Tagasi barrikaadidele

Oscarid astuvad maailmaga dialoogi

TRISTAN PRIIMÄGI

Parima naiskõrvaosa preemia võitnud Particia Arquette rääkimas naiste võrdõiguslikkusest.

Parima naiskõrvaosa preemia võitnud Particia Arquette rääkimas naiste võrdõiguslikkusest.

Internet

Ameerika, vabade maa, nagu ütleb ka hümn. Demokraatia kants ja kõigi võimaluste maa. Seda üldtuntud mütoloogilist kuvandit USA kohta on läinud aastate jooksul olnud järjest keerulisem alal hoida. „Ameerika snaiperi“ („American Sniper“, Clint Eastwood, 2015) kassaedu tundub näitavat just seda, et rahval on sisemine soov klammerduda tuttava suure narratiivi külge, kuigi see kipub koos veega alla minema. Üheks selle müüdi keskseks terminiks on ka „iseseisvus“ või „sõltumatus“, mis tekitab filmikunsti kontekstis kummalise vastuolu. Filmides müüakse iseseisvust abstraktse ideoloogilise konstruktsioonina, kuid praktikas üritatakse seda kärpida miinimumini – kontroll peab olema nii võttegrupi, näitlejate, tüütute autorite kui ennekõike vaatajate üle. Kui oleks vähegi võimalik, ei lastaks meil üldse valida, mida vaadata (ja kui osade kinode programmi vaadata, siis ju tegelikult ei lastagi).

Iseseisvusega seoses tundus selleaastastel Oscaritel olevat kaks tendentsi, millest tasuks rääkida: indie-vaimu võidukäik ja poliitika tagasitulek. Jätaks siinkohal kogu „Mandariinide“ teema käsitlemata, sest see on justkui eraldi lugu.

Vabaduse vaim

Selleaastaste Oscarite puhul räägiti palju sellest, et polnud suuri võitjaid ega suuri üllatajaid. Ometi oli siin midagi, mis (eriti just väiksemate kategooriate lõikes) manifesteeris teatud vaba vaimu võidukäiku. Kui vaadata statistikat, siis sai esimese ringi favoriitidest peaaegu igaüks endale mõne kuju koju viia. Täiesti ilma jäi neist vaid „Foxcatcher“ (Bennett Miller, 2014), mille traagikaks oli ilmselt see, et film oli ühtlaselt tugev kõigis kategooriates, kus ta kandideeris, kuid igaühes tundus eraldi võetuna olevat mõni film, mida sellele eelistada. „Foxcatcher“ on ka – erinevalt enamusest akadeemia hinnatud teostest – film lootuste purunemisest. Sellist signaali pole hetkel kellelegi tarvis.

Kui aga vaadata ka teisi nn narratiivseid eepilisi suurfilme, mis seekord favoriitide hulgas olid, siis said näiteks nii „Ameerika snaiper“ kui „Imiteerimismäng“ („The Imitation Game“, Morten Tyldum, 2014) kumbki vaid ühe auhinna. Arvepidamise ajab sassi Ameerika ühe indie-darling’u Richard Linklateri aukartustäratava käsitööfilmi „Poisipõli“ („Boyhood“, 2014) hävimine auhinnaralli lõppvoorus, Oscaritel, kuigi puhas töö oli varem tehtud nii Kuld­gloobustel, BAFTAdel kui New Yorgi ja Los Angelese filmikriitikute auhindade jagamisel. Selles kontekstis polegi suureks üllatuseks „Lindmehe“ („Birdman“, Alejandro González Iñárritu, 2014) võit, vaid niivõrd selge ülekaal. Põhjuseid pole tarvis kaugelt otsida: enamik akadeemia liikmetest on filmitööstuse ühe või teise eriala professionaalid: näitlejad, grimeerijad jne. „Lindmees“ räägib ühe lavastuse loomise telgitagustest ning lisaks veel loomekriisist karmi konkurentsi tingimustes, mis on ilmselt üks Hollywoodi argipäeva kõige tooniandvamaid tunnusjooni. „Lindmees“ pakkus samastumist paljudele ning lisaks andis akadeemia liikmetele võimaluse nn legaalselt anda vastulöök tööstusele, mis käitub nende kõigiga nagu pirtsakas armuke.

„Lindmehe“ tugevus on aga hoopis teatud anarhistlikus vaimus – kerguses ja aukartuse puudumises, millega libisetakse üle kulunud montaažireeglitest (Emmanuel Lubezki erakordne stseene justkui üheks kokku sulatav lähenemine), heliribast (enamust filmi saadab üksnes jazz-perkussioon) ja Hollywoodi sissejuurdunud hirmust hoida selgelt lahus metafüüsiline ja realistlik (keebiga lendavad mehed ajagu oma asju, juurtega teatritraditsioonis sotsiaalne draama enda oma). „Lindmees“ ühendas need kaks nii piltlikult, kujundlikult kui filmikeeleliselt. Iñárritu on pärit sõltumatu filmitegemise maailmast ja siin filmis on seda vabaduse vaimu, ettearvamatust. Mis mõnes mõttes kirjeldab ka kaht selle aasta Oscarite suurimat võitjat, veidraid filme, mis võitsid rohkem preemiaid, kui oleks osanud arvata: „Whiplash“ (Damien Chazelle, 2014) ja „Grand Budapest hotell“ („Grand Budapest Hotel“, Wes Anderson, 2014).

Andersoni kohta kehtib siinkohal kulunud ja tavaliselt mitte paika pidav lause: mina olen jäänud samaks, ainult maailm minu ümber on muutunud. Anderson on alati teinud seda üht oma filmi erinevates variatsioonides, tema visuaalne retoorika ja loojutustamise stiil on täiesti oma (ja tänaseks ka rohkelt plagieeritud ja parodeeritud). Andersoni filmid pole varem mitte kunagi võitnud ühtki Oscarit, kuigi tagantpoolt leiab selgelt paremaid teoseid kui käesolev. Huvitav on näha, kuidas aja möödudes on tema veidrused muutunud keskmisele maitsele piisavalt arusaadavaks, et sellest rõõmu tunda. Rõõm peaks olema ka meil, kuigi sellise tõdemusega kaasneb vaieldamatu etableerumisoht, mida oli mõnes mõttes märgata ka juba enne nende auhindade saamist. „Whiplash“ on tõeline edulugu. Sundance’i võitja, millel pole justkui ühtki põhitrumpi, aga mis töötab oma kompaktsuses efektiivselt nagu poksimatš. Kui jazz on olnud juba ammu salongimugavlemise etaloniks, siis annab see film jazzile tagasi tema kontaktse füüsilisuse ja hullumeelse, kontrollimatu olemuse.

Räägime poliitikast

Selgelt oli sel aastal näha ka laure­aatide tavalisest suurem poliitilisus. Kui õhtujuhi Neil Patrick Harrise saba ja sarvedeta naljad jätsid mulje lavastajate äärmisest alalhoidlikkusest (mäletame vastupidise näitena kas või Billy Crystalit), siis auhinnasaajate teravad sõnavõtud tekitasid Oscari-gaala „hea tooniga“ veelgi suurema kontrasti. Järjekorras võeti nüüd sõna nii naisõigusluse (Patricia Arquette), rassismi ja inimõiguste liikumise (John Legend ja Common), geiõiguste (Graham Moore) ja motoorneuroni haiguse ning Alzheimeri tõve (Eddie Redmayne ja Julianne Moore) teemadel. See, mis mõnele võib tunduda tüütu näpuviibutamisena, on siiski kordades parem variant kui lihtsalt lõputud tänunimekirjad. Kui sind ühel hetkel kuulab terve maailm, siis miks mitte kasutada seda võimalust millekski oluliseks?

Oscarite gala resoneerub hästi ka selleaastase Berliini filmifestivali peaauhinnaga, millele ei saanud järgi tulla Iraanis liikumiskeelu all oleva Jafar Panahi. Tema premeerimine peaau­hinnaga jäi kõlama tugeva poliitilise seisukohavõtuna. Ka Oscarid olid nii mitmel avalikul kui varjatud moel sel aastal poliitilisemad kui varem. Ümbritsev elu on meid galvaniseerinud nägema maailma kohana, kus on vaja võtta seisukoht ja olla ise oma otsuse ja arvamuste peremees. Seda, et see teadmine hakkab end tugevamalt sisse murdma ka ühte nii tagurlikku kultuurinähtusse nagu seda on Oscarid, annab lootust, et tegemist on tendentsi, mitte erandiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming