Tallinnfilmi seni tundmatu koostööprojekt

Aare Ermel

1995. aastal tehti koostöös sakslastega stuudio üks viimane suur film. „Nadja – tagasipöördumine võõrale maale” („Nadja – Heimkehr in die Fremde”, Saksamaa 1995, Provobis Film GmbH ZDF/Arte tellimusel, koostöös stuudioga Tallinnfilm, 190 minutit). Režissöör Thorsten Näter, stsenaristid Paul Mommertz ja Thorsten Näter (Nelly Däsi romaani „Tütarlaps praamimajast” ainetel), operaator Dragan Rogulj, peakunstnik Ulrich Vetter. Peaosades Inka Friedrich (Nadja), Dietmar Bär (Andreas), Ulrich Mühe (Sergei Orlov), Udo Schenk (Boriss Orlov), Rolf Hoppe (vanaisa), Gudrun Okras (vanaema) jt. Võttegruppi kuulusid Eesti tootmisjuht Maret Hirtentreu, helirežissöör Enn Säde, helioperaatorid Rein Urm ja Ivo Felt, kunstnik Priit Vaher, kostüümikunstnik Halja Klaar, grimeerijad Aita Levoll ja Tiina Leesik, võttekoha administraator Salme Poopuu, režissööri 2. assistent Airi Kasera, režissööri 3. assistent Peter Herzog, tõlk ning tootmis- ja režiiassistent Anneli Ahven. Kaasa tegid näitlejad Peeter Kard (isa Krause), Kaarin Raid (ema Krause), Salme Reek (vanaema Krause), Anne Maasik (Nadja ema), Ants Ander (Barakov), Arvo Kukumägi (Jefimov), Ülle Kaljuste (Ludmilla), Andrus Vaarik (miilitsaohvitser), Anu Lamp (Galja Orlova), Ita Ever (proua Orlova), Merle Palmiste (Jelizaveta), Mati Klooren (juhtiv geoloog). 16. aprillil tähistati Kinomajas Tallinnfilmi teeneka filmidirektori Maret Hirtentreu 75. sünnipäeva. Teisipäevast kinoõhtut ei sisustatud mingi juubilari osalusel valminud teada-tuntud produktsiooniga, nagu seda on näiteks „Indrek”, „Metskannikesed”, „Jõulud Vigalas”, „Karoliine hõbelõng” või „Saja aasta pärast mais”. Üllatuslikult demonstreeriti hoopis kolmetunnist saksa telemängufilmi „Nadja – tagasipöördumine võõrale maale”, mille koopiat olid varem (umbkaudu 18 aastat tagasi) näinud üksnes kunagise võttegrupi liikmed.

Veidi lähiajaloost

Kogu nõukogude aja oli Tallinnfilm kompleksstuudio, mis tegi filmid valmis algusest lõpuni. 1991. aastal, kui Eestis taastati iseseisvus, tuli stuudio tootmis- ja loomeprotsessi väga oluline ja küllaltki kiire muutus. Eriti paistis see muutus silma kroonika- ja dokumentaalfilmide osakonnas, samuti puudutas väga teravalt mängufilmi. Asi polnud mitte üksnes kardinaalses ideoloogia muutumises, vaid ka filmide rahastamises.

Aprillis 1992 reorganiseeriti Tallinnfilm riiklikuks aktsiaseltsiks ja seoses riikliku finantseerimise lõpetamisega alustati kõikides osakondades koondamist. Stuudio koosseisuliste töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba ligi 500 inimeseni (paljud neist olid oma ala professionaalid). Seni oli kõikide mängu- ja animafilmide tegemise rahaliselt taganud NSV Liidu Kinokomitee Moskvas (Goskino), sealt tuli suurem osa stuudio eelarvest. Iseseisva Eesti kultuuri- ja haridusministeerium otsustas 1993. aastast filmi alal üle minna asutuste finantseerimiselt projektide finantseerimisele ja ministeeriumi rahastamistaotlustele ilmus uus amet – produtsent. Viha nõukoguliku filmitootmise ja selle ületsentraliseerituse vastu hävitas seni kogu Eesti filmitootmist koondanud stuudio. Ridamisi hakkas tekkima väikestuudioid, kuhu kuulusid peamiselt põhitegijad.

1995. aastast lõpetati RAS Tallinnfilmis nii mängu-, kui ka dokumentaal- ja animafilmide tootmine. Stuudio viimaseks mängufilmiks, mida Tallinnfilm veel vähemalt osaliselt rahastas, jäi Hardi Volmeri „Tulivesi” (1994, koos Faama Filmiga).

Raskuste kiuste tehti Eestis mängufilme ka üleminekuperioodil. Olid koostööprojektid Tõnu Virve „Surmatants” (1991) ja „Luukas” (1993), Peeter Urbla „Balti armastuslood” ja „Daam autos” (mõlemad 1992), Peeter Simmi „Ameerika mäed” (1994). Enamasti oli siiski tegemist pelgalt võtteteenuse osutamisega (s.t võtted toimusid Eestis ning rakendust leidsid siinsed filmiinimesed ja näitlejad). Sedasi valminud ekraaniteoseid polnudki nii vähe: „Novembrikuu hall valgus” (1993, Anssi Mänttäri), „Tallinn pimeduses” (1993, Ilkka Järvilaturi), „Küünlad pimeduses” (Maximilian Schell, 1993), „Hüsteeria” (1993, Pekka Karjalainen), „Kirjad idast” (1995, Andrew Grieve), „Rothschildi viiul” (1996, Edgardo Cozarinsky). Viimaseks koostöös Tallinnfilmiga vändatud mängufilmiks jäi „Nadja – tagasipöördumine võõrale maale”. Alguses kinnitati režissööriks Karin Brandauer (1945–1992), nimeka austria näitleja Klaus Maria Brandaueri naine.

Alljärgnevalt on kasutatud allikana Jüri Viikbergi koostatud ja toimetatud koguteost „Eesti rahvaste raamat” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999).

Volgasakslastest Venemaal

Kui Teine maailmasõda jõudis NSV Liidu piiridesse, võttis Rahvakomissaride Nõukogu 12.VIII 1941 vastu otsuse deporteerida senistelt asualadelt volgasakslased. Kardeti, et neist saavad pealetungiva Saksa armee liitlased. 3. – 20. IX 1941 tehti küüditamine teoks. 446 480 sakslast sundasustati Siberisse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse. 1949. aastaks oli küüditatud 1 209 430 sakslast.

Rahvusrühm, mille ametlikku suurustki keegi ei teadnud, sai uuesti kõneaineks Saksa-Nõukogude läbirääkimistel 1955. aasta septembris. NSVL Ülemnõukogu Presiidium otsustas 13. XII 1955 Venemaa sakslaste kohta järgmist: a) likvideerida eriasumine ja erijärelevalve, kuid b) mitte tagastada sakslastelt konfiskeeritud ainelisi väärtusi ja c) mitte lubada neil asuda endisesse elupaika, s.t sinna, kust nad olid deporteeritud. Neid otsuseid pole ajakirjanduses avaldatud tänapäevani. Elukohapiirangud tühistati 3. XI 1972, kuid alles 9. I 1974 hakati sakslasi Volgamaale tagasi lubama. Ülejäänud piirangud kaotati 7. III 1991, jõusse jäi vaid klausel, et deporteeritute kahjusid ei hüvitata. Perestroika ajal alanud massiliikumine deporteeritud rahvaste õiguste taastamiseks viis selleni, et NSVL Ülemnõukogu Presiidium võttis 14. XI 1989 vastu deklaratsiooni represseeritud rahvaste, sh sakslaste rehabiliteerimise kohta.

Telemängufilmi „Nadja – tagasipöördumine võõrale maale” aluseks on Nelly Däsi romaan „Tütarlaps praamimajast” („Das Mädchen vom Fährhaus”, 1988, kordustrükk 1990. ja 2003. aastal), mis on kuuldavasti Saksa koolide soovitusliku kirjanduslektüüri nimekirjas (IX ja X klassile). Mitmete soliidsete auhindadega pärjatud kirjaniku (sünd 1930) lapseaastad möödusid Friedenthalis Zaporožje lähedal, kuhu tema Heidelbergist pärit vaarvanemad olid 1811. aastal elama asunud. Möödunud sajandi algul kuulus Nelly isale Johann Schmidtile 107 hektari suurune maatükk. Elu läks keeruliseks pärast oktoobrirevolutsiooni. 1929. aastal alanud kollektiviseerimiskampaania käigus rekvireeriti sakslastest maaomanikelt neile kuulunud maad ja metsad, stalinlike repressioonide eest õnnestus perekonnal pageda alles 1935. aastal. Järgnesid kümme aastat, täis surmaohtu ja kannatusi. Nelly isa jäigi Siberis kadunuks. 1945. aasta veebruaris jõudis tulevane kirjanik viimaks Schwäbisch Gmündi linna (Baden-Württembergi liidumaa), abiellus seal viis aastat hiljem kohaliku võõrastemaja peremehe Walter Däsiga ja kolis Stuttgarti.

1961. aastast sai Nelly Däsist Venemaa sakslaste probleemidega tegeleva assotsiatsiooni Landsmannschaft der Deutschen aus Russland (asutati 1950) aktiivne liige ja eestkõneleja. Tema päevikute põhjal on ilmunud poolautobiograafilised jutustused „Hundid ja päevalilled” (1969) ja „Tung vabadusse” (1977). Veelgi menukamaks osutusid romaanid „Saatuseaastad Siberis” (1989), „Koos Timofeiga läbi taiga” (1990) ja „Venesaksa teerajajad ürgmetsas” (1993). Viimase raamatu peategelase Roberto prototüübiks on kirjaniku emapoolne vanaonu Christian Eckstein, kelle elu Brasiilias aastatel 1926–1945 oli üpris värvikas.

1953. aastal Hamburgis sündinud Thorsten Näter on tänapäeval Saksamaal üks hinnatumaid ja produktiivsemaid telerežissööre. 1967. aastast Lübecki konservatooriumis viiuli-, vioola- ja klaverimängu õppinud noormees jätkas stuudiumi Berliini riiklikus muusikakõrgkoolis, külastas samal ajal ka klassikalise tantsu ja pantomiimi tunde. Muusikut sakslasest siiski ei saanud. Lõpetanud 1978. aastal Müncheni televisiooni- ja filmiakadeemia, asus mees tööle stsenaristi, monteerija ja režissöörina. Varasema loomeperioodi tuntuim töö on ilmselt Wolf Gremmi ulmekrimi „Kamikaze 1989” (1982, samas filmis tegi Rainer Werner Fassbinder oma viimase ekraanirolli) montaaž. Enne „Nadjat” oli Thorsten Näter lavastanud kuus filmi.

Kui Tallinnfilmi viimase tootmisdirektori Toivo Tomsoni poole pöörduti palvega aidata kaasa Saksa riigitelevisiooni Zweites Deutsches Fernsehen (ZDF) uue telemängufilmi „Nadja – tagasipöördumine võõrale maale” valmimisele, nõustus ta ettepanekuga võrdlemisi kähku. Filmiinimestele polnud ju tööd.

„Tütarlaps praamimajast”

Nelly Däsi romaan „Tütarlaps praamimajast” oli Saksamaal populaarne ning otsus teos ekraniseerida tundus igati ootuspärane. Tehti olulisi muudatusi: raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad peamiselt aastail 1962–1978, ekraaniloo algul on aga Mihhail Gorbatšovi algatatud uutmine juba täies hoos.

Volgasakslaste järeltulija Nadja elab koos oma vanavanemate ja emaga keset Siberi taigat vanas praamimajas. Vastselt leitud vasemaardla tõttu pealinnast kohale saabunud geoloog Sergei Orlov osutub vägagi ontlikuks meheks. Mängu tuleb armastus. Sovhoosi saamahimulise esimehe Barakovi lipitsev suhtumine võõrasse muutub kohe, kui ta kuuleb, et geoloogi ja tema julgeolekupolkovnikust venna läbisaamine pole eriti südamlik. Sergei ja lapseootel Nadja Moskvas-käik jääb üürikeseks, peapõhjuseks karjeristist KGB-ohvitseri sõge intriigitsemine. Armastajapaar otsustab glasnost’i ja perestroika eest Siberisse naasta, enne sihtkohta jõudmist hukkub Sergei lumetormis.

Kolkasovhoosi tubli töömees Andreas, kes on samuti volgasakslane, võidab Nadja armastuse. Kätte on jõudnud Jeltsini aeg: olevik ja tulevik on üha ebamäärasem, mistõttu noored plaanivad sõita etnilisele kodumaale. Intrigaanlik esimees ei taha sellest kuuldagi: olgugi Andreas „fašist” jms, on ta ümbruskonnas ainus tõsine töörügaja! Appi võetakse anonüümsed pealekaebamised, sest paber kannatab ju kõike. Ränkraskesse olukorda sattunud sakslaste rahumeelset eluolu ei kergenda ka vahepeal mahhinatsioonide eest ametist vabastatud ning Siberis omalaadseks „mafioosoks” ja nukuvalitsejaks tõusnud kunagine KGB-tegelane Boriss Orlov.

„Nadja – tagasipöördumine võõrale maale” on igati huviväärne Saksa mängufilm, eestlaste panust selle valmimisse ja õnnestumisse ei maksa alahinnata. Loodetavasti suudetakse täita ka Kinomajas kõlanud lubadus ja ekraaniteos jõuab lähitulevikus DVD-levisse.