Tasakaalu leidmised

Jaak Lõhmus

63. „Berlinale” tagasivaatepeeglis Suurte festivalide žüriide otsustega on vahel olnud nii, et kui kohtunike kogu president on eriti uljas audiovisuaalkujundite arhitekt, iseäranis rafineeritud pildiatmosfääride häälestaja, ässade äss oma filmikeeleilma loomisel, tulevad viimaks võiduotsustused suhteliselt karedanahalise realistlike lugude kasuks ning mõnigi kõrgema viimistlusprooviga kunstikatsetus jääb hoopis tagaplaanile. Nii oli millalgi Cannes’is, kui žüriid ohjas David Lynch, ja nii oli seekord Berliinis, kus filmide mõõtmise kammertooni andis kätte Wong Kar-wai. Peaauhind Kuldkaru läks seekord Rumeenias vändatud filmile „Lapse asend” (lavastaja Calin Peter Netzar). Lugu on sellest, kuidas rikas ema katsub keerulisest olukorrast välja päästa või vähemalt aidata oma kihutanud poega, kes tegi autoavarii, mis lõppes allaaetud lapse hukkumisega. Kellele ja kui palju maksta? Kokkuvõttes kõlab natuke deklaratiivselt, aga „Lapse asendist” jäävad igavesed küsimused, mida saab ja/või tohib raha (väärtusega) loodida: kas kaotatud noort elu, vabadusekaotuse kestust, hinnangut kordasaadetud teole? Hiljaaegu vabanenud riigi uusrikaste klass ja selle moraalsed kataklüsmid: kellele ja kui palju maksta, kui mingi jama tuleb? Kõlab nagu india filmis? Ei, „Lapse asend” on siiski targalt ja tundliku reaalsusnägemisega ekraanile seatud lugu.

Aga teised auhinnad? Ka „Berlinale” Hõbekaru läks endise sotsleeri Lõuna-Euroopasse: selle sai Bosnia ja Hertsegoviina lavastaja Danis Tanovići „Episood vanarauakorjaja elust”. Sama filmi peosatäitja, mitteprofessionaal Nazif Mujić sai ka parima meesnäitleja Hõbekaru. Film pajatab mustlaskogukonna igapäevastest „rõõmudest”: pole kindlat tööd, pole haiguskindlustust, pole raha, pole dokumente jne, aga naine hakkab sünnitama. Niisuguseid mustlaselufilme on ikka aeg-ajalt pääsenud hästi toidetud Euroopa suurte festivalide võistluskavadesse, nüüd siis kohe topelt tunnustus.

„Berlinale” asutaja Alfred Baueri mälestuseks antav eripreemia, Hõbekaru mängufilmile, mis „avab uusi perspektiive”, läks Kanada lavastaja Denis Coté filmile „Vic + Flo ükskord nägid karu”.

Parima režissööri Hõbekaru sai ameeriklane David Gordon Green filmiga „Laviini valitseja”. See on lugu kahest üksildasest teetöölisest, kes millalgi 1988. aasta suvel värskendavad telgjoonestikku mahajäetud maanteel keset lõputut tulekahjudest laastatud metsa. Ega ometi veel üks film olemise mõtte otsingutest?

Parima operaatori Hõbekaru sai kasahh Aziz Žambakijev. Režissöör Emir Baigazini lavastatud ühe külakoolipoisi katsumuste lugu „Harmoonia õppetunnid” on just selline tuntud headuses Kesk-Aasia „naturaalne” filmikunst, mida ikka Usbekistani, Kõrgõzstani või Kasahstani territooriumilt maailma filmifestivalidele saadetakse.

Iraani vangistatud lavastaja Jafar Panahi imetükk oli oma uue filmi „Ettetõmmatud kardinad” „Berlinalele” toimetamine. Kuidas see lugu üldse nii lavastati, et ka lavastaja ise saab filmi lõpus mitmes episoodis kaasa teha, jäägu see küsimus vastamiseks teises kohas. Väga huvitav inimliku olemise illusoorsuse vaatlus, mis vahepeal natuke tüütult kordustesse suubub ja paigale tammuma jääb, ent vaimuka lõpupunktiga päädib: lavastaja sõidab autoga ära, aga tuleb ruttu tagurdades tagasi, sest on kogemata stsenaristi maha unustanud, võtab stsenaristi peale ja sõidavad koos minema. Ongi filmi lõpp. „Ettetõmmatud kardinad” sai Hõbekaru parima käsikirja eest.

Oleme harjunud, et „Berlinale” paremad palad on juba lähiajal ka Eestimaa kunstkinode ekraanidel. Julgen tänavusest 19 võistlusfilmist Sõpruse, Artise või Tartu Elektriteatri publikule julgelt soovitada vähemalt tosinat linatööd, ehkki tõesti ah-haatama panevat tippu vist seekord ei olnudki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming