Suvine filmikiri Svemafilmi varemetelt

Mare Raidma

Ühel südakevadisel pärastlõunal ragistan parajasti Pajakal põõsastesse kinnijäänud lanti päästa, kui ootamatult helistatakse Hollandist. „Kas te Sergei Loznitsat tunnete? Vot on niisugune rahvusvaheliselt pärjatud dokumentalist, kes hakkab oma esimest mängufilmi tegema ja otsib oma meeskonda professionaale. Kas oleksite nõus meie filmile „You, my joy” („Sina, mu õnn”) kostüüme kujundma?

Filmitakse Ukrainas, tegevus toimub Venemaal,  filmi produtseerivad Saksamaa, Holland ja Ukraina”. „Kuidas see kõik Eestisse puutub?” pärin tagasihoidlikult. „Ei kuidagi. Režissöör Loznitsale avaldas muljet teie kostüümitöö „Somnambuulis”” [Režissöör Sulev Keedus, 2003, F-Seitse]. Nii lendangi paari päeva pärast Berliini Sergei Loznitsaga kohtuma. Loznitsa (s 1964) nimi on rahvusvaheliselt  tuntuks saanud dokumentaalfilmidega nagu „Elu, sügis” (1998), „Maastik” (2003), „Vabrik” (2004), „Blokaad” (2005), „Revüü” (2008) jt, kokku 10 dokumentaalfilmi ja 40 preemiat! Sündinud Valgevenes, asub tema põhikodu praegu Berliinis, kesk- ja kõrghariduse omandas mees Kiievis (rakenduslik matemaatika) ja Moskvas (kinematograafia). Silmaringi ja huvialade avarusest annab aimu ka tõik, et Loznitsa on leiba teeninud jaapani keele tõlgina. 

Täispikka mängufilmi „You, my joy” („Sina, mu õnn”) produtseerivad Ma Ja De GmbH Saksamaal ja Sota Cinema Group Kiievist. Kuuldavasti jaguneb filmi eelarve kaheks: ühelt poolt kannab Saksa kulud tööjõule ja tehnikale, kesmis tulevad Euroopast, teisalt jääb ülejäänu Ukrainale kanda (1,5 miljonit dollarit). Kostüümikujundus on planeeritud Ukraina partneritele ja seega pole tegu megaeelarvega. Asusin kevadel kibekiirelt kavandeid joonistama,  võtete alguseni jäi napilt üle kuu. Kaasasin Eestist ka oma kauaaegse assistendi Tuuli Malinovski, et vähest ettevalmistusaega koos teada-tuntud kollegiga ratsionaalselt kasutada ja nii me sukeldusime võõral maal tundmatusse vette, keset võõraid inimesi ja võõraid olusid. Produktsioonile pole selline „mesilaspere” kerge ülal pidada – lennukid, rongid ja autod vuravad vahetpidamata võttegrupi või näitlejatega Ukraina, Vene ja Euroopa vahet. 250 kilomeetrit pealinnast pole naljaasi. Filmivõtete põhibaas asub Ukraina kirdeosas, Vene piiri lähedal Tšernigovi oblastis, Šorsis. Võttepaiku jagub ka mitmesse kohta 50 kilomeetri raadiuses.

Kaugeimaks paigaks saab Šorsist omakorda 150 kilomeetri kaugune Šostka, kunagise kuulsa Svema filmilindi tootjalinn. Svemafilmi varemetel kasvavad nüüd rohi ja paksud põõsad, vaatepilt on sama õõvastav  kui kunagi Gotlandi lühifilmifestivalil nähtud Carl-Gustaf Nykvisti (Ingmar Bergmani operaatori Sven Nykvisti poeg) dokumentaalfilmis Tsernobõlist (see musta kuulsusega linn jääb õnneks veel pooltuhat kilomeetrit läände). Praeguseks pooltühi, nukker ja elutuna tunduv Šostka oli omal ajal õitsev linn, filmilinti toodeti kogu Nõukogude Liidule ja väljapoolegi. Tänu sellele käis siin ka vilgas kultuurielu: lindimeetreid jagati sageli vastutasuks kuulsate  staaride etteastete eest. Šostkas saab filmitegemisest kuum uudis, kohaliku ajalehe kaanelugu. Leht kirjutab: „Šostkas vändatakse suurt filmi! /…/ Filmi kallal töötab rahvusvaheline meeskond, kuhu kuuluvad professionaalid Venemaalt, Rumeeniast, Saksamaalt, Eestist, Poolast, Valgevenest. /…/ Ja me siiralt soovime, et filmil läheks hästi, me kuulume kindlasti selle vaatajaskonda. Šostkalastele on „Sina, mu õnn” – tõeline õnn.  Praegu on see ainus, mis seob meid suure kinoga. Svema ei tule enam arvesse…”(http:// www.shostka.info/news_shostka/v_shostke_ snimayut_bolshoe_kino/ 01.07.2009)

Svema asemel jookseb kaameras hoopis teine filmilint. Operaator Oleg Mutu ja režissöör Sergei Loznitsa on teinud ettevalmistusperioodil lindi valikul parima tulemuse saavutamiseks lausa neli testi. Linti näib jaguvat, produtsendid suhtuvad debütandi töösse  silmnähtava heatahtlikkusega. Duubleid tehakse keskeltläbi kaheksa, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Filmi proloogis, kus kaasvangid tsoonis tapetu betooni viskavad, pääseme nelja duubliga, sest rikutavaid kostüüme pole rohkemaks lihtsalt arvestatud. Nagu iga filmitegu, on seegi täiesti teistmoodi, kordumatu elu omaette: kostüümide loomine sai alguse Eestis ja pildid rändasid virtuaalset kanalit pidi. Siis saabub ettevalmistusperiood kohapeal, oludega tutvumine, rõivaste kokkuotsimine ja ostmine. Dokumentalistist lavastaja soovil peab olema kõik nagu päris elus – nii on meie ülesandeks sõita läbi kohalike külade ja kodude, osta elanikelt kuhjade viisi kantud ja „naturaalsel moel faktuurseid” riideesemeid. Peab omama tugevat närvikava ja kaastunnet: nendel käikudel tutvume ju ukraina eluga seestpoolt. Rahvas on oma  valitsuse peale väga pahane, pettunud. Vahel saame sõimata meiegi (tundmatuid külalisi peetakse taas mingiteks poliitilisteks agitaatoriteks), kuid pikemal jutuajamisel leebutakse. Vanemad inimesed on teinekord nutuäärel – meilt võeti meie noorus (sõjaaeg) ja nüüd on meilt võetud vanadus (midagi on äärmiselt mäda siinse ravisüsteemiga).

Siiski, olgu tegu kui vaese kandiga tahes, pole märgata minnalaskmismeeleolu ega käegalöömist. Aialapikesed  on hoolitsetud ja kannavad vilja, hein on niidetud ja külatänavad puhtad. Igal päikesetõusul voorivad lehmad oma peremeeste saatel rohumaadele ja päikeseloojangul jälle kodu poole tagasi. Bensiin maksab umbes 10 Eesti krooni ringis, kõhu saab täis 10–30 krooniga, sigaretipaki eest tuleb välja käia kolm korda väiksem summa kui meil, kolmandiku võrra rohkem maksab vaid kohvipakk. Filmile „Sina, mu õnn” on eluliste seikade  põhjal loo kirjutanud Sergei Loznitsa ise. Linateose teljeks on tavaline vene kaugsõidu autojuht Georgi, kelle elu hakkab pealtnäha tühiste põhjuste kokkulangemisel kiiva kiskuma. Tegevus toimub tänapäeval, Venemaa provintsides. Teekond, mille peategelane läbib, on tegelikult sügavam kui road-movie’lik sõit läbi maastike – see teekond viib läbi inimpsüühika hämarate alade. Peategelasega aset leidev sündmuste jada on nagu muistne hiina piin – tilk tilga järel  vägivalda ja alandust söövitavad mehe vastupanuvõime ja isiksuse. Lugu jutustab inimestest, kes on kaotanud oma identiteedi, jäänud kas halva saatuse pihtide vahele ja minetanud inimeseksolemise tegeliku sisu või vastupidi, võtavad endale kõrgema võimupositsiooni teiste üle otsustamisel. See on aegumatu lugu inimlikest väärtustest ja mis võib aset leida tõenäoliselt kus tahes maailma nurgas, mis tahes ajal. 

Suvel võetakse üles selle linateose suvised stseenid, teha jääb veel talv. Võtted jätkuvad jaanuaris, filmi esilinastus on plaanitud 2010. aastal.