„Tähtede sõja“ tagasitulek

ANDREI J. LIIMETS

Mängufilm „Star Wars. Jõud tärkab“ („Star Wars: The Force Awakens“, USA 2015, 135 min), režissöör J. J. Abrams, stsenaristid Lawrence Kasdan, J. J. Abrams ja Michael Arndt, operaator Daniel Mindel. Osades Daisy Ridley, Adam Driver, John Boyega, Oscar Isaac, Harrison Ford, Carrie Fisher, jt.

Vanad meemid uues kuues: naispartisan Rey (Daisy Ridley) kohtub nunnu piuksuva roboti BB-8ga,  et toimetada mässajateni roboti valduses olev väärtuslik kaart.

Vanad meemid uues kuues: naispartisan Rey (Daisy Ridley) kohtub nunnu piuksuva roboti BB-8ga, et toimetada mässajateni roboti valduses olev väärtuslik kaart.

Kaader filmist

Kõik uus olevat hästi unustatud vana. Vähesed filmiseeriad kinnitavad seda triviaalsuseni sageli kasutatavat tõdemust paremini kui nüüdseks seitsme täispika mängufilmini jõudnud „Tähtede sõda“ („Star Wars“). Mida kõike ei annaks ma võimaluse eest 1977. aastal kinotooli maanduda ning sarnaselt paljude toonaste filmisõpradega kaks tundi hiljem saalist väljudes tõdeda, et maailm ei saa enam iialgi olla endine. Säärase võimaluse puudumisel on aga George Lucase imelapse koht ulmepjedestaali tipus jäänud mulle alati pisut mõistetamatuks.

„„Tähtede sõda“ muutis täielikult seda, mis on võimalik ja mis ei ole,“ meenutab Guillermo del Toro. „Ma ei ole kunagi näinud ega tundnud samasugust publiku kaasaelamist, kino rappus,“ ohkab Ridley Scott. „See oli ilmselt mu elus esimene kord, mil ma elasin toimuvasse sisse nii, et oleksin tahtnud üles-alla karata ja tegelaste peale karjuda,“ kirjeldab Peter Jackson.

Terve põlvkonna vasikavaimustuse tõttu filmiajaloo teetähiseks peetava saaga juures on tagantjärele üpris keeruline näpuga osutada, milline panus või uuendus filmikunsti täpselt „Tähtede sõjale“ ja Lucasele kuulub. Väheste filmide puhul on nii korduvalt ja nii suurel arvul viidatud laenudele, mõjudele ja eeskujudele. Muinasjuttudest ja rüütlilegendidest šamaanide müstitsismi ja spagetivesternideni, Fritz Langi „Metropolisest“ (1927) ja Leni Riefenstahli „Tahte triumfist“ („Triumph des Willens“, 1935) David Leani ja Akira Kurosawa eepiliste põnevikeni.

Teine kulunud tarkus ütleb, et tähtis ei ole, kust võtta, vaid see, kuhu see omakorda viia. Nüüd, mil kinodes ei rauge „Avatari“ (James Cameron, 2009) kassatulu maailmarekordit jahtiva, juba seitsmenda „Tähtede sõja“ („Star Wars Episode VII: The Force Awakens“, J. J. Abrams, 2015) ramm, on kohane meenutada, kuidas saaga alles hiljuti õnnetuvõitu lõpu sai, miks ta uuele elule äratati ning mis jõud see on, mis teda endiselt edasi kannab.

Suurte ootuste kollaps

1999 on sage vastus võrdlemisi kasutule küsimusele, milline on olnud filmiajaloo parim aasta. „Maatriks“ („The Matrix“, Andy ja Lana Wachowski), „Kaklusklubi“ („Fight Club“, David Fincher), „Tabamatu ilu“ („American Beauty“, Sam Mendes) ja paljud teised kujunesid miljonite filmisõprade uuteks lemmikuteks, kuid mitte ükski võistleja ei pääsenud ligilähedalegi kosmoseooperi „Nähtamatu oht“ („Star Wars Episode I – The Phantom Menace“) põhjustatud tormijooksule kinosaalide poole. Haip oli nõnda suur, et esimese triloogia lõpust saadik 15 aastat kuival olnud fännihulgad maksid piletiraha juba 1998. aasta lõpus üksnes võimaluse eest näha uue episoodi treilerit teiste filmide ees.

Kuigi sama käib ka seitsmenda osa ümber, võib just aastatuhande vahetuse tagasitulekut nimetada ilmselt (vähemalt Ameerikas) kõigi aegade kõige innukamalt oodatud linateoseks. Üks tubli annus Jar-Jar Binksi ja midikloriide hiljem oli lausa valus mõelda, kuidas see film, hoolimata kassaedust, pea miljardilise tulu juures finišeeris ülemaailmses kapitalistlikus võidujooksus „Titanicu“ (James Cameron, 1997) varjus. Fännide silmis film kõrbes. Seeria isa George Lucas korrutas küll, et tegu on lastefilmiga, kuid midagi niivõrd ootamatut eeldasid vähesed.

Avafilmi „Uus lootus“ („Star Wars: Episode IV – A New Hope“, 1977) meeletu edu ja kultuuriliseks fenomeniks kerkimise järel oli Lucas õigupoolest lavastajaruupori kahekümneks aastaks varna pannud, aidates samal ajal produtseerida hulka edukaid seiklusfilme eesotsas Indiana Jonesi seeriaga. Lelude müügist – Lucasel oli õnne omandada kunagi õigused „Tähtede sõja“ tegelaste mänguasjade ja muu filmiga külgneva kola peale – tulenev majanduslik kindlus ja Midase puudutusega mehe maine tagasid teise triloogia filmimisel, erinevalt 1970. aastatest, täieliku kontrolli kogu loomingulise protsessi üle stsenaariumist kuni montaažini.

Kahjuks ilmnes üsna ruttu, et säärane megalomaania ei pruugi kasuks tulla sellises kollektiivses loominguvormis nagu film. Kui „Nähtamatu ohu“ võis veel liigitada ühekordseks möödapanekuks, siis väheke tugevam „Kloonide rünnak“ („Star Wars Episode II – Attack of the Clones“, 2002) paljastas juba armutult kõik Lucase visiooni ja talendi kitsaskohad ning isegi kolmest enim kiita saanud „Sithi kättemaks“ („Star Wars Episode III – Revenge of the Sith“, 2006) ei suutnud eeltriloogiat pettumuse pitserist päästa.

Lucas ise nimetas ikka ja jälle imeliseks saavutuseks seda, et eeltriloogias pole ühtki stseeni, mis ei sisaldaks arvutiefekte. Inspireeriva innovatsiooni asemel osutus see aga kvaliteedi mõttes kirstunaelaks. Nimekad näitlejad Liam Neeson, Ewan McGregor, Natalie Portman ja Samuel L. Jackson võisid anda endast küll parima, aga nelja rohelise seina vahel taidlemine tõmbas kriipsu peale nii emotsionaalsele pingele kui ka ohutundele, mõjudes ekraanil täpselt sellena, mis ta on – tõelisuse kauge imitatsioonina.

Suurejoonelise, ent elutu ja tehisliku maailma jälgimisest raskemgi oli kuulata Lucase kirjutatud dialoogi („sa oled kasvanud“ – „sina ka, kasvanud ilusamaks“) ning jälgida, kuidas ta tegi kõik selleks, et tõmmata vesi peale enda poolt ajalukku kirjutatud mütoloogia tõsiseltvõetavusele. Parimaks näiteks sellest olid juba mainitud midikloriidid, mida mainiti möödaminnes kui seni millegi müstilise ja spirituaalsena mõjunud Jõu tõelist allikat.

Disney päästeretk

„Tähtede sõja“ tulususe allikaks ja samas ka sisuliseks piduriks uuel aastatuhandel on saanud tõsiasi, et miljarditesse dollaritesse hinnatava frantsiisi turustamine kõige laiemale publikule ei soosi erilisi loomingulisi riske. Kuigi nii 1977. kui ka 1999. aastal purustati kassarekordeid, kahvatub piletitulu numbrite kõrval, mille peale käib mäng kaadri taga. Poliitika- ja majandusanalüüsi lipulaev, ajakiri Economist pööras möödunud aasta lõpul mitu korda tähelepanu sellele, millise kustumatu kirega on Disney korporatsioon ameeriklaste lapsepõlve kokku ostnud ning selle pikendamist kaubastanud. Miki Hiire kõrvadega kompanii omandas nimelt 2006. aastal 7,4 miljardi dollari eest animatsioonikuninga Pixari, 2009. aastal 4 miljardi eest koomiksihiiu Marveli ja 2012. aastal 4,1 miljardi eest kirsina tordil „Tähtede sõja“ õiguste omaniku Lucasfilmi.

See tähendas, et järgmine linalugu ei ole kaugel. Veelgi enam: tähesõdade universumi edasine avamine on allutatud samasugusele rangele tootmisloogikale nagu Marveli superkangelaste maailmavallutus. Mustvalgelt: mis tahes kursi see maailm filmikunstilises mõttes saab, on mängu pandud summat arvestades selge, et peamiseks arvestusmehhanismiks pole loominguline huvi avakosmose lõputute võimaluste vastu, vaid kalkuleeritud vajadus võita tagasi investeering.

Ilmselt pole raske mõista, miks hoiti Lucas uuest osast heaga eemal. Lucas ei jätnud pärast esilinastust ka pisut torisemata ja viitas, et lugu liigub edasi tema ettekujutusest erinevalt. Lavastajatooli meelitati hoopis frantsiiside uuele elule avitamise mitteametlik maailmameister J. J. Abrams, kes oli varem andnud uued tiivad „Võimatule missioonile“ („Mission: Impossible III“, 2006) ning varjusurma langenud „Star Trekile“ filmidega „Star Trek“ (2009) ja „Otse pimedusse“ („Star Trek Intro Darkness“, 2013).

Valem oli mõlemal puhul lihtne: unustada vahepealsed põrumised, meenutada täpselt, mis seeriale kunagi üldse elu andis, ning siis seda ettevaatlikult ajakohastada. Ei mingeid suuri eksperimente, suunamuutusi ega uustõlgendusi, vaid üks osa seeria alguses värskelt mõjunud tunnusjooni, üks osa varasemate osade parimaid palu ning üks osa tipptasemel madinat ja värskeid nägusid selle keskel.

Seda, et samas joones jätkab ka „Jõud tärkab“, võis juba varakult välja lugeda Abramsi intervjuudest, asjaosaliste nimistust ning treileritest. Sarnaselt „Star Treki“ uue algusega toodi tagasi fännide kunagisteks lemmikuteks kerkinud tegelased (Luke! Han! Leia!), kasutusse võeti kõik ikoonilised esemed eesotsas universumi kiireima kosmoselaeva Millennium Falconiga ning selle kõige keskele visati vana triloogia järel üles kasvanud põlvkonna jaoks peotäis uusi tegelasi ja lahedaid näitlejaid, nt Daisy Ridley, John Boyega, Oscar Isaac ja Adam Driver. Ja mis olulisemgi: Abrams lubas filmida võimalikult suures mahus päris võttepaikades ning kasutada minimaalselt arvutigraafikat. Ari Folmani ambitsioonikas „Kongressis“ („The Congress“, 2013) ennustatud maailm, kus näitlejatest on jäänud vaid arvutiprojektsioonid (Lucase ideaalmaailm?) jääb 2016 seega veel turvaliselt kaugele.

Mitte ainult vorm

Kümnendeid on „Tähtede sõja“ peamiseks trumbiks olnud rohked tehnoloogilised vidinad ja tipptasemel eriefektid. Vaevalt aga kõnetaks saaga nii paljusid ilma selle keskmes asuva inimliku kon­fliktita hea ja halva vahel. Peategelastest Jedide vallatav müstiline – või siis midikloriididest tulenev, kes mida uskuda ja mäletada soovib – Jõud on ahvatlenud tegelasi küll ühele, küll teisele poolele. Sisuliselt keerleb duaalse maailmakorra ümber nii Luke Skywalkeri ja Darth Vaderi rammukatsumine algses triloogias kui ka kogu Anakin Skywalkeri kujunemiskaar eeltriloogias, vaevalt leiab vähemkäidud raja ka uute vastaste Rey ja Kylo Reni vastasseis. Luke’i kasvamist maapoisist galaktika kangelaseks on ikka kirjeldatud kõige pesuehtsama monomüüdina transformatsioonist katsumuste keskel, Anakini lugu mõjus omakorda selle kõverpeeglina, süütuse kaotamisena. Transformatsioon katsumuste keskel muidugi seegi.

Pooltoonide puudus ühes sooviga sobida ka nooremale vaatajale ei ole sügavama filosoofilise või poliitilise allteksti osas teab mis lubav, kuid ometi on „Tähtede sõda“ pälvinud kamaluga sotsioloogilisi, teoloogilisi ja poliitilisi käsitlusi. Lucas ise on viidanud, et 1977. aastal esilinastunud avafilmis peegeldasid jõuvahekorrad Vietnami sõda. Sedavõrd jõuliselt Ameerika kultuuri esindava nähtuse puhul on see eriti markantne, kuna selles tehtes esindavad mässulised ehk head õigupoolest pisikest ja südi kommunistlikku Vietnami, kes suuremast ja võimsamast impeeriumist, Ameerikast, lõpuks jagu sai.

Eeltriloogia aegu süüdistati Lucast aga torgetes president George W. Bushi Lähis-Ida poliitika vastu. II ja III osa raamiks oli ju konflikti kiire eskaleerumine, millele õilsad Jedid piiri panna ei suutnud, ning järgnev militariseerimine ülevalt poolt orkestreeritud propaganda ning manipulatsiooni tõmbetuultes. Tekib kiusatus küsida, milliseid jõujooni ja globaalseid vahekordi peegeldab „Jõud tärkab“. Kes on siin ISIS, kes on Ameerika, kes on Trump?

Päevapoliitika täpsema markeerimise püüded on aga õigupoolest tühi töö kahel põhjusel. Esiteks on „Tähtede sõja“ poliitika olnud alati personaalne, omamata laiemat ideoloogilist konteksti või programmi väljaspool juba mainitud hea ja halva igikestvat vastasseisu. Impeerium pole halb sellepärast, et galaktikat valitsetaks silmapaistvalt halvasti, vaid sellepärast, et musta kostüümiga Darth Vader on lõputult kuri. Ja Jedidel pole universumi kaitsmiseks ning poliitiliste küsimuste enda kätte võtmiseks muud moraalset ja sotsiaalset õigustust või kompetentsi kui see, et Jõud muudab nad olemuslikult heaks.

Teiseks ei võta „Jõud tärkab“ erilisi vabadusi eelmises kuues osas paika pandud maailmakorra suhtes, vaid tegeleb ennekõike saaga enda mütoloogia taastootmise ja põlistamisega. Esimene ordu meenutab nii eesmärkide kui ka ikonograafia poolest rohkem Natsi-Saksamaad kui kedagi päevakajalisemat ning sellega filmi poliitilised viited piirduvad. Eraldi on muidugi pakkunud rohkelt kõneainet kangelanna Rey kujunemine feminismi uueks rokkstaariks ja Bechdeli testi läbib film tõepoolest edukalt, kuid tasub meeles pidada, et lõppude lõpuks otsib ka tema müstilist kangelast, isakuju minevikust. „Tähtede sõja“ mütoloogia üheks keskseks tunnuseks ongi saanud pere- ja vereliinide olulisus, mis lubab ilmselt peagi tõmmata „Ristiisa“ („The Godfather“), „Troonide mängu“ („Game of Thrones“) või „Vaprate ja ilusate“ („The Bold and the Beautiful“) stiilis graafikuid, kes on kelle järglane või eellane.

Pilk silmapiirile

Tagasiside Abramsi tööle on olnud üsna üksmeelselt kiitev – liigselt sissetallatud radadel kulgev lõpusirge, ent üldjoontes eeskujulik saavutus. „Jõud tärkab“ on kvaliteetmeelelahutus, oskuslikult komponeeritud segu uuest ja vanast, tehniline tipptoode. Rahul on stuudiobossid, kelle kontonumbrid üha paisuvad, rahul on fännid, kellele on väärikal kujul toodud tagasi kõik, mis algupärandi heaks oli teinud, ja rahul on kultuurikriitikud, kes saavad analüüsida filmi sotsiaalselt progressiivset iseloomu tugevate naiskarakterite näol. Ja mis peamine – seitsmes osa pole ju üldse selline, nagu on üks kuni kolm. See on kummardus minevikule, aga ühtaegu ka „Tähtede sõja“ uuele ajastule. Eeskujudeks ei ole enam „Flash Gordon“ või „Metropolis“, vaid ennekõike Disney malelaua kuningas Marvel ja see muudab ettevaatlikuks, hoolimata kinokogemusejärgsest optimismist.

Nimelt võib järgmist osa oodata juba 2016. aasta lõpuks, mil kinodesse tõttab viimati Godzilla hävitustööd orkestreerinud Gareth Edwardsi lavastatud kõrvalliinifilm „Rogue One“. Veel aasta hiljem jätkab keskset narratiivi VIII osa, seejärel Han Solo sooloseiklus ja kel kombeks Google Calendari varakult märkmeid teha, siis 2019. aasta maisse võib panna kirja IX osa. Kuna ka uue kümnendi alguseks on juba töös vähemalt üks jätkulugu, ei paista saadetistele galaktikast kaugel-kaugel niipea lõppu tulevat. Võib-olla pole omakorda kaugel hetk, kui vahepeal kaua kuival olnud fännidele pakutakse hoopis liiga palju head asja, eriti kui puudub vajadus seeriat sisuliselt arendada. Olgu öeldud, et kasvav küllastumus Marveli superkangelastest ei ole vaatajaarvu kuidagi mõjutanud.

Filmi „Jõud tärkab“ peamiseks funktsiooniks ei näigi olevat luua mõnd iseseisvat edasiarendust või tuttava universumi sisulist laiendust, vaid juhatada sisse rohkete uute tegelaste ja sisuliinidega seriaalne seikluste kogum. Väga kvaliteetne, põnev ja lõbus, aga kaks tundi hiljem kinost väljudes jääb üle tõdeda, et maailm on täpselt endine.


I triloogia

„IV osa. Uus lootus“ – 1977

„V osa. Impeeriumi vastulöök“ 1980

„VI osa. Jedi tagasitulek“ 1983

II triloogia

„I osa. Nähtamatu oht“ 1999

„II osa. Kloonide rünnak“ 2002

„III osa. Sithi kättemaks“ 2005

III triloogia

„VII osa. Jõud tärkab“ 2015

„VIII osa. … “ 2017

„IX osa. … “ 2019

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar