Tänavusel „tARTuFFil” lahatakse kaasaegset peremudelit

Kaarel Kuurmaa

9. – 14. augustini leiab Tartus aset armastusfilmide festival.        Festivali peetakse Tartu Raekoja platsil, Athena keskuses ja vanas anatoomikumis. Filmid, loengud ja kontserdid on kõigile tasuta. Filmid (v.a vana anatoomikumi programm) on varustatud eestikeelse tõlkega. Lähem info festivali kodulehel www.tartuff.ee. „tARTuFFi” peateemaks on olnud armastus, nii ka tänavu. Armastus on paljuski kaunis ja inimülene ideaal, mis vajab selles maailmas maiseid pidepunkte. Üheks armastuse  väljenduseks on tihti „perekond” – nii lihtne ja sagedane sõna, mis pakub väga mitmeid tõlgendamisvõimalusi. Just selle sõna alla on koondanud ka viienda „tARTuFFi” loengud ja filmiprogramm.       

Peresuhted on komplekssed ja pakuvad suuri tundeid, nii siirast hoolimist kui ka viha ja pettumust. Perekond on mitmeplaaniline, keerukas ja intiimne ühendus, kus puhkevad kõige ilusamad, aga ka valusamad tunded. See on ka igati loogiline – meile läheb ikka korda nende arvamus, kellest hoolime ning keda lähedaseks peame. Õigus perekonna mõistet kitsendada või laiendada on igaühel, selleks võib olla isa-ema, õde-vend, aga järjest rohkem luuakse perekondi ka väljaspool klassikalist peremudelit. Seega võib perekond olla ka duaalsus isa-isa, ema-ema, miks mitte hõlmata ka töökollektiivi, usugruppi, spordiklubi või ka kogu etnost või riiki, kui mõtleme kas või oma laulupeotraditsioonile ja seal kogetavale ühistundele. Samuti võib poeet oma perekonnaks nimetada kõiki maailma inimesi, kutsudes 6,8 miljardit inimest  vendadeks ja õdedeks. Loomulikult on need poeetilisemad lähenemised, aga kes julgeb öelda, et see on vale.     

Narkobossi laps ja  harmoonilised vanakesed

Tänapäeva peremudelit lahatakse ka mitmes „tARTuFFil” näidatavas linateoses. Festivali avab soomlase Aleksi Salmenperä uus film „Paha pere”. Näeme eht soomelikku, kuid samas euroopalikku ja tänapäevast perekonda, kuhu ootamatult saabub tütar isa eelmisest elust ja tekitab turvalises keskklassi perekonnas suisa katastroofi. Nagu Salmenperä eelmised filmid „Lapsed ja täiskasvanud”  (2004) ning „Mehe töö” (2007), on ka tema värskeim linatöö tehtud meile arusaadava põhjamaise psühholoogilise huumoriga – palju ei räägita ega suurt ka tehta.     

Dokumentaalfilmide programmis linastuvas Colombia filmis „Minu isa patud” on kujutatud kummalisi peresuhteid. Selle fookuses on kurikuulsa narkobossi Pablo Escobari poeg Juan Pablo, kes veetis suurema osa oma noorusest isa narkoäri tuludest täidetud rahavannides, jalutas oma eraloomaaias ja mängis isiklikus lõbustuspargis. Millist mõju avaldas selline elu poisile, kes võttis endale pärast isa tapmist riigivõimude poolt 1993. aasta detsembris uue nime, seda üritataksegi  filmis Escobaride koduarhiivi ja Colombia telearhiivi toel näidata. Kahe armastava inimese iseloom ning riukalikkus tuuakse vaataja ette ka Rootsi dokfilmis „Paradiis”, mille peategelasteks on üle kuuekümne aasta koos elanud abielupaar. Nende sõnelusi suvekodu toaseina kaunistamisel iseloomustatakse rootsi vanasõnaga: „Abielus, mis elab üle ühise tapeedipanemise, ületatakse ka kõik muud raskused”.       

Homoabielud

Järjest sagedamini tahavad end perekonnana defineerida ka samasoolised paarid. Olukord, kui möödunud aastal otsustati Viimsis mitte maksta peretoetust samasoolisele paarile, kes kasvatab ühiselt kolme last, tekitas uudisekünnise  ületanud sotsiaalse dialoogi: milliste kriteeriumite alusel saab lugeda koos elavaid, kuid mitte abielus partnereid perekonnaks? Selge, et mitmed usuühingud ühelt poolt ja samasooliste õiguste eest seisjad teiselt poolt on neis küsimustes diametraalselt eriarvamusel. Kas selles küsimuses on mingitki lootust rahulikul keskpõranda arutelul, püüame selgitada „tARTuFFi” homoabielu teemalisel ümarlaual reedel. Seda illustreerib  ka samal päeval linastuv Rootsi mängufilm „Patrik 1,5”, mis on intelligentne ja humoorikas mõtisklus tolerantsist ja samasooliste abielu mõistmisest. Ka neljapäevases USA dokis „Joostes juurte järele”, näeb New Yorgi lesbipaari peres kasvavat afroameerika tütarlast selles kummalises, kuid aina tavalisemaks muutuvas perekeskkonnas.     

Rändperekond uues kultuuris

Kolmas suurem teema, mis raskendab perekonna mõiste defineerimist, on üleilmastumisega kaasnev rahvaste rändamine. Tihti võetakse uude riiki minnes kaasa oma eelmise elupaiga kultuuritavad, sealhulgas  perekonnamallid. See võib aga kaasa tuua mitmeid konflikte uues elupaigas valitsevate normidega. Sest see, mida tohib ja mida ei tohi teha või mida isegi julgustatakse tegema lääne abielusuhteis või idamaadel, võib erineda vahel üsna kardinaalselt. Ent ka sellistel juhtudel on alati tegu sümmeetrilise kahepoolse kultuurivahetusprotsessiga, millest räägitakse ka kolmapäevasel arutelul.     

Samal teemal on ka Deepa Mehta viimane film „Maapealne taevas”, kus India loodeosast Pandžabi osariigist tuuakse külma Kanadasse noor naine. Athena keskuse programmis linastuv „Linda ja Ali” on väga põnev film uude kultuurikonteksti sattunud peresuhetest – piilutakse  islamimaailma telgitagusesse pereellu. Geograafilis-füüsiline paiknemine ei pruugi kokku langeda kultuurilisega. See on tänapäevase maailma suurim erinevus veel mõnekümne aasta tagusest olukorrast, rääkimata kaugemast ajast.     

Film on alati olnud hea vahend maailma kultuurilise eripalgelisuse näitamiseks, nii ka sel aastal. Pakume vaatamiseks 22 filmi, kus ühel või teisel moel kujutatud perekonda ja peresuhteid. Ikka ja alati kannab „tARTuFFi” aga universaalne tunne, mis loob kõik perekonnad, sõltumata kultuurilistest, etnilistest, usulistest, ajalistest jm erinevustest – ja see tunne on armastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming