Tähelepanu ? Tðapai ärkas ellu

VAAPO VAHER

Hiljuti kirjutas Andres Langemets: ?? Mõni filmikriitik püüab ikka veel väita, et Eisenstein, Riefenstahl või Vertov olid mingid ?moodsad kunstnikud?, kes edendasid puhast kunsti, kuigi kogu nende looming pole muud kui ilge propaganda. /---/ Kes mainitud tegelasi ülistab, peab ise olema kas bolðeviku või natsi hingega, sest kõrget kunsti nende loomingus kohe kuskilgi ei ole.? Andres soolas muidugi lärmakalt üle. Usun, et teadlikult, sest mustvalge mõttemall pole talle normaalseisus omane. Me ei heida ju prügimäele renessansskunsti geeniusi selle eest, et nad propageerisid kristlust ja tunnistasid nõnda üllaks ka inkvisitsiooni kuriteod. Ka Eisensteini jt. puhul vaimustab meid ennekõike spetsiifiliselt kunstiline, kinematograafiline jõulisus. Iseäranis võime nautida ta filme nüüd, mil neisse kätketud ideoloogiline jaks on end ammendanud, kunstiline energia kiirgab aga seda vägevamalt. Võiksime olla kommuunahirmust juba sedavõrd priid, et vaba kinoloolise huviga üle vaadata ka ühemõtteliselt propagandistlikke linte, avastada nendele omast poeetikat, sest sageli osalesid kinolises propas tollased suurmeistrid. Olen siinses veerus juba veidi kõnelenud revolutsioonijärgsetest ?agitkadest?, poliitilistest kihutuslikest klippidest, nüüdsete eksalteeritud reklaamijuppide eelkäijaist, mille hoogne vorpimine oli paljudele reþissööridele hüvaks kinoliseks kooliks. Nüüd on kinouurija Aleksandr Derjabin jõudnud järeldusele, et ka praegustel muusikalistel videoklippidel olid juba stalinlikul Venemaal omad kunstilised esiisad. Aastail 1937 ? 40 toodeti Venes üle 70 ühelaulufilmi, millest nüüdseks säilinud seitse. Nende muusikaliste pisiproduktide nimi oli siis ?filmõ-zapevalõ?, mida etendati kinoseansil mängufilmi eel ja mille saatel saalitäis vaatajaid pidi kaasa möirgama. Klipid nimega ?Laul kodumaast?, ?Ratsaarmeelaste laul?, ?Noh, kuidas siis mitte laulda!?, ?Laul Stalinist?, ?Olge terved, elage jõukalt? kõlasid Aleksandrovi kuulsa sõjaväekoori või tuntud solistide esituses, muusikaga rööbiti jooksis linal pildiline illustratsioon: tulistav Aurora, Dzerþinski Punasel väljakul ratsu seljas, kõnelev Lenin, higised, ent õnnelikud terasesulatajad, piirivalvurid truu koeraga, sekka kodutemaatilist lüürikat. Püüti monteerida osavalt ja rütmikalt, luua muusikale elavat pilditausta. Muidugi polnud toonased klipid koormatud seesuguste efektide tulevärgiga kui nüüdsed, ei mindud nipitamisele, nende tugevuseks oli lihtsus, siirus ja naiivne uhkustunne. Nad kandsid ajastu dekoratsioone ja retoorikat.

Vene praegusi üks omapäisemaid muusikaklippide reþissööre Sergei Debiþov, kes filminud iidoleid nagu Boriss Grebenðtðikov ja Juri ðevtðuk kasutab sama esteetikat, ka tema kompositsioonides veiklevad dokumentaalsed kaadrid kaugemast ja lähemast ajaloost: Gagarini lend, polaaruurijad jääl, 1991. aasta verised kokkupõrked Moskva uulitsail, kerjused metroojaamades. Tegelikult ongi muusikaklipid oma olemuselt totalitaristlik þanr, ükskõik, kuna neid ka ei tehtaks. Dikteeritakse sümboleid, mis peavad vallutama kujutlusvõime, suruma selle raamidesse, fantaasiat valitsetakse autokraatlikult. Klippi ei tohi mahtuda muud kui see, mida muusika ja pilt vägivaldselt sugereerivad.

Suure sõja esimestel kuudel sigis veel üks huviväärne propanähtus, kinoalmanahh ?Bojevoi kinosbornik?, neid linastati Moskvas ja Leningradis ning nende poliitiline sõnum oli: võit on meie päralt. Ehkki esiotsa järgnes rindel kaotus kaotusele ja Moskva all valmistusid sakslased suureks hüppeks. Iga almanahhinumber koosnes mitmest kinonovellist, lihtsakoelisest, retoorilisest, ent samas segunesid neis kummalise kirevusega erinevad väljendusvahendid: paatos ja huumor, satiir ja müstika (Hitler kohtumas Napoleoni vaimuga). Keegi kirjutas kusagil, et neis filmikestes ühinesid ?eepos ja följeton?. Palju kasutati rahvale tuntud filmikangelasi: kuulsa Maksimi-triloogia peategelane kohtumas Staliniga, Babotðkini kujutatud Tðapajev ärkab uppunust ellu, pühib vetika vuntsidest ja küsib: ?Noh, mis teil siin lahti?? Väga populaarseks sai ja iseseisvat elu alustas Konstantin Judini filminovell ?Antoða Rõbkin? (1941), mille peategelane on sõjaväekokk, kes vahepeal viskab kulbi nurka ja võtab kinni vastase salakuulaja. Jevgeni Tðervjakovi lugu ?Vana hoidja juures? (1941) vestab, kuis eaka naise korterisse ilmub ta kunagine kasulaps, maskeerunud libekeelne sakslaste käsilane, kuid eit koos pioneerist lapselapsega paljastab tüübi. Lugusid filmis hulk nimekaid reþissööre: Gerassimov, Kozintsev, Barnet, Arnðtam jmt. Lavastused olid skemaatilised, kuid hingestatud, ehkki tekst oli õhuke, mängisid näitlejad innuga justkui Shakespeare?i. Filmikeste sõnum erines reaalsest seisust rindel, kuid sai üheks paljudest elementidest, mis aitas lõpuks reaalsust muuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming