassikalisel viisil tsiteerimisele, situatsioonikoomikale ja näitlejatööle. Peategelane, väikeriigi diktaator, kes peab diktatuuri püsimise eest oma riigis tulist võitlust, ei tiri, ei sikuta tavalist ameeriklast tavaelust välja ekraanile. Ekraani täidab ta ise teiste näitlejate kaasabil ning selles mõttes ei erine ta mitte millegi poolest filmidest „Ässad”, „Marss ründab!” või „Ameerika pirukas”. Ja ega kurta saa, tavalise naljafilmina täidab „Diktaator” oma rolli täiesti tublil keskmisel tasemel. Mõned naljad olid isegi naljakad ja mina igal juhul naersin; kas nüüd just alati õige koha peal, see on muidugi iseküsimus. Nii kehva „Diktaator” siiski pole kui need õudsed „Ameerika pirukad”. Aga seda ürgset, vägivaldset jõudu, mis vohas ja valitses „Boratis“, enam pole.

Kes hindab tavalist Hollywoodi komöödiažanri, sellel pettuda ei tule, aga „Borati” tüüpi filmide austajatel pole selle filmiga paraku enam midagi peale hakata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming