Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule

Raimo Jõerand, retrospektiivi korraldaja

Esimest korda pärast andeka autori siit ilmast lahkumist tuleb esmaspäeval kinos Sõprus ühekordne retrospektiiv, kus näidatakse Anri Rulkovi kolme Exitfilmis valminud lühifilmi: filme „Juliet” (1999), „Helmut” (2001) ja „Hirm” (2004) ning samast ajast pärit minu tehtud võltsdokumentaali „Väliseesti” (2000),  milles Anri osales näitlejana.    

Anri Rulkov (1972–2008) on Eesti filmiloo – ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen – esimene noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad selgelt isikupärase terviku. Kui otsida Rulkovile võrdlust kirjandusest, siis võiks see olla Jaan Oks (1884–1918), kelle kasinat ja isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada. Rulkovi lühifilmides „on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad  mõned omapärast nägemisoskust aimata laskvad varased etüüdid. Kaks kooliaegset dokikatsetust („Lavka” ja „Aur”) ja üksikud hilisemad tööd (sh krimisarja „Kelgukoerad” sünge katseosa ja dokumentaalfilm kunstnik Mare Vindist).       

Kõiki lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget ebakindluse sisendamisega, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui autori isiksuse hämarate tahkude avamise kõige adekvaatsemat peegeldust. Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk „see, mida me teame, aga ei tea, et teame”.* Filmide autorina ei kippunud Anri Rulkov kunagi oma töid seletama ega osanud ta ka oma ideid kuigi veenvalt kirja panna. Kui  keegi küsis tema sõnumi või tehtu tähenduse kohta, ütles Rulkov, et kõik on filmides olemas – vaadake ja tundke. Arvan, et tema järjepidev heli- ja pildikesksus on meie sõnakeskses maailmas, kus ollakse harjunud kõike tõlkima, kahtlemata andekuse, aga ka kunstnikule hädavajaliku ülbe enesekindluse märk. Jääb loodetavasti tulevaste filmiuurijate oletada, kui sügavale oma alateadvuse kihtidesse oleks Rulkov veel võinud kaevuda ja kas sellest  oleks võinud välja kasvada mõni laiema kõlapinnaga üldistus („Hirm” oli samm sinnapoole) või põhjendaski talle antud aja lühidus ka loomingu intensiivsuse.     

* Vt Karol Ansip, „Hirmu” kolmainsus. – Teater. Muusika. Kino 2005, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming