Tabamatu Vilsandi

Olev Remsu

Vana ja uue, südame ja raha, inimese ja ametkonna konfliktid tulevad välja liiga hilja, hajuvad kõrvaldetailidesse, ülearustesse teemajuppidesse, kaovad uttu. Dokumentaalfilm “Piisa torn”. Operaator-režissöör Arko Okk, stsenarist Jaan Tätte, produtsent Riho Västrik. Vesilind, 2005, 52 min. Esimest korda eetris ETVs 7. IX.

Millest ma lähtun hinnanguid langetades? Ainult oma tundest ja ei millestki muust. Võib-olla ma tunnen valesti? Võib-olla. Aga oma tunde edastan ma õigesti, ausõna. Kui kriitik hakkaks peilima õhus rippuvaid meeleolusid ja püüaks neid “parlamentlikult” kajastada, et kasudega kaubelda ja puhas poiss olla, siis see on kriitiku hukk. Mulle näib, et kõigist isiklike tunnete summast saab kokku ühiskonnaarvamus, ent seda üksnes tingimusel, kui need tunded jõuavad avalikkuseni ausalt. Kui läheb kaalutletud šlikerdamiseks, on asi mokas.

 

 

Suur möödalask

Arko Oki ja Jaan Tätte filmi “Piisa torn” vaadates tundsin ma vaistlikult, et see on üks suur möödalask. Ja alles pärast elamusotsustust püüan ma endale (ja nüüd ajalehe kaudu ka teistele) seda tunnet kuidagi selgitada.

Esiteks on film üpris arusaamatu, päris tume maa. Dokumentalistika lipukirjaks olgu aga selgus. Millest või kellest see film sisuliselt räägib? See jääb tabamatuks. Ma ei kutsu üles näpuga näitama või diktoritekstiga nämmutama. Aga kohati on film nagu hiina keel, mitte midagi ei mõista.

Sündmus ja probleem filmi tegemiseks oleksid justkui olemas: kümme aastat Vilsandi tuletornis leiba teeninud majakavaht Avo Piisk lastakse töölt lahti. Veeteede Amet viib aastal 1809 ehitatud muinsusväärtusega tuletorni üle automaatikale ning see jääb mehitamata. Muidugi ajab see asjaosalistel karva turri. Vana ja uue, südame ja raha, inimese ja ametkonna konflikt. Aga see kõik tuleb välja liiga hilja, hajub kõrvaldetailidesse, ülearustesse teemajuppidesse, kaob uttu. Filmis on õigupoolest ainult üks episood, milles tegevuse kaudu (nagu peaks!) käsitletakse seda teemat, siis, kui Avo Piisk rebib oma kabinetiukselt maha sildi, millel on kirjas tema nimi ja komandandiamet. Kõik ülejäänu on inimeste jutt, tihti tühi loba. Tõsi, jutustamise viis iseloomustab rääkijaid, loob neist miniportreed (nagu filmi lõpus spiiker Ene Ergmastki), kuid milleks? Mis eesmärgil on need miniportreed loodud? Ma ei nõua publitsistlikku teravust, ehk on autoritele omane mingi pehmus, aga mingi keskendatus peaks ju ikka olema. Aga “Piisa tornis” ei ole. Vahetub teema, Avo Piisa portreteerimine hüppab üle Jaan Tätte portreteerimiseks, viimaks külastavad saart poliitikud, mis on samuti probleemiga seostamata. Annab koguni vaielda, kas tegemist on probleem- või vaatefilmiga. Liiga vähe lahatakse muret, liiga palju näeme kaunist loodust. Samal ajal asjaolu, et tegemist on saare ja isoleeritud ühiskonnaga, tuleb ilmsiks alles pikapeale, võib jääda koguni kahe silma vahele. Liiga hilja näeme isegi enam-vähem kohustuslikku kaadrit, ülalt tuletornist avanevat panoraami, mis nagu ilmestab saare saarelikkust, kuna ümberringi on vesi.

“Piisa tornis” lükatakse ülepea vaataja informeerimine ikka edasi ja ikka edasi, viis w-d (who, when, what, where, why) selguvad alles lõputiitrites, mis tähendab, et mäng vaataja huvitatusega ei lähe käima.

 

 

Vähe küsimusi ja vastuseid

Mõnes mõttes mängu- ja dokumentaalfilm ei erinegi ning üheks väljamõeldist ja realiteedipeegeldust ühendavaks lüliks on nipid vaataja kaasamiseks. Kes arvab, et seda tuleb teha piltpostkaardikaadritega ja kaameranõksudega, see eksib rängalt. Vaataja pilku saab ekraanile naelutada ainult infoga, kusjuures see info peaks olema ühtaegu nii abstraktne, visuaalne kui audiaalne. Ja kolme liiki teavet peab andma ainult selleks, et vaatajal tekiks üha uusi küsimusi, nõnda köidetakse ta teema või loo külge. Üks bitt andmeid sünnitagu kaks uut küsimust. Aga kui infot ei anta (piisavalt), siis ei kerki vaatajal küsimusigi, huvi kaob ning telekas klõpsatakse teisele lainele.

“Piisa tornis” ei ole algul adutav, kes ja kus on need inimesed, kes ekraanil räägivad, miks ja millal nad seda teevad. Kuidas nad räägivad, seda me näeme, kuid see ei ole küllaldane tekitamaks osalust vaataja-ekraani kommunikatsioonis, mille süvenedes võiksime rääkida kaasaelamisest, edasi juba sümpaatiast/antipaatiast, autoritega ühele poole rindejoont asumisest. Alles viimaks saame teada Avo Piisa CV, millest tulnuks nõkshaaval alustada. Inimesega ekraanil on nagu inimesega elus: lähedaseks saab ta ainult siis, kui me temast kõike teame. Piisk jääb autorite süül kaugeks ning see tundub tema vastu ülekohtune.

Audiaalse infoga, muusika ja helitaustaga on “Piisa tornis” siiski tipp-topp, kui seda võtta täiesti eraldi reana. Tätte lauljana on omas bardiklassis number üks, laulud ja laulja on nii-öelda kontekstis, omas maailmas ning see aina kasvatab laulude mõjujõudu. Hoiame silmad ja kõrvad lahti, elame helile kaasa ja saame audiaalse elamuse. Muugi muusikaline taust on valitud õigesti, Tätte koolitamata vokaal vastandub ja harmoniseerub klassikalise muusika instrumentaaliga.

Ei kõla aga kokku heli ja probleem. Tätte üleekspluateerimine on filmile koguni kahjuks tulnud, mõnes mõttes sarnaneb filmi lõpupoole lauluvideoklipiga, millel ei ole Avo Piisa ja tema töölt vallandamisega mingit pistmist. Niisiis, jutustuse  ülesehituses on Tätte Piisa kõrvale tõrjunud, nõnda et majakavaht ei ole minema löödud üksnes tuletornist, vaid ka filmist. Mis õigus on autoritel enam süüdistada Veeteede Ametit, kui nad ise teevad enam-vähem sama?

 

 

Eklektilised augutäitmised

Ka visuaalse infoga on lahtisi otsi. Kui helireas andis kuidagi ühendada niisugused muidu täiesti vastandlikud nähtused nagu klassikaline muusika ja Tätte hääl, siis pildireas klantskaadrid ning kroonulikud tuletorni- ja köögiinterjöörid kokku ei passi. Ja visuaalne ridagi töötab iseseisvalt, ajab oma asja, ei klapi kokku üldasjaga. Ma ei tabanudki, kas mõned kaadrid (luiged merel, kaater kihutab väinas, lõheroosa õhtutaevas, trimmeriga niitmine) on mõeldud sümbolitena või mitte. Mina neid lahti ei kodeerinud, mulle tundusid need augutäitmisena niigi pikaks venitatud filmis.

Poliitikud elavad oma kinnises kastis ja põhimõtteliselt on õige nende paksu nahka torkida. Ent praegu tundub Ene Ergma ja tema kolleegide narrimine küll kistuna, populistliku kaasajooksuna. Oleks talle esitatud küsimus, et mis ta asjast arvab! Aga seda ei ole tehtud, järelikult ei ole spiikri mängutõmbamisel Avo Piisa vallandamise lahkamisel mingit mõtet. Ta on pandud hoopis Tätte laule kuulama ning sellest õhkub enesereklaami.

Tundub, et autorid ei hooli sugugi töö kaotanud inimese tragöödiast, nad lihtsalt vilistavad selle peale. Abstraktset infot jagav teemaga harmoneeruval häälel loetud diktoritekst oleks aidanud kiiva kiskuvad komponendid kokku liimida, kuid seda on välditud. Miks? Ei tea. Kui on mõeldud nii, et Tätte laulude sõnad võivad diktoriteksti asendada, siis on märgist kõvasti mööda lastud. Laul räägib ikkagi kujundikeeles, meie aga vajame fakte. Eesti dokumentalistikas levinud mõningane põlgus diktoriteksti vastu on üldse vaieldav, “Piisa tornis” aga lausa hukutav.

Kokkuvõttes jääb mulje, et kunagi on olnud plaanis teha kolm filmi Vilsandist: üks neist oleks Avo Piisa ja teine Jaan Tätte portree ning kolmas Vilsandi kui turismiobjekti vaate- või reklaamfilm. Miskipärast on need plaanid haltuurakorras kokku monteeritud üheks ligi tunni pikkuseks tohutult igavaks ja venivaks filmiks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming