Suur Suudlus ja vaidlused pühade asjade üle

Jaak L?s

Muljeid 38. Tampere lühifilmifestivalilt

Põhja-Euroopa tähtsamaid lühifilmifestivale käis Tamperes tänavu 5. – 9. märtsini.

Festivali peaauhinna, skulptuuri Suur Suudlus, parima animafilmi preemia ning ühtlasi ka rahvusvahelise konkursi publikupreemia sai Kanadas tehtud film „Madame Tutli-Putli”. Chris Lavise ja Maciek Szczerbowski tandemitöös valminud ja nüüd Tamperes kolm võitu korjanud „Proua Tutli-Putli” on tuttav ka Eesti animafilmiarmastajatele – see oli mulluse PÖFFi raames toimunud 9. animafestivali „Animated Dreams” programmis, nagu muide ka teine Tampere auhinnasaaja, Luis Cooki „Õeksed Pearce’id”, mis tunnistati Euroopa Filmiakadeemia ja United International Picturesi parima lühifilmi auhinna vääriliseks.

Animafilmi Oscarile kandideerinud ning juba enne Tamperet paar peaauhinda saanud Kanada animatsioon on vapustava teostusega. Üksik naine on kogu oma varanatukese kuhjanud perroonile, kuni tema ees peatub kummituslik hõbedane kiirrong. Rongisõit – rong ja sellega sõitmine on ju ürgkinolik asi – on suurte silmadega kõhetu naisterahva jaoks nagu sisenemine piiripealsesse maailma sealpoolse ja siinpoolse vahel. Hiinlasest vanaisa lapselapsega, kes loeb raamatut „Kuidas kohelda oma vaenlast”, seksistlik tennisetšempion, macho, kes sedamaid naisele ühemõttelise žestiga vastava ettepaneku teeb, ja ülal, kolmandal riiulil malet mängivad veidrikud oleksid nagu päris ja pole ka. Igal juhul on kõik naise kupeekaaslased sürreaalselt õõvastavad. Junglik põnevik, hitchcocklik pingestus, nagu öeldud ühes „Proua Tutli-Putli” tutvustuses tabavalt.

Ühtäkki, keset südaööd, rong peatub tühermaal. Kaasreisijad on kadunud, koridoris liiguvad ärevaks ajavad varjud, naine hakkab mööda rongi edasi liikuma, põgenema hirmust aimatavate tagaajajate eest… justkui iseenda eest. Kas tunnelilõpu valguse suunas pekslev liblikas on tema hingeliblikas, ei tea. „Harukordne filmikunsti meistriteos,” oli Tampere žürii auhinnaotsuse põhjenduse lõpulause, ja see jutt on jumala õige.

Et Eesti animafilmifestivali programmi satuvad nii olulised teosed, nagu nimetud salapärase proua öörongisõidulugu või ka Luis Cooki eespool mainitud kalanaiste lugu kuulsalt Aardmani stuudiolt, näitab arvatavasti, et PÖFFi animafestival on heal rahvusvahelisel tasemel. Kurjem oleks oletada, et head animatsiooni ei tehta maailmas lihtsalt mitte liiga palju. Olgu, kuidas on, „Proua Tutli-Putli” osutab animafilmikunsti uhketele ja avaratele võimalustele ning kindlasti oleks seda põhjust näidata ka seesinatse väikese animatsiooniriigi televiisorivaatajatele. Et ka avalikkusel oleks kergem aimu saada, mis pagana klubisse need meie veidrikest animanikerdajad  kuuluvad, võiks ERR ETV ekraanil joosta kas või maailma animatsiooniparemikku tutvustav sari, olgu või „Priit Pärn soovitab” vmt.

Tampere festivali kataloogi alguses vaatab vastu üle külje Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli ning EKA animatsiooniosakonna reklaam, flaierid laudadel. Kool on reklaamina nähtav. Paraku mitte filmitöödega. Eestist Tamperre saadetud 12 lühifilmist ei valitud võistluskavva seekord mitte auväärt animaatorite saavutust (dokkidest pole mõtet mõeldagi, sest selliseid lühidokke nagu hollandlaste 10minutine „Maakler”, mis sai Tamperes parima tõsielufilmi Suudluse, Eestis ei tehta, ja mida ei tehta, seda ei saa ka festivalile saata – lihtne?), vaid Priit Pääsukese lühimängufilm „Must Peeter”. See on noore filmilooja tüse töö, Peeter Sauteri „Mutsa notsu” ekraniseering, millest aga enne seda, kui ta pole Eesti vaataja ees linale jõudnud, pole siiski mõtet pikemalt rääkida  Ka Lätist oli tänavu võistlema valitud lühimängufilm, Laila Pakalniņa „Tuli”. Auhindu Balti tegijad seekord ei saanud, aga  Tampere tähtsust filmiareenina meie jaoks ei tohi unustada. 45 lühifilmiriigi hulgas, mis tänavu esindatud, on Eestilgi oma, võib-olla küll „lühike”, aga siiski oma koht.

„Soome nukufilmi  noore vanaema” Katariina Lillqvisti uue teose „Uurali liblikas” („Uralin perhonen”) eelläbivaatusel Tampere kinos Niagara nädal aega enne festivali algust oli kohal politsei. Juba festivali ajal, neljapäeval 6. märtsil oli YLE TV 1-s tund aega diskussiooni, kus osalesid parlamendisaadikud, muidugi oli kohal ka filmi stsenarist ja lavastaja Lillqvist. Küsimuse alla võeti, samasuguse innuga nagu hiljuti ETV „Foorumis” meie Vabadussõja monument, legendaarse marssal Mannerheimi seksuaalne sättumus ja veel see, kas ta isiklikult osales kodusõja päevil punaste mahalaskmises Tamperes. Filmi autorit rünnati väga otseselt süüdistustega Soome rahvuskangelase rüvetamises ja kõigi tõsiste isamaalaste au haavamises. Tampere Aamulehtis asus paar päeva hiljem keegi Mannerheimi kaitsele, pealkirjastades oma kirjutise „Nooruses oli Mannerheim naistemees”. Asi kiskus ikka väga tõsiseks.

Lillqvisti film, mis pole tema parimate hulgas, jutustab ühest Mannerheimi näoga Vene tsaariarmee ohvitserist, kelle suhted abikaasaga puntrasse lähevad ja kes armub Kesk-Aasias sõnatusse kirgiisi noormehesse. Kahe mehe vahekordi näidatakse 27minutise filmi esimeses pooles ekraanil üpris avameelselt, kuivõrd nukufilmi tinglikkus seda lubab.

Küllap tõlgendajate õrritamiseks laseb Lillqvist liblikatiibadega noormehel filmi keskel  lennata Kuu poole, mille nägu on samasugune nagu ohvitseril. Küsida võib, kas see on tingimata Mannerheimi nägu, ehkki sarnane ta on tõepoolest. Aga kui Kuul on Mannerheimi nägu, siis jälle võib edasi küsida, mis selles nii halba on. Kuul võiks sama hästi olla kas või Laidoneri nägu.

Filmi teises pooles näeme arvatavasti kodusõja-aegset terrorit Tamperes ja Tampere raekojaga sarnaneva maja ees laseb Mannerheimi näoga mees oma käega maha mitu punast soomlast. Nukufilm sekkub poleemikasse, millega seni on ajaloolaste kõrval tegelenud teised kunstid, kirjanikud, dokumentalistid, mängufilmitegijad.

Ägedamad ründajad nõudsid Lillqvisti filmi keelamist, Aamulehti avaldas filmiinimeste lühiarvamusi, mis kaitsesid filmi ja selle õigust ekraani kaudu küsimusi esitada ka pjedestaalile naelutatud asjade kohta.

Ei kõlba siinkohal neisse vaidlustesse kaasa joosta. Film, nagu öeldud, ei kuulu autori parimate hulka, ehkki sai kodumaises eeskavas parima animafilmi preemia. Kuid Lillqvisti andresmaimiklik julgus vaielda dogmaatiliste pühaduste üle väärib tunnustust.

2008. aastat võiks kuidagi viisi nimetada soomlaste kodusõja-aastaks, seda teemat puudutab kindlasti Lauri Törhöneni mängufilm „Piir 1918”, mis sellest nädalast Tallinnaski jookseb. Ka Tampere programmis oli 1918. aasta sündmustele pühendatud retrospektiiv ja kodumaise filmi programmis näidati Seppo Rustaniuse arhiivimaterjalidele tuginevat dokki „Ohvrid, 1918”. Rustanius oskab kaasakiskuvalt jutustada olnud asjadest, tuginedes ainult fotodele, vanadele filmikaadritele, dokumentidele, midagi juurde lavastamata. Teeb lausa kadedaks. Lugu, mis on järg sama autori filmile „Sõjapildid, 1918” (see jooksis retrospektiivis), on julm ja sünge. Filmi lõputiitrites seisab, et jaanuaris 1918 alanud kodusõjas hukkus ja hukati üle 30 000 soomlase, ja need polnud ainult mundrimehed; palju naisi ja lapsi lasti maha sellepärast, et pereisa oli valel poolel. Soome filmitegijad pöörduvad täna 90 aastat tagasi aset leidnud sündmuste juurde ikka jälle tagasi, sest mälu ei küsi, südametunnistus liigutab ikka, ikka tahetakse arutada, kas kõik sai tehtud õigesti. Kõik filmirahvad pole nii osavad unustajad kui meie siinpool lahte.

Aga Tamperes näidati ka lõbusamaid filme. Eriti lahedad olid reklaamfilmide retrospektiivid: Soome animatehnikas tehtud reklaamid aastatest 1935–1980, Roy Anderssoni reklaamid. Jouko Aaltonen jätkab kaevamist Soome popmuusika uuretes. Paari aasta eest tehtud punapopifilmile „Kelle hulgas sa seisad”  on tulnud järg „Punk – taud, mis ei tapa”. Soome kinodesse jõuab see Tamperes esilinastunud film just selle Sirbi ilmumise päeval.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht