Täitsime tõotuse siin

Aarne Ruben

“300” on nii tõsine, et näib juba naljafilmina.  

kaader filmist “300”

 

Ajalooline seiklusfilm “300” (USA 2006) Frank Milleri ja Lynn Varley koomiksiseeria järgi. Režissöör Zack Snyder. Osades Gerard Butler, Lena Headey, David Wenham, Vincent Regan jt.

Linastub kobarkinos ja Tartu Ekraanis.

 

Praegu usutakse kusagil USA “piiblivöö” kirikutes, et kui Jumal lõi vahe valguse ja pimeduse vahele, jättis ta valgusesse valged ameeriklased ning pimedusse Ida barbarid. “300” representeerib taas kultuurilist konflikti ja selle kondikavaks on midagi arvutimängu-taolist, kus saab rumalaid rätipäid mõõkadega klõmmida. Spartalased – need on justkui ameeriklased, aga oriendi meeste silmadest paistavad ainult pilud. Vihkamine, mis lahvatas valla pärast 11. septembrit, ei anna asu ka selles filmis. Tänapäeva maailma vihkamisemasin on kalkuleeritud tapma ja võib-olla treenivad juba praegu selle filmi alusel uued ninjad kusagil Ameerika väikelinnas.

Filmi aluseks on ajaloolised sündmused aastast 480 e Kr, kui Thermopylai kitsasteel hukkus Pärsia ühendarmee nüride löökide all kolmsada vaprat spartalast, 700 thespialast ja 2000 orja, kolmesajast hukkunust siis filmi pealkirigi. Leonidas soovis oma armeega Xerxesesele Lakedaimonist Plateiasse vastu minna, et kuningale korralik hoop anda, kuid Sparta uskumused keelasid armeed kevadisel pühade ajal välja saata. Leonidas I läks seepeale küsima oraakli käest, kuidas Spartat päästa.

Oraakel vastas, et Lakedaimon pääseb, kui tema eest ohverdab end Heraklese soost kuningas. Leonidas oligi Heraklese soost, sellepärast ka filmi algusstseen hundiga. Herodotose järgi ei saanud Leonidas enam keelduda Termopüülide sõjaretkest, kuna ta mehed väga idealiseerisid teda väejuhina, ning sellele peaaegu kindlale suitsiidimissioonile võeti kaasa vaid mehi, kes olid juba jätnud Spartale piisavalt lapsi. Kuningas Xerxese ettepanekule relvad ära anda vastanud Leonidas: “Tule ja võta.” Kui Pärsia saadik aga ähvardanud, et nende armee on nii vägev, et lastud nooled varjutavad taeva, andnud Leonidas sellise vastuse: “Eks siis võitleme pimedas.”

Vaevalt tasub lisada, et film on digitaalsuse musternäide, selle valmistamise ajal tehti vaid üks võte väljaspool stuudiot. Teost kärbiti tervelt 1300 korral, kõik väljalõigatud kaadrid sisaldasid visuaalseid efekte. Maskid, küürakad, inimeste puud, loheks muutuv piits, jõhkrad lõustad, monotoonne muusika – tundub, nagu oleksime sattunud pigem nõiasabatile. Meie ees on kolmsada noort Apollot; seevastu tüüpiline pärslane on kujutatud vanakuradi endana. Lahingus hüppab pärslane väga tihti kahe jalaga kõrgele õhku ning kuna idamaalased on sajakordses ülekaalus, hüppavad nad kreeka kangelast tabada püüdes üksteisele risti vastu.

Õhus teeb selline Pärsia võitleja väikese vindi, aga Dilios, Stelios ja teised Sparta kangelased raiuvad kogu aja. Kuningas Leonidase poole hüppavad idamaalased lõhestatakse juba õhus, kaamerapilk peatub nende kõhust ja rinnast välja lendavatel siseelunditel. Äralõigatud jalad maanduvad kaugele eemale. Lakedaimonis taotud paksude teraskilpide tagant välgatavad odad, kangelase käsi torkab kaugele ning oda vastasest välja tõmmates loksutatakse seda, et surmalapsele põrguvalu teha. Kaameralääts pritsib täis tumepunast auravat verd, surmavalus aelevad mitmest kohast läbi täkitud sõjaelevandid, surmavalt haavatud sõjaratsud möirgavad. Pärsia vibuküttide kogupaugu algussekundid meenutavad äsja narrida saanud herilassülemi väljalendu. Siin ja seal algab ning vakatab pigem vabrikuvilet meenutav kummaline undav heli, kõrgele õhku saadetud noolepilvedest tekivad suured mustad kobarad. Need paksenevad üha ning siis hakkab hirmsate raksatustena nooli kõikjale meie kõrvale sadama. Saadiku ennustus pilvi varjutavast noolterahest on täitunud, sest taevas on täiesti must.

Termopüülide idavärava ees tahtis Leonidas alla anda. Ent olles mõelnud oma naisele Gorgole, kadus ta alistumismõte sootuks. Samas lahingus näeme Pärsia jalaväe eliitüksust baivabaram’i. Need mehed võitlevad musta maskiga, maske aga ära võtta ei tohi, sest karm elu on nende nägudesse liiga sügavad vaod kündnud. Seda peenelt kombineeritud pärslaste paremikku ründavadki lakedaimonlaste liitlased. Kilbid ja lühimõõgad õieli ees, valguvad nad korratu massina välja Termopüülide idaväravast. Baivabaram’i maskid kukuvad. Kuid nüüd asub pärslaste poolel tegevusse Hollywoodi filmidele nii tüüpiline monster, Voldikmees.

Voldikmees on põhimõtteline kriminaal, ta on kogu aja ahelates viibinud. Ta ajutegevus on nii null, et ta võiks kuklaga puid lõhkuda. Siiski haarab ta otsekohe nuia, kui on ahelatest päästetud. Voldikmees on üleni alasti, kuid kergemad, isegi lähedalt lastud vibunooled ei tee talle midagi. Voldikmees on väikest viisi King Kong. See mees leiab kellegi verd tilkuvast pealuust kirve ja üritab sellega Diliosele külmi sõrgu teha. Ta puudutab vaid hopliidi kuklaharja. Leonidas torkab talle pistoda silma, kuid Voldikmehe põlve raskus ta kerel, majasuurune surve ei vähene.

Stseenide filmimisel aitab tublisti aeglustamis- ja kiirendamistaktika. Kui Voldikmehe käes on maruterav kiin, mahub sekundisse väga suur hulk kaadreid. Muul ajal aga kõik üksnes ujub kaadris, maailm liigub teosammul – punastes mantlites poolalasti mehed tormavad mööda või rabelevad poris ja udus, totakad rätipead kukuvad lõhestatult ja kogu pilt oleks otsekui haaratud mingisse võikasse ringmängu, kus “kes aias, mesilane aias” on Pärsia kuningas Xerxes.

Xerxes on suur mees, nähtavasti maailma pikim. Näeme tema solvunud mopsile omast suujoont, paneme tähele sedagi, et Leonidasega Xerxes lihtsalt peab kõnelema, vastasel korral jäävadki tema lõug ja põselihased värisema. Xerxese gay look ja õline pilk pettumusstseenides teevad temast kohati üsna neutraalsena tunduva tegelase, kes meenutab ühte teist tegelast teisest Ameerika filmist, rõõmsat masinat C-3PO seriaalist “Tähesõjad”. Ehk mäletate seda droidi: “Jumal küll, ma olen nii tehislik, jumal küll, kus on mu pea!?” Xerxes seevastu on nii pikk, et tema pea on vaid veidi allpool pilvi.

Sugugi mitte kõik ei suuda sellesse filmi suhtuda huumoriga. Iraani presidendi Mahmud Ahmadinejadi kultuurinõustaja ütles “300” kohta väärikalt: “Olematu ajalooga ameeriklased üritavad selle nõmedusega kätte maksta tuhandeid aastaid kestnud Pärsia tsivilisatsioonile. Selle solvamine on nende vaimne eneserahuldus.” “300” on Iraanis keelatud.

Episoodides jookseb ringi üsna palju eri värvi ja mitmesuguses suuruses monstrumeid. Ühes stseenis lidub kreeklaste poole suur karvane sõjaninasarvik, pärsia mehed seljas. Kuningapoeg viskab talle oda silma. Vuhh, libiseb ninasarvik ninaga mitmesaja küünra jagu läbi liivaluidete; sellisega oleksid eesti teomehed vanasti ühe söömavahega põllu üles kündnud. Paraku suples too Thermopylai ninasarvik eesti teomeeste ajaks juba tuhandeid aastaid oma sarvikute paradiisi Gangeses. Ta surev hiiglaslik koon jõuab odaviskaja jalgade ette ning kuningapoeg Pleistarchose säärise alt valgub midagi liiva. “Oi – pissi tuli, aga ikka olen rõõmus!” näikse naiivsele vaatajale kaadri tagant kostvat, kuid juba järgmisel sekundil taipame, et see oli eksitus.

“300” on nii tõsine, et näib juba naljafilmina. Vähemalt siinkirjutajal oli küll mitu korda päris lõbus. Surnud ajastud on üsna mõnusad ja kuigi tänapäeval on jõe uhtsetted Termopüülide kaljuteed liiva täis sülitanud, on värskendav mõtelda, et alatiseks jääb sinna seisma kivi raidkirjaga: “Rändaja, tõtta, ja vii Lakedaimoni rahvale teade: täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming