Taaspuhastatud Disney

Tõnu Karjatse

Oled see sina, Walt? „Halvale teele” („Breaking Bad”, 1. hooaeg, 1. osa).

Ootamatu üllatusena tuleb tõdeda, et meie uinuva mälu tagauksele koputab mees, kelle elujõu oleme ammu unustanud ja matnud ta lapsepõlve mitmetornilise värvilise lossi keldrisse klaaskirstu. Selle koputuse vahendajaks ja võimendajaks on MTÜ Must Käsi, kes toob kinno Sõprus valiku Disney stuudio algusaegade linatöid – tervelt kuus! Valik on ameerika joonisfilmi taustal antoloogiline, Disney filmograafiat arvestades isegi ontoloogiline, ehkki ei sisalda üht Disney menukamat varast filmi „Bambi” (1942). Linastuvad filmid „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” („Snow White and the Seven Dwarfs”, 1937), „Fantaasia” („Fantasia”, 1940), „Pinocchio” (1940), „Tuhkatriinu” („Cinderella”, 1950), „Peeter Paan” („Peter Pan”, 1953) ja „Leedi ja Lontu” („Lady and the Tramp”, 1955), mis pakuvad läbilõike Disney varasemast loomingust,  alates esimesest täispikast joonisfilmist kuni aastani, mil rajati esimene teemapark Disneyland.
Maailma animatsioonis pöördelise tähtsusega kunstnik Walt Elias Disney lõpetas füüsilise eksistentsi 1966. aastal, kaubamärgistununa elab ta aga edasi igas elutoas ja majapidamises, isegi seal, kus lastest ei taheta kuuldagi. Disney on igikestev vampiirseriaal, mis toitub vaatajate kustumatust huvist naljakalt lapselike tegelaste ja muinaslugude vastu, mis läbilöögi korral saavutavad surematuse mõnes Disneylandis. Disney on osa perekeskse kultuuri arhitektuurist, üks kandvaid talasid, mis kaetakse üha uute ja uute tapeedikihtidega. See ei puuduta ainult angloameerika kultuuriruumi: Disney varased tööd mõjutasid läinud sajandi 1940-1950ndatel Nõukogude Venemaa joonisfilmi arengut, Euroopa joonisfilmide esteetikat ja mõnevõrra hiljem ka Jaapani animatsiooni. Praegu on Disneyst saanud monstroosne zombi – meelelahutuse konglomeraat, mis toodab igal aastal üha uusi ja uusi üksteisega sarnaseid kassafilme, püüdes alla neelata rivaalitsevaid kompaniisid ja üle osta andekaid loojaid; tööstuslik masin, mis kasutab arengumaade lapstööjõudu printsesside ja muude mänguasjade ning tarbeesemete tootmiseks. Antropomorfsed loomkarakterid animeerinud Disneyst on saanud kultuurilis-majandusliku imperialismi ikoon, mis ekspordib „pehmete väärtuste” kaudu heaolukapitalismi ka Hiina müüri taha.
Disney toodangu väärtus on selles, et seda saab lugeda üha uuesti ja uuesti – võtme võib valida parajasti moes või ka unustatud mõttevoolude hulgast. Disney tekstide lihtsus teeb nad mõistetavaks igale eale ja vaid harvadel juhtudel on Disney olnud sunnitud oma töödest midagi välja lõikama, põhjuseks vastuolud teise kultuuriruumi koodidega. Aegade ideoloogiline taak, majanduslikud allakäigud ja tõusud, ülevõtmised ning skandaalid on katnud Disney kõntsaga, varjutades ta lihtsa ja siira püüde pakkuda vaatajale põgenemisteed kokkukukkuva maailma kurjuse eest. Sõpruse kava toob meieni „puhastatud” Disney: läbilõike ajast, mil Walt oma kaaslastega alles avastas joonisfilmis peituvaid võimalusi (milleks polnud ainult rahamiljonid). Lumivalgekese-Disney on toores, rikkumata Disney. 1937. aastal valminud „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” on esimene film, kus Walt Disney oma meeskonnaga rakendas ülipuhta meelelahutuse saamiseks vajalikku valemit: lihtsa ülesehitusega muinaslugu vormistati sujuvasse joonisesse, kusjuures detailid on joonistatud sama kõnekaks ja vaata et elavamakski kui peategelane. Väidetavalt oli see esimene täispikk joonisfilm, kus pöörati tähelepanu muusika ja pildi kooskõlale, sünkroniseeritud helile. Tööd heli ja pildiga alustas Disney 1928. aastal lühifilmis „Aurulaeva Willie” („Steamboat Willie”) ja ta pingutuste tipuks võib pidada muusikalise orkestratsiooniga „Fantaasiat”, mis võeti toona küll leigelt vastu, kuid mida Disney ise pidas suureks saavutuseks. Pilt järgis muusikat, mitte vastupidi. „Lumivalgekese” tegelased pandi liikuma vastavalt Frank Churchilli meloodiatele, millest said menulood aastakümneteks. Filmiga nägi vaeva üle kuuekümne kunstniku ja sellise meeskonnatöö tulemusena kujunesid pöialpoisid isegi põnevamateks karakteriteks kui hell ja õrn, emalik Lumivalgeke.
„Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” oli teedrajav film ka teemade poolest, nagu märgivad Eleanor Byrne ja David McQuillan raamatus „Disney dekonstruktsioon” (Tänapäev, 2000). Selles linatöös peegeldub kõige nähtavamalt filmist filmi korduv Disney kodulembus ja surmapõlgus. Lumivalgeke hülgab talle võõraks jäänud lossi ning asub korrastama uut pesa, pöialpoiste poissmehelikku onnikest. Byrne ja McQuillan sõnastavad seda peenemalt: „Lumivalgekese puhul võib algupärase emaruumi tühjaksjäämist hüvitada vaid eluruumi taasavastamine, selle saavutab ta oma keha mitmekordse kasutuse kaudu, otse emalikul viisil” (lk 59). Byrne ja McQuillan toovad välja veel ühe olulise teema Disney loomingus – Kadunud Emad. Laiendades seda veidi ka siin vaatluse all filmidele, jõuame „Peeter Paani” Kadunud Poiste ning „Leedi ja Lontu” reisile sõitvate vanemate kaudu Kadunud Perekondadeni – oht, mis ähvardab kõikide Disney filmide kangelasi, kuid mis ühel või teisel viisil siiski ületatakse. Kui aga vaadelda Disney lühifilmide tuntumate kangelaste Piilupart Donaldi, Miki Hiire ja Pluuto käekäiku, siis on pilt veelgi trööstitum: täisväärtuslikku peret (ema-isa-laps) pole neist kellelgi. Siin on ilmselt tegemist Disneyt kogu elu kummitanud tondiga. Seda kinnitab lugu Disney 35. sünnipäevast, kui kaks tema stuudio kunstnikku animeerisid talle kingiks Miki ja Minni armuloo, mille peale Walt nad jalamaid vallandas. „Igaüks loeb, tegutseb, kirjutab omaenda tontide abil,” väidab Jacques Derrida raamatus „Marxi tondid” („Specters of Marx”, Routledge, 1944). „Pinocchios” läheb puupoiss üksi seiklema, jäädes oma sõnakuulmatuse tõttu talle elu andnud Giuseppest peaaegu ilma, „Tuhkatriinus” tuleb õnnetul ema kaotanud tüdrukul hakkama saada kurja võõrasema ja ta tütardega, „Peeter Paanis” satuvad ohtlikesse seiklustesse  Eikunagimaale lennanud lapsed ning „Leedis ja Lontus” loob koeratüdruk endale ise kangelaslikult perekonna, võites kodurahu ohustanud võõrad. Võõras, see saladuslik Teine, on ilmselt peamine tont, mis on Disneyt kummitanud. „Leedi ja Lontu” siiami kassid on rassiliselt kahtlased tegelased, kes ähvardavad destabiliseerida sisepoliitilise olukorra (Byrne-McQuillan, lk 92), filmis nähtav koerte varjupaik on aga immigratsioonikeskus, kuhu on koondatud kõikvõimalike rasside ja subkultuuride esindajad. Rassiküsimus tuleb välja ka „Peeter Paanis”, kus Disney püüab Kadunud Poiste kaudu teha rahu indiaanlastega, sulandada neid rassistlike eelarvamusnaljade kaudu valgete kultuuri. Enamgi veel: 1940. aastast pärit „Fantaasias” on stseen, kus mustanahaline kentauritüdruk poleerib valgenahalise kentaurineiu kapju, kes ise samal ajal üleolevalt küüsi viilib. Ilmse rassistliku sisu tõttu lõigati see stseen vahepeal isegi filmist välja.
Võõras, Teine, on Disneyl sissetungija, tujurikkuja, kes paiskab segi näilise korra, kuid saab kokkuvõttes uue korra alusepanijaks, aidates kangelastel saada kangelasteks. Võõraga toimetulemiseks pole ühest lahendit, kõik sõltub asjaoludest. Võitlus on vaid üks, võib-olla pinnapealseim vorm lõpptulemuse saavutamiseks. Võõras võib olla (ja arvatavasti ka on) Surm, mida Disney järjekindlalt eitab. „Bambis”  astub Surm lavale püssikuuli kujul, tappes hirvepoisi ema. Surm on ligi Lumivalgekese ja Tuhkatriinu loos, „Leedis ja Lontus” võidab Lontu Surma, kes hiilib lapse hälli ligi rotina. Surmale ja kaduvusele, kõdule, vastandub roosas kauguses kutsuv teravatipuliste tornikestega loss, unenäoline tõotatud maa, kus headus ei lõpe ja päike ei looju. „Lossi võim on tema kauguses, mille ligitõmbavus on ajendatud tema poole liikumisel tekkivatest ootustest,” tõdevad Byrne ja McQuillan „Disney dekonstruktsioonis” (lk 159). See on see koht, kuhu lähevad printsessid ja kus elavad inimesestunud loomad.
Disneyle omane loomade muutmine inimesteks või neile inimlike käitumisviiside ja mõttemallide omistamine on lõpuks samuti viis Võõrast kodustada. Arusaamatult sebiv ja majapidamisele kahjulik näriline saab valged kindad, punased traksipüksid ja kingad ning muutub lõbusaks selliks, kelle pildiga ehiti Teise Maailmasõja ajal isegi sõjalennukeid, veelemb part saab madruseülikonna, kuid aru talle suurt juurde ei tule.
Seda kõike tuleb lahus hoida praegusest Walt Disney kompaniist, mis hõlmab  mitmesuguseid kaubanduslikke harusid: teemaparkidest televõrkude ja filmitootjateni. See kõik pole enam Disney ta algupärasel kujul, ehkki võib lähtuda samadest väärtustest, millega Disney saatis oma kunstnikud loodusse loomi ja linde vaatlema. Disneylt tuleb eemaldada petlik ja klants plastikkest, kommertslik pakend ja äratada ta ellu, anda talle oma elust veel mõned tunnid, et maagia saaks levida. Puhastatud Disney kannab endas usku paremasse tulevikku, headuse võitu ning surma ja hävingu tühisusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming