Taksosõit Iraanis

BIRGIT DRENKHAN

Mängufilm „Taksojuht“ („Taxi“, Iraan 2015, 82 min), režissöör-stsenarist Jafar Panahi, peaosas Jafar Panahi. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza.

Oma uues filmis „Taksojuht“ kehastub skandaalne iraani filmitegija Jafar Panahi taksojuhiks,  kes näitab vaatajale elu tänapäeva Teheranis.

Oma uues filmis „Taksojuht“ kehastub skandaalne iraani filmitegija Jafar Panahi taksojuhiks, kes näitab vaatajale elu tänapäeva Teheranis.

Kaader filmist

Tänavu Berliinis Kuldkaru võitnud „Taksojuht“ on Panahi kolmas illegaalne, kuid edukas teos. 2010. aastal sai Panahi Iraani valitsuselt 20aastase filmitegemise keelu koos vanglakaristusega, viimane muudeti aga üleüldise vastuseisu tulemusel koduarestiks. Kõigile keeldudele vaatamata pole režissöör siiski kibestunud, pigem on ta ammutanud takistustest jõudu ja on nüüd veelgi produktiivsem ja omanäolisem.

„Taksojuht“ on küll vähese tegevusega, kuid kaasahaarav dokumentaalfilmilaadne teos. Panahi on ise režissöör ja näitleja, kes on kehastunud mitte just väga heaks taksojuhiks. Kaamera on kogu filmi vältel asetatud auto armatuurlauale ja jäädvustab sõiduki sisemuses peetud vestlusi ning aknast paistvat Teherani.

Reisijad istuvad taksosse ja väljuvad sealt suvalistes kohtades, jagades filmi tinglikult kaheksaks osaks. Iga omanäoline tegelane edastab oma loo, aga ühtlasi saavad nad anda oma panuse ka filmi suurema idee heaks – avada Iraani eluolu tahud ja vastuolud.

„Taksojuhti“ vaadates tuleb meelde kuulus optilise illusiooniga kaksikpilt, kus on korraga kujutatud noort ja vana naist. Panahi on lavastanud liikuva kaksikpildi, näidates ühtaegu nii Teherani ja selle kodanikke (üldistades olukorra tervele Iraanile) kui ka Panahi enda talumatut seisukorda, kuhu ta on surunud valitsuse ettekirjutused.

Täpiks i peal on pidev mäng tegelikkuse ja fiktsiooni hägusal piiril. Kogu teose vältel jääb õhku küsimus, kui palju toimuvast on ette kirjutatud ja mis on jäetud juhuse hooleks. Üks reisija märkab isegi kaamerat armatuurlaual ning küsib, kas tehakse filmi. Panahi aga selgitab, et tegu on kõigest ettevaatusabinõuga röövlite vastu. Kõik näitlejad on amatöörid ning vestlused, samuti kehakeel, tunduvad olevat sundimatud. Ettetulevad olukorrad on siiski kohati liiga täpsed ja head, et olla lihtsalt kokkusattumus.

Kogu film on õigupoolest Panahi intelligentne diskussioon reisijatega. Arutletakse röövimiste, surmanuhtluse mõttekuse ja Iraani meestekeskse võimu üle. Mõnikord on arutelu verbaalne, vahel lihtsalt režissööri sõnatu viitamine, kaamera suunamine.

Autosse istub trullakas higistav meesterahvas, kelle kott on pungil keelatud välismaa DVDdest – Woody Alleni teoseid ja teisi välismaiseid filme ei olegi ilma smugeldamata võimalik Iraanis kätte saada. Klientideks on peamiselt üliõpilased ja filmimaailmaga seotud inimesed. Ilmselt viitab Panahi siin ka oma filmidele, mille on samuti riigivõim keelanud ning mida saab vaadata ainult illegaalselt – suur tragöödia inimesele, kes soovib oma kaasmaalasi äratada ja kiskuda uduloori valitsuse valedelt.

Ei puudu ka paras annus eneseirooniat. DVD-müüja teeb Panahile ettepaneku hakata koos filme müüma. Filme, mida ta ise enam teha ei tohi, kuid taksojuhina on ta samuti liiga saamatu.

Üks sümpaatsemaid tegelasi on Panahi terava keelega, kõiketeadev kümneaastane õetütar, kellele on antud koolis ülesanne teha lühifilm ja koos sellega ka nimekiri reeglitest, mis teevad ühe filmi levikõlbulikuks. Reeglite loetelu vältel saab selgeks, et Panahi eksib nende kõigi vastu. Näiteks ei tohi head tegelast kunagi kujutada lipsuga ning positiivne kangelane peab kindlasti kandma mõne islami pühaku nime. Mehi ja naisi ei tohi kunagi koos kujutada ja, mis peamine, hoiduda tuleb räpasest realismist. Tüdrukule jääb arusaamatuks, mis on räpane realism ja miks ei tohi näidata näiteks varastamist, kui see on reaalselt ühiskonnas mureks. Viimase nahka läheb ka tüdruku oma film, sest tänavat filmides jääb kogemata lindile vargus, mistõttu video on automaatselt kasutuskõlbmatu.

Alateemana viidatakse teoses mitmetele filmimise viisidele näitamaks, kuidas tänapäeva maailm ja liikuvad pildid on omavahel väga tihedalt läbi põimunud. Avarii tagajärjel peaverejooksuga taksosse sattunud meesterahvas palub taksojuhilt laenuks iPhone’i, et salvestada oma naise kasuks testament. Kõrvalistmel istuv õetütar salvestab kogu sõidu tavalise digikaameraga. Panahi endine naabripoiss näitab iPad’i ekraanilt turvakaamera salvestust sissemurdmisest. Läbi autoakna näeme, kuidas käsikaameraga tehakse pulmavideot. Jääb mulje, nagu oleks see osa režissööri ultimaatumist valitsusele: on jabur keelata filmitegemine, kui igapäevaelu on järjest enam seotud n-ö juhusliku salvestamisega. Ta ise kavatseb aga kasutada kõiki vahendeid, millega saab toimuvat jäädvustada, ning jätkab filmimist keeldudele vaatamata.

„Taksojuhis“ on väga osavalt põimitud Panahi mõtisklus iseenda olukorra üle, aus pilt Teherani tänavatest ja avameelne diskussioon Iraani poliitilisest olukorrast. Teose anonüümsete tegelaste ja nappide vahendite tõttu on film siiras, sõbralik ning lihtne. Panahi, olles küll režissöör, kes istub taksoski juhtival kohal, on võtnud pigem kõrvalseisja rolli ning otsinud omamoodi nagu vastust küsimusele, kuidas teha filmi ilma seda tegemata. Ja nii ongi tulemuseks pooleldi dokumentaalteos, tundub, nagu see kõik oleks iseenesest juhtunud. Filmi taksoreisijadki lisavad mosaiiki oma isiksuse tahke ja täiendavad filmi sõnumit, ise seejuures midagi tegemata. Tegijaks on hoopis vaataja, kes organiseerib vihjed oma peas tervikuks.

Linateos kannab oma humoorika ja kerge pealispinna all tõsist muret Iraani pärast. Siiski ei ole tegu pisarakiskuja filmiga, vaid pigem kutsega mõtisklema. Kogu filmi vältel väga lähedalt filmimine tekitab läheduse tegelastega ning Panahi oma kergelt muigava näoga ja rahuliku olekuga saab äärmiselt sümpaatseks. Filmi lõppedes on isegi natuke kurb, et sellistest toredatest inimestest lahkuma peab.

Minusse jääb aga kõlama mõte, et kui inimeselt on ära võetud tema loomevabadus (ja võib-olla on talle kehtestatud ka reaalne vanglakaristus), siis pole tänavatel „vabalt“ liikudes maailm midagi muud kui lihtsalt suurem vangla; selline, mis paneb proovile inimese loovuse ja pisukese õnne korral võimaldab kasvatada tiivad, mis kannavad kõikidest müüridest kõrgemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar