Suurus ei loe

COREY TOMLINS

Mängufilm „Sipelgamees“ („Ant-Man“, USA, 2015, 117 min), režissöör Peyton Reed, stsenaristid Edgar Wright, Joe Cornish, Paul Rudd ja Adam McKay, operaator Russell Carpenter, helilooja Christopher Beck. Osades Paul Rudd, Michael Douglas, Corey Stoll, Evangeline Lilly, jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Kosmos, Cinamon ja Ekraan.

Paul Rudd on Sipelgamehena võluv nagu alati.

Paul Rudd on Sipelgamehena võluv nagu alati.

Kaader filmist

„Sipelgamehe“ tulekuga on Disney ülimenukas Marveli maailm jõudnud ajaloolise hetkeni, nende grandioosse filmide turuletoomise plaani „teise faasi“ lõppu. Marveli superkangelaste reas on Sipelgamees veidi teemaväline veidrik. Paul Rudd mängib nimitegelast Scott Langi, kes on lunastusejahil olev murdvaras. Langile kingib erruläinud teadlasest professor Hank Pym (Michael Douglas) kahandava kostüümi ja tema abiga saabki Langist Sipelgamees. Kuigi filmi peaülesandeks on tutvustada uut kangelast, toimis see ka seniste Marveli filmide kokkuvõttena ja Marveli filmi­universumit koos hoidva suurema lookaare jätkajana.

Praegu tundub küll, et Marvelil on võimatu eksida. Isegi seeria kõige ebaõnnestunumad filmid, nagu „Thor. Pimeduse maailm“ („Thor. The Dark World“, Alan Taylor, 2012) või „Raudmees 3“ („Iron Man 3“, Shane Black, 2013) on leidnud suure publiku, hoides tooni kerge ja meelelahutusliku ja võttes arvesse vaatajaskonda, kelle hulgas on nii tõsiusklikke koomiksifänne kui neid, kes selle kultuuriga lähemalt tuttav ei ole. Õigused sellistele fännide lemmikutele nagu Ämblikmees ja X-mehed müüdi juba aastakümnete eest maha konkureerivatele stuudiotele, nii et Marveli ees seisis keeruline ülesanne midagi peale hakata oma järelejäänud ja pisut vähem glamuursete kangelastega. Leping Disneyga ja nutika ning eneseiroonilise „Raudmehe“ tohutu edu sillutas tee Marvelile rakendamaks sama õnnestunud retsepti ka teiste, vähem tuntud kangelaste filmide väljatoomiseks. See tõi kaasa suuri üllatusi. Galaktikate­vahelise viikingi Thori entusiastlik vastuvõtt oli pehmelt öeldes ootamatu, rääkimata rääkivast puust Grootist filmis „Galaktika valvurid“ („Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014). Tundmatute koomiksikangelaste muutmine üldtuntud nimedeks oli märkimisväärne saavutus (ka rahaliselt), ja Marveli korduv, aga meelelahutuslik lähenemine on end kuhjaga ära tasunud.

Ausalt öelda läksin seda filmi vaatama valmisolekuga vihastada. Mitte et ma oleksin arvanud, et see on halb, ja polnudki, vaid sellepärast, et see ei saanud mind suure tõenäosusega üllatada, ja ei üllatanudki. Mu arvamus oli eelarvamusest varjutatud juba siis, kui kahanevaid kangelasi alles suure ekraani jaoks ette valmistati. Ma olen filmi algse stsenaristi Edgar Wrighti suur fänn – temalt pärinevad sellised filmid nagu „Shaun ja zombid“ („Shaun of the Dead“, 2004), „Valusad võmmid“ („Hot Fuzz“, 2007) ja „Scott Pilgrim terve maailma vastu“ („Scott Pilgrim vs. The World“, 2010). Olin väga sisse võetud ideest näha, millega ta siin hakkama saab, eriti võttes arvesse megaeelarveid, mida Disney on nõus nendesse filmidesse panustama. Kui Wright aga projekti juurest eemaldati, tundus mulle, et Marvel üritab oma armast varandust kaitsta ebatraditsionaalse geeniuse puudutuse eest. Wrighti asemel toodi mängu Peyton Reed, kelle filmograafiast leiame filmid nagu „Kõigele jah“ („Yes Man“, 2008), „Anna tulla“ („Bring It On“, 2000) ja, tõesti tõesti, „Ei armastusele“ („Down with Love“, 2003). Tundub, et Marvel põrkas tagasi võimalusest teha midagi unikaalset ja valis selle asemel järjekordse hulkade maitsele vastava turvalise filmi tegemise.

Pärast tulemuse vaatamist tuleb tunnistada, et mul oli õigus ja ma eksisin. Kõigepealt, nagu öeldud, pole tundmatu ja üsna ebatavalise superkangelase muutmine ikooniliseks tegelaseks just lihtne ülesanne. Kui Marvel võtaks endale ülesandeks teha heameelt nendele viiele inimesele, kes on ka „Sipelgamehe“ koomiksit lugenud, oleks asi lihtne. Neil on aga vaja jõuda nende inimesteni, kellega ma koos täna liftis sõitsin. Nendeni, kes küsisid pärast seda, kui kuulsid, mis filmi ma arvustama asun, täiesti põhjendatult: „Mida?“

Kuigi ma põlgan kunsti, mis ei võta riske ja tegutseb kasumist lähtuvalt, mõistan ometi, et jätkamaks oma tegevusliini ja ehitamaks Marveli filmiuniversumit, peab stuudio tagama, et ka väikesemad tegijad täidavad oma ülesande kinokassas. Tulemas on veel tundmatumaid tegelaskujusid nagu Kapten Marvel (Captain Marvel), Doktor Imelik (Doctor Strange), Must Panter (Black Panther) ja Ebainimesed (The Inhumans). Suurte tegijate nagu Thor ja Raudmees filmi­seeriate lõppedes ei saa see masinavärk endale pidurdamist lubada. Ja ilmselt näeksid ka kõige küünilisemad nohikud pigem selle filmiuniversumi jätkumist, isegi kui nende filmid on pisut trafaretsed.

„Sipelgamees“ oli selline nagu oodatud, aga selle üleüldine sarm võitis lõpuks mu vastupanu. Paul Rudd on võluv nagu alati ja Michael Douglase kasutamine filmis on täiuslik. Edgar Wrighti puudutust on tunda kogu filmis ja see teeb selge vahe. Filmi tasuks juba nende temalike momentide pärast vaatama minna – „Sipelgamehes“ on näiteks parim lõpuvõitluse asukoht üldse, mis konkureerib näidiskülaga „Valusates võmmides“. Kohad, kus Sipelgamees kahaneb väikeseks, on hästi tehtud ja digiefektidega tehtud realistlikud sipelgad panevad „Juuraajastu maailma“ („Jurassic World“, Colin Trevorrow, 2015) saurused piinlikkusest punastama. Äärmise kahandamise episood pakub tõeliselt hirmutava, klaustrofoobilise ja imekauni filmielamuse (stseen, mis oli minu üllatuseks puudu Wrighti algsest stsenaariumist).

Kohati peab tundma ka piinlikkusevärinaid. Puhkev uskumatu armastus Langi ja Pymi õudsas parukas tütre Hope van Dyne’i (Evangeline Lilly) vahel oli täiesti ebavajalik. Professor Pymi emotsionaalne selgituskõne, miks ta naine enneaegselt hukkus, mõjub pigem koomilise kui kurvana ja kuritarvitab viimseni Douglase sarmi, et meile maha müüa mõned üsna uskumatud dialoogiread. Ilmselt tulevad osad sellised hetked stuudio poolt nõutud muudatustest.

Film mõjub veidi kiirustatuna ja sellesse on topitud liiga palju – pikalt vältavad montaažistseenid ajavad pea ringi käima. Mõnda tegelaskuju oleks ka tahtnud ekraanil näha märksa enam. Langi eksabikaasa oli siin filmis täielikult maha mängitud võimalus ja Corey Stolli kurikael Kollajakk ei avanenud ka üldse. Selles viimases seisneb ka Marveli filmide pidev probleem. Batmani sari meeldib mulle väga just nimelt eripalgeliste ja tõeliselt eemaletõukavate negatiivsete tegelaste tõttu ja X-meeste sari on nii tugev tänu sellele, et head ja halvad tegelased on võrdselt intrigeerivad ja omavahel heas tasakaalus. Marveli universumile heidakski ette just arvestatavate vaenlaste täielikku puudumist. Corey Stoll on suurepärane, aga napp ekraaniaeg ja suutmatus tuua ühtki normaalset põhjust ta mõrvarlikule raevule („osakesed ajavad su hulluks!“) jätavad ta tegelaskuju õõnsaks ja pooltooreks. Pange varasematest filmidest episoodiliselt tuttav Thanos juba rutem tegutsema, neil filmidel on eluoluliselt tarvis üht hiigelsuurt ja purpurset surmaavatari.

Filmikunstis pakub superkangelaste žanr võrdselt nii õnnestumisi kui läbikukkumisi. Christopher Nolani „Pimeduse rüütel“ („The Dark Knight“, 2008) kogu žanri (ja ka kogu meediumi) triumfeeriv võit. Järgnenud „Pimeduse rüütli taastulekus“ („The Dark Knight Rises“ 2012) oli aga auke ja loogikavigu rohkem kui sisu. Nolan võtab riske. Ta astub mõnikord sealjuures ka endale varba peale, aga samal ajal on ta vastutav ka DC Comicsi suurima filmiedu eest. Mida me siis „Sipelgamehe“ seansilt endaga kaasa võtame? On selge, et kuigi Marvelil oleks hea meel saavutuse üle, mis võiks konkureerida „Pimeduse rüütliga“, teavad nad, et riskivõtt võib päädida segadusega, mida enam kokku lappida ei anna. Sipelgamehega on Marvel näidanud taas, et nende prioriteet on stabiilsus ja mängu käesolevas järgus ei ole mingit mõtet hakata üle oma varju hüppama. Neile, kellele meeldisid eelmised 11 Marveli filmi, meeldib ka „Sipelgamees“. Ja meeldivad ilmselt ka järgmised kümme filmi. Marvel panustab nüüd sellesse.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar