Tallinna kilude nutt ja naer

Tarmo Teder

Film „Tallinna kilud” (Traumfabrik, 2011, 48 min), idee Jaak  Kilmi ja Kiur Aarma, režissöör Jaak Kilmi, stsenaristid Peep Pedmanson, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, kunstnik Reet Aus, fotokunstnik Peeter Laurits, operaatorid Ants-Martin Vahur, Meelis Veeremets ja Erik Põllumaa, monteerijad Madli Lääne ja Martin Männik, muusikalised kujundajad Janek Murd ja Erki Tero (3Pead). Produtsent Kiur Aarma, esilinastus 30. VII Katusekinos.  Juulilõpu ööpimeduse hakul esilinastati Viru kaubanduskeskuse katusel üks kummaline film pealkirjaga „Tallinna kilud”. Kes linateosest midagi ei tea, selle esimene mõte võib loomulikult liikuda kuulsale kaubamärgile – plekktoosile, millesse muljutud tihke vürtsikas maius. Filmile laieneb see üldistav bränd tingliku ja natuke spekulatiivse sümboolsusega, mis lubab paljugi kujutleda, sisust tulenevaid rööpsusi ja erilisi seoseid vedada. Esimene pressiteade kuulutas filmi pealkirjaks „Mattise martüürium”, aga see oleks mitmetasandilise linaloo kitsasse sängi kängitsenud, filmi liiga üheselt selle selgroole – mõisnik Johann von Üxkülli ja tema tapetud talupoja Mattise ammusele loole sidunud. „Tallinna kilud” nihutavad, õigemini hajutavad fookuse ühelt oluliselt ja läbivalt isikult kogu filmi tegelaskonnale, liidavad nad kompaktsemasse kompositsiooni ning lasevad avardada vaataja fantaasiat, ärgitavad tragikoomilisi ja muid konnotatsioone.    

   

Vormiuuenduslik eksperiment 

Raske on eesti filmiloost leida midagi analoogilist „Tallinna kiludega”. Ühest tahust see nagu polegi film, teisest tundukse vormiuuenduslik eksperiment, kolmandast mõjub justkui parajalt süüdimatu pullitegemine ja neljandast paistab nagu professionaalne haltuura. Öeldakse, et mitu kokka rikuvad supi. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma on varem õnnestunult teinud mitmed n-ö sünteetilised, mänguliselt dokumentaalsed, lavastuslike elementidega filmid ning kahtlemata on nad eesti dokumentaalfilmi uuendajad. „Tallinna kiludes” aga täidavad Aarma-Kilmi tandemi kõrval oma olulist rolli fotokunstnik Peeter Laurits ja stsenarist Peep Pedmanson, rääkimata tosinkonna nii dokumentaalse kui mängulise tegelase isiklikest lugudest, mis on ju filmikäsikirjanike sulega väga mitmesuguseiks sõnumeiks töödeldud.         

Jah, sõnumeid jätkub selles linaloos isegi küllaga ja ka Tallinnaga seotud isikute valik on esinduslikult mitmekesine. Filmikunstis esmatähtis visuaalia aga kohati ägab pealeloetud teksti all. Sõna on tihti pildile kleebitud ja film kui selline kannatab ilmselge staatika ja liigse teatraalsuse käes. Pole filmile nii vajalikku voolavust, sujuvust ja nõtkustki, mida vist pole taotletudki. Rohkem häiris mind disharmoonia: ühelt poolt nagu mingi liipav venivus, kompositsiooni traageldus ja struktuuri ebaorgaanika,  teiselt poolt tasakaalustamata sõnumitihedus. Üheülbalise ja staatilise pildi venivust katkestavad lõtkud, jutustajahääl proovib piltidevahelisi edasihüppeid siluda, annab kesise pildi peale intensiivset infot.       

Küllap teadlikum vaataja mõistab, et kunstilise eesmärgi rakenduses film on kontseptuaalselt ja hooti vaimukalt ülelavastatud. Läbivale teljele ehk von Üxkülli ja linna plehku pannud talupoja tapimise alusloole on vahelduvalt istutatud Peeter  Lauritsa fotosessioon ja 11 tegelase mängulisdokumentaalsed ja tragikoomilised isikulood, mida samamoodi ilmestavad dekoratiivsed ja teatraalsed lavastused. Tegijatele peab au andma, et stsenograafiaga on kõvasti vaeva nähtud, iseasi, kuidas need töömahukad episoodid vaatajale mõjuvad. Isikulugudes on esile puhastatud personaalse sõnumi säsi, millele tundlikult ripsutatud kunstilise maiguga ja vahest kahe teraga huumorit. Nalja ei töödelda üheselt domineerima, sest kõigil osalistel on oma minevikus esitada erilaadset dramaatikat. Otse nuttu ei genereerita, aga laginal naerma ka ei aeta. „Tallinna kilude”  üheks läbivaks väärtuseks ongi mahe muhedus paaris (post) sotsialistliku soolveega.     

Tööline, köögitüdruk, antikvaar, kapitalist, uksehoidja …       

  Näiteks Mattist kehastava Indreku vabaduse kujutelm, mille sisuks kunagise mässulaeva Bounty madruste aetud kookospähkli rumm koos kakaovärvi kaunitaridega lõunamere saarel. Aga 34aastane töömees peab hoopis lahetaguse kokkuostja jaoks kasti viina reisikotti toppima, et sõita Soome põrandaspooni panema, mille eest makstakse 11,5 eurot tund, 1840 kuus, 22080 aastas ilma puhkuseta, „mis on juba raha“. Indrek meenutab, kuidas ta kümneaastase poisina kord Tallinna lahes hulpivaid paljaste naistega mängukaarte püüdis haarata, pidi peaaegu ära uppuma ja arvas, et seal Soomes ongi naised paljad  nagu mängukaartidel.     

  Kodanikud näitlejad mängivad üksteise järel vaheldumisi filmi siduvat von Üxkülli ja Mattise lugu kui ajaloofakti ja lisaks omaeluloolist. Tallinn on ruum kui peamine magnet, mis seob aegu ja isikuid nende lugudega. On tunnuslik, et pea kõigi tegelaste kohta antakse neid kaasajaga siduv iseloomustus ja lisaks isiku säsi lahtilõikamiseks püüdev tagasivaade lähiajaloost või vanemate puhul ka natuke kaugemast minevikust. Kaheksandas pildis raehärrat kehastav 68aastane Jaan, kes lavastuslikus  filmiloos otsustab mõrvarist mõisahärra saatuse üle, seletab dokumentaalse komponendina oma isikliku mineviku tõsielu, kuidas ta kaheaastase lapsena Tallinna pommitamise üle elas, kui kõik linna aknad kildudeks lendasid ja seinad langesid, ning kuidas sügisel Eestist minema sõideti: paadis kohvrid, hirmunud inimesed ja külm ning paadi all ujuvad kilud nutsid. Muhe on mäletamine Torontost, kus poola, juudi ja iiri poisid koolis pakutud nisukukleid ja vahtrasiirupit sõid, aga kui Jaan oma lunch box’i lahti tegi, oli terve klassiruum Eestit täis. Sest kilu ootas Kanadas ees, isa ütles, et kilu on eesti söök ning kilu oli Jaani iha  ja armastus. Ilmselt andiski kodumaale tagasi tulnud Jaani tuumakas lugu, milles kilud olid tähtsad tegelased, peamise tõuke filmi pealkirjaks.   

Meenutuste kui tagasivaadetega on loodud ühtaegu personaalset  tragikoomikat ja vastavat ajastutunnetust. Nende sõnumite esilepuhastamise kvaliteedi üle nuriseda ei saa, iseasi kui loomulikult need filmi tervikusse sobituvad. Tallinnas kogu aeg elanud ka mitte-eestikeelsed kodanikud, filmi on neist valitud neli naist. Kolmandast pildis, kus Mattis (Indrek) tähistab rõõmsasti linnakodanikuks saamist, on peategelasteks hoopis kolm Räpina tüdrukut. Peipsi äärest need venekeelsed pealinna tulid ja meenutavad siin, et suvitajatel oli Tallinna inimeste iseloomulik nägu ees ja Peipsi-äärsed tegid seepeale omale ka suvitaja näo ning häbenesid sibula  lõhna, mis Tallinnasse ei sobi. Ja nüüd on tüdrukud selles linnas lihttöölised, kellele viirastuvad pimedas toas ja unes oma Peipsiäärsed hõimlased, kes neile pealinna kummitustena järele tulnud. Huvitav, kui palju on selles tõsielulist alust ja kui palju filmikäsikirjutajate fantaasiat? 

Seitsmendas pildis, kus Tallinna raad laseb Üxkülli kinni võtta ja hakkab tema üle kohut mõistma, mängib kohtumõistjat ja esitab oma lugu 65aastane venekeelne Galina, kes tuli Tallinna 1978. aastal Novosibirski teatrist. Ta võrdleb linna teatrilavaga, aga igal laval on piirid, kõik sinna ei mahu nagu linnagi. Kuid inimesed ikka trügivad, ka hulkuv põder tungib bensiinijaama klaasidesse, rebane nuusib prügikastis, mardisandid kolistavad koduukse taga. Galina leiab, et kes maal, see elagu maal ja kes linnas, see linnas ning arvab, et Üxküll oli nagu jahimees, kes looduses tasakaalu säilitab ja tema protsess oli poliitika – keegi tahtis Üxküllist lahti saada nagu nüüd tahetakse näiteks Hodorkovskist. Filmi noorimal, kuid kaalukal tegelasel, 10aastasel Lisannel, kes on andnud filmile kandvama jutustajahääle, pole loomulikult pikemat minevikku, aga tüdruk teeb viit trenni: rulluisutamist, ratsutamist, tikkimist, tennist ja inglise keelt. See on natuke naljakas reaalsus. Aga kui kopp tõmbas kunagises surnuaias (Kalamaja pargis) lahti ammu maetud lapsekirstu ja seal oli üks asi, mille tüdruk endale julges võtta, on seda päris raske uskuda. Seda enam, et asi on klaasist silm, mis näeb igalt poolt  läbi. Aga mine sa tea?       

Teise pilti on talletatud 39aastane Jüri (traagilises autoavariis lahkunud graafiline disainer Jüri Jegorov). Tema mängib Mattise  venda Nigulit ja pajatab omaeluloolist, et nägi poisikesena Tallinnas esimest korda punkareid, et tuli peale keskkooli suurlinna, mille üheks tunnuseks on v-, t- ja s-tähega algavad sõnad ning teiselt poolt saiamaitse lõhn.       

„Tallinna kiludes” on ka kapitalistliku ekspluateerimise alateema: Üxkülli kehastav Indrek peab õigustama kunagist tapategu,  sest töövõtja ju pettis peremeest, pärisori kargas mõisa kütkest vabastavasse linnaõhku. Indrek mäletab, et 15 aastat tagasi hakkas elu paremaks minema ja Tallinn üle ääre ajama nagu keev piim ning nüüd tahavad kõik tallinlased elada korraga kesklinnas, metsa sees ja mere ääres. 47aastane mees meenutab, kuidas ta kogus omal ajal esimest maja ehitades sada allkirja, nüüd näeb aga tühjal kesal tüüpilise kinnisvaraarenduse asemel 40 elektriveskit.       

Vanemat generatsiooni esindab seitsmendat põlve tallinlane, 57aastane Benno, kes staažikaim Tallinna ametis šveitser, kasvanud koos linnaga, näinud 28 aastat üht ja sama tänavat, kuhu maailm ise kohale kappab, sest linn olevat nagu Metsik Lääs, mis aina kasvab ja kasvab … Naljakalt mõjub timuka rollis 34aastase Mardi ümber lavastatud  laulva revolutsiooni järgne hommik Tallinna laululava juures, kus poiss kunagi pudeleid korjas ja unistuste mopeedi asemel hiljem hoopis jalgratta ostis. Sihukesed natuke iselaadsed, kurvad ja naljakad on need Tallinna kodanikke esindama valitud lood ja inimesed.     

Toide mitmest peost       

„Tallinna kilude” proloogis antakse ette filmi üldine tonaalsus ja kompa peatelg: kaamera libiseb aegamisi üle ürikute, keskaegsed tekstiga joonistused kujutavad kunagist linnaelu, mida selgitab püüdlikult lugev lapsehääl. Üldse on filmis kuulda kokku kaheksat jutustajahäält, nende vaheldumine ei kipu segama. Alguse libisevast pildist tekkis uit, et filmi käivitamise kõrval tsiteeritakse või taasesitatakse oma loomingulises võtmes protofilmi müüti, kui hobused vedasid kaarikus vaarao kiiresti kiviseina  raidpiltide eest läbi, et tekiks liikuvate piltide illusioon. Alguses esitletakse põgusalt tegelasi, kui nad fotosessioonil otse ja külgvaates üles võetakse, ning seletatakse ka filmi struktuuri põhikomponente ja -tegevusliine.       

Viimases pildis, kui Üxküll hukatakse ja timukas saab uued rõivad, on tähtis teave, et surmamõistetu määras testamendiga oma hinge Jumalale ja kustutas vaesuses talupoegade võlad. Epiloogis päädib lõppev film Peeter Lauritsa näitusega Kiek in de Kökis, osalised markeeritakse oma kodanikunimedega, ainult  Jüri Jegorov on lõpupildilt puudu. Filmi lõpetab Tallinna siluett kui viide kuulsale kilukarbile.       

„Tallinna kilude” ideed pakuti esialgu Tallinna kui 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna programmi, aga küllap ei võetud masust tingitud eelarvekärbete tõttu seda filmimõtet plaani. „Tallinna kilude” tegijad jätkasid EFSi ja kultuurkapitali toel ning millalgi nihkuti ikkagi ka SA Tallinn 2011 teki alla, filmi esitletigi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” programmi raames.  Nagu mitu kokka kipuvad suppi rikkuma, nõnda võib head maitset väärata mitmetest ja ebakindlatest allikatest tilkuv nadi raha, millega on raske algselt plaanitud korralikku filmi teha.       

Lõpetuseks peab märkima, et kinnistuva hinnangu annab eklektilisele ja imelikule „Tallinna kiludele” aeg, mitte siinne kriitik. Praegu on raske uskuda, et „Tallinna kilud” millalgi aastakümnete pärast just samasse kategooriasse liigitub nagu „Varastati Vana Toomas“ (1970) või „Don Juan Tallinnas” (1971).