Tšaadist ilma kire ja malaariata

Martin Gorris

PÖFFi arengumaade filmiprogramm avab maailma nurgataguseid.   Mängufilm „Grigris” („Grigris”, Prantsusmaa, Tšaad, 2013, 101 minutit). Režissöör ja stsenarist Mahamat-Saleh Haroun. Osades: Souleymane Démé, Anaïs Monory, Cyril Gueï.   Saviseinad ning mahakooruv värv – see on tegelik Aafrika, tohutu kontinent, mille põhitoon on pruun. Ja sellel kontinendil juhtub mõndagi. Mahamat-Saleh Harouni viies mängufilm „Grigris” annab vähemalt ühe võimaliku vastuse sellele, mida teevad inimesed kollaste kanistritega ja kuidas satuvad põlenud autovrakid savanniküladesse. Aafrika on suur. Kolmel miljonil ruutkilomeetril laiub Senegali läänerannikust Punase mereni sahel – ökoklimaatiline üleminekuvöönd kiviklibusest Saharast troopilise savannini. Põud on seal tavaline, niisama tavaline nagu salakaubavedu. Ja põua vend on nälg, täpselt nagu smugeldamise vend on reetmine.

Kui sahelis sajaks rohkem, aurustuks vesi ikkagi ning maapind jääks sama kuivaks kui enne. Ja kui N’Djamenas oleks rohkem raha, aurustuks see samuti, sest sahel on puudusevöönd, mis jookseb läbi Aafrika vaesemate riikide. Filmi „Grigris” tegevus toimubki seal, Tšaadi noores pealinnas N’Djamenas, kus mošeed kutsuvad viis korda päevas rahvast rak‘ah’le, parooliks ruuporites ragisev „Lâ ilâha illâ allâh!

Islam laiendab valdusi ja hiilib põhja poolt peale – tasahilju nagu Saharagi, lõõskava päikese kummitus. Aga filmi peategelasele Grigris’le (Souleymane Démé) jääb islam kaugeks. Allahile meeldimine teda ei huvita. Poolkülili ja pooltõsiselt hüüab ta palvekordadel araabiakeelseid rak‘ah’sid, et olla meele järele hoopis oma perekonnale. Grigris’ pere on minimalistlik, koosnedes vaid emast ja ema mehest. Mees peab foto-ateljeed, väikest putkat, kus pakutakse peale tselluloidülesvõtete veel õmblusteenust ja muud nipet-näpet. Aga tailler photographie ei ole ainus, mis Grigris’ ema mehel on. Tal on ka kopsuviirus. Ja kui haigla esitab perekonnale seitsmesaja tuhande frangise arve, tuleb Grigris’l kiiresti välja mõelda, kust raha saada.

„Saatku kukele see tuhandeeurone arve,” mõtlete pärast valuutakursside võrdlemist, sest mis nipiga peaks üks aafriklane niisuguse summa välja võluma. See on koht, kus stsenarist on jätnud rahvusvahelisele publikule ühe olulise aspekti seletamata: nimelt käib Aafrikas nii, et kuni raha ei ole, jääb patsient haiglasse panti, kusjuures ravi ei jätkata. Ja kui kaua venitate, võite haigla-arvet juba õige varsti matusebüdžetiga täiendama hakata.

Grigris’ vaevumärgatava naeratuse taha koguneb meeleheide, mis retušeerib N’Djamena uniselt tiksuvat igapäevaelu. Teenimisvariante pole just palju, eriti riigis, kus suuremaid summasid liigutatakse põranda all. Üsna paratamatult jääb peategelase tööhõivesõelale illegaalne kütuseäri.

Vedel raha

Grigris asubki toimekasse meeskonda kulleriks. „Sans,” ütlevad nad bensiini kohta ja villivad seda samadesse kollastesse kanistritesse, mida tervel kontinendil on miljardeid – tõsi, veevaru tarbeks. Grigris veab kanistreid, sõidab politseipatrulli eest ära ning veab veel ja veel, realiseerides viimase lasti enda tarbeks, sest haigla ootab ju võla tasumist. Grigris luiskab maffiabossile juhuslikust politseikontrollist, mille käigus kogu kütus konfiskeeriti, ja vannub koraani peal kerge südamega valet. See viimane pole mingi ime, sest Allah, nagu juba ammu selge, pole Grigris’le kuigi sügavat muljet jätnud.

Tõtt-öelda ei klapi põrandaaluse kütuselogistika põhivalem selles filmis kohe üldse. Nimelt Aafrikas, kus igal õhtul lohistatakse hämaruse saabudes tänavatele loendamatu hulk politseikontrollpunkte ning karabinjeerid patrullivad lahtise kastiga maastureil, pole vähimalgi määral mõistlik salakaupa öösiti mööda tänavaid transportida. Pimedas laaditakse, valges veetakse – see on Aafrika salakaubanduse põhitõde, mida N’Djamenas teab paariaastane lapski.

Haiglaarve saab küll makstud, ent Grigris’ vale tuleb ilmsiks. Kas varaste tagant varastamine on üldse vargus, pole isegi Euroopa kultuurikontekstis kuigi üheselt vastatav küsimus, ja film sellega ei tegelegi. Liiatigi jääb Aafrikas varguse kui seesuguse käsitlus veel lahtisemaks, sest vargus on seal vägagi tinglik mõiste – pigem saab rääkida tulude ümberjaotamisest, sest kellel on palju, sellel on liiast, ja mis on liiast, selle võib ära võtta.

Järgnevad ähvardused ja psüühiline surve Grigris’le. Maffiajõugu vana sinine sedaanilogu jälitab noormeest kõikjal, ja et sellest painest vabaneda, tuleb jalga lasta. Grigris hangib mopeedi ning võtab kaasa tüdruksõbra – pika ja ilusa mulatitari, prostituut Mimi (Anaïs Monory).

Protagonistide dissoneeriv harmoonia

Mimi ja Grigris moodustavad erakordselt hämmastava ja samavõrd tõetruu koosluse. Grigris, ühest jalast halvatud ja talumatult uje, hiilgab kahvatu emotsioonitusega. Ta nägu ei väljenda peaaegu midagi. Ta ei ole kohal. Veel enam, ta äraolek on krooniline. Grigris on nii ebafotogeeniline, kui üldse olla saab – ja ma tunnen kogu ta olekus ära Sahara-taguse Aafrika mehetüübi ülimalt viimistletud koondkuju.

Mimi, isa poolt prantslanna, soe ja sarmikas, tahab saada modelliks. Kaamera armastab teda ja kohalikud reklaamiagentuurid jooksevad kuldpruuni nahaga tüdrukutele laustormi. Half-caste, öeldakse sellise nahatooni kohta inglise keelt rääkivas Aafrikas. Miks modell peaks olema half-caste, demonstreerib film ise: tumepruuni nahka on ülimalt keeruline välja valgustada, palju keerulisem kui kuldset, nii et filmi avadialoogi krooniline alasäri jätab vaatajaile tänavastseenist nähtavaks vaid osatäitjate silmad ja hambad. Mõlemad on valged. Kuidas prantsuskeelses Aafrikas half-cast’i kohta öeldakse, ma ei tea, ja võib-olla ei olegi vaja teada, sest Mimist modelli ei saa – liiga paks, teatab agentuur lakooniliselt.

Londonis elav ja Varietys kirjutav filmiajakirjanik Guy Lodge räägib Mimi tegelaskuju ühiskondlikust tõrjutusest ja taandab selle ta nahavärvile. Seda juttu on aga autoril, Lääne-Aafrikas elanul, mõnevõrra keeruline tõsiselt võtta. Sest kultuuris, kus tüdrukud ja naised igal hommikul oma krässus juustest traatkangeid lokke välja kammivad, et eurooplastele veidigi sarnaneda, on hele nahk midagi väga prominentset. Aafriklased kannavad endas rassismi – ja nad teevad seda enda kahjuks.

Tere tulemast Tšaadi!

Tšaad pole kaugeltki üherassiline riik. Seal elab väga palju heledanahalisi araablasi, ent neid me filmis ei näe, sest nende asuala jääb riigi põhjaossa, piirkonda, kus ei kasva midagi. Aga kümnel protsendil Tšaadi viljakamast maa-alast on koha sisse võtnud 90 protsenti rahvastikust, peamiselt mustanahalised põlluharijad, kes eelistavad linnale küla.

Küla ongi see, kuhu Mimi-Grigris’ eriskummaline tandem läbi saheli pastelsete savannide oma mopeedil siirdub. Aafrika küla on päris Aafrika, mille ehedusele ei jõua linn lähedalegi. Hõimu-usundeid on külast keeruline välja juurida ja rahvas elab oma aastatuhandeid kestnud rütmis. Nad kasvatavad hirssi ja sorgot, kõik on rahulik, kõik on hästi. Saheli pastoraalne idüll mõjub palsamina. Kuni ühel hetkel siseneb külla maffiajõugu helesinine sedaaniromu nagu kõikide eelmiste elude taak. Aga linnareeglite järgi toimides külas pikalt ellu ei jää ja film lõpeb muljutud laiba ning suitseva autoga. Nii satuvadki põlenud autovrakid keset savanniasulaid.

„Grigris” on aeglane film, sest Aafrika on rahulik koht. „Grigris’s” ei žongleerita tehnika ega kinematograafiliste lahendustega. Esimest dolly-sõitu näeb alles 42. minutil ja muusikaline kujundus puudub peaaegu täiesti. Kinovalgust on filmis vähe ning lahtiste avade elitaarselt väike teravussügavus tuleneb paratamatutest tingimustest.

„Grigris” on sissejuhatav kursus Saharast lõunasse jäävasse kommunikatsioonipraktikasse. Tasane, peaaegu väljasurnult emotsioonitu ja hulluks-ajavalt hajevil on Aafrika interaktsioonide tavamass. Mida vaiksem on kõne, seda prominentsem on vestluspartner. Tervitusele järgneb paus. See on suhtlemisrütm, mida kopeerivad nii dramaturgia kui Antoine Héberlé ülimalt konventsionaalne kaameratöö.

„Grigris’ga” käite Tšaadis ära. Mõelge pildi juurde veel rentslitest immitsev hais, tuuletu savannileitsak ja higisele nahale kleepuv tolm ning võite rahuliku südamega enda passi joonistada templi „Maandunud N’Djamenas”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht