Suur filmipärand, suured ambitsioonid, väike filmipärand – veel suuremad ambitsioonid?

MAARJA HINDOALLA

Briti Filmiinstituudi (BFI) filmifondi juht Ben Roberts käis mõne aasta eest välja vastakaid arvamusi tekitanud mõtte, et Suurbritannias toodetakse liiga palju filme.* Jutt oli 2013. aastast, mil esilinastus keskmiselt 13 filmi nädalas. Roberts pidas silmas kinolevi, sest nii suure hulga filmide juures jääb linastusaeg lühikeseks ning filmid ei saavuta potentsiaalset vaadatavust. Uute filmide arvukust mainisid ka Eesti filmiarhiivi külastanud BFI riigiarhiivi peakuraator Robin Baker ja digisisu juht Anthony Thornton, kuid nende mure oli seotud filmipärandiga, sest peale filmide tootmise on oluline ka nende säilitamine ja kättesaadavaks tegemine.

Eestis liigset filmirohkust karta ei ole, kuid filmipärandist räägitakse tihti murelikul toonil. Meilgi võiks ju olla oma filmoteek, kuid nišikino loomine oleneb tahes-tahtmata vahenditest ja võimalustest või nende puudumisest. Esimesena on põhjust kiigata sel sügisel avatava filmimuuseumi poole, filmipärandi kättesaadavaks tegemisel on aga kinole abiks digivõimalused.

Teid kuulates on jäänud mulje, et BFI õitseb ja õilmitseb. Kas teil on ka probleeme?

Robin Baker: Ilmselt rahapuudus. Valitsuse toetus on kahanenud iga aastaga, seega tuleb teenida üha enam omatulu. Järjest raskem on keskenduda sisulisele tööle, kuigi publiku ootused sisu osas aina kasvavad. Meil on küll vähem raha, aga elame maailmas, kus publik eeldab mõistagi aina paremat ligipääsetavust ja kättesaadavust. See on minu arvates meie organisatsioonile üks suuremaid väljakutseid, aga pean lisama, et minu meelest on BFI tugevus ennekõike ambitsioonikus, hoolimata raskustest. Siinkohal toon positiivse näitena välja meie julguse ja auahnuse digilahenduste osas ning 2022. aastal avatava suurejoonelise filmikeskuse. Ebakindlas olekus, teadmata, kuidas kõige sellega toime tulla, on suurtest ja ambitsioonikatest eesmärkidest abi. Nii hoiame üleval motivatsiooni ja tunnet, et tegu ei ole allaheitliku organisatsiooniga, mis nokitseb väikeste asjade kallal, vaid teeme suuri ja väga olulisi asju.

Anthony Thornton: Organisatsioonina ei vahenda me oma edukaid ettevõtmisi piisavalt, näiteks nagu siinsel koolitusel, kus oleme pidanud oma tegevust tutvustama. Ma arvan, et see on väga tähtis ning seda tuleks teha rohkem. Usun, et edaspidi teemegi.

Igal aastal toodetakse maailmas aina rohkem filme, kuigi filmipärandi säilitamisega on raskusi. Suure hulga uute filmide puhul ei jagu kõigile ka publiku tähelepanu, sest olenemata huvist piirab vaadatavust (vaba) aeg. Kas peate samuti publiku tähelepanu pärast võitlema?

Baker: Publiku mõttes ei näe ma praeguses filmikunstis arhiivi konkurenti. Inimestele on vaja mõlemat ning uued ja arhiivifilmid täiendavad elamustena teineteist. Need, kes lähevad mõnd uut briti mängufilmi vaatama, ei ole enamasti nõus arhiivifilmide vaatamise eest maksma. Mida rikkam on kino repertuaar, seda suurem publik. Minu meelest on õitsev filmikultuur selline, kus tänapäevane ja ajalooline on kõrvuti. Mulle tundub, et BFI on need kaks poolt päris hästi ühendanud.

Thornton: Pole kahtlustki, et võistleme inimeste aja pärast: küsimus ei ole üldse kinos, aega võib veeta ükskõik mil muul viisil. Meil kui meediaorganisatsioonil on niivõrd rikkalik sisu, et meie ülesanne on lihtsalt tuua õiged asjad õigete inimeste ette. Kui see meil õnnestub, on inimesed nii lummatud, et levitavad sõna.

Nii et te ei ole puutunud kokku arvamusega, nagu arhiiv oleks kuiv ja igav koht?

Baker: Olen kindel, et 24 miljonit vaatajat pooleteise aasta jooksul ainuüksi projekti „Britain on Film“ raames on märk, et inimesed ei arva nii. Selline edu kummutab igasuguse aluse arvata, et arhiivifilm ei ole seksikas – sellega tahavad suhestuda miljonid. Suurt kasvu on näha kõige esoteerilisemate filmide, tummfilmide publiku hulgas. Küsimus on vaid selles, kuidas midagi publikule esitada. Nõudlus on olemas ja aina kasvab.

Thornton: Laiemale publikule ei ole tähtis, millal film tehti või kuidas restaureeriti. Tänu publiku-uuringutele ja ühismeediale on meil erakordne võimalus viia sisu otse nende inimesteni, kes on sellest kindlasti huvitatud, ja mööda minna neist, kes ei ole. Sel juhul langeb ära ka küsimus, nagu oleks arhiivifilm igav. Näiteks hiljuti avalikult eksponeeritud „Tram Ride into Halifax“ (1902), üle saja aasta vana mustvalge tummfilm, osutus väga populaarseks. Usun et neile, kes ei ela Halifaxis, ei paku see film suurt huvi, aga Halifaxi elanikele oli see põnev, sest nad said näha oma elukohta täiesti teistmoodi pilguga. See ongi arhiivifilmide võlu.

Koolitust ette valmistades esitasite meile huvitava küsimuse, küsisite, mida peame meie publiku alahindamiseks. Meie vastust te nüüd teate, kuid kasutan võimalust küsida teilt sama.

Baker: Omavahel ei maksa segi ajada populismi ja publiku alahindamist. Olen suur populist ja mõned filmid, mida kõige palavamalt armastan – keeruliste Euroopa filmide kõrval –, on kassahitid. Publikusse tuleb suhtuda kui haritud inimestesse, aga seejuures ei tohi teha nägu, et ainult Béla Tarr on teinud kõrgkunsti, sest ka Hollywoodi kassahitid võivad olla väärtfilmid. Seega ei tohiks filmikunsti suhtuda kui snoob, vaid tuleks olla avatud kõikidele filmidele, kuid hoida joont selle osas, mida peame heaks ja mida mitte. Paar päeva tagasi arutasime omavahel kõigi aegade parimate ulmefilmide üle ning kas „Tähesõjad“ kuulub nende hulka või mitte. Kas see seeria on hea? Esimene film minu meelest mitte väga, kuigi enamikule see meeldib. Kas see tähendab, et peaksime „Tähesõdade“ frantsiisi nimekirjast välja jätma? Loomulikult mitte, sest oleksime kui kari snoobe. Ütleme ausalt: mõned selle sarja filmid on head, mõned mitte. Me ei taha olla ennasttäis BFI töötajad, kes tegelevad ainult keeruliste filmidega, vaid mõõdukad populistid.

Thornton: Olen nõus, et suhtumine on väga oluline. Oleks suur viga jätta kõrvale laiema publiku maitse, kuna see ei ühildu meie omaga. Meie ülesanne on anda publikule võimalus vaadata filme, mida nad muidu ei näeks, ja asetada need konteksti. Publiku alahindamine väljendub nende soovide eiramises, aga ka neile halva, ent populaarse sisu pakkumises. Olen kategooriliselt mõlema vastu, sest tahan, et kõik tunneksid filmist rõõmu.

Teie visiit siia on olnud üürike ja teil on küllap raske teha suuri üldistusi, kuid küsin siiski: millised muljed ja mõtted on teil tekkinud seoses meie filmipärandiga?

Thornton: Vestluste põhjal tundub mulle, et teil on rikkalik omapärane filmipärand, mis võiks köita peaaegu kogu rahvast – siin on peidus suur potentsiaal. Näen teie ja meie edus sarnasusi ning on rõõm näha, et töötate selle edu kasvatamise nimel ja otsite uusi ideid. Kõige olulisem ongi selle hoo hoidmine ja jõudumööda suurendamine. Usun, et saate sellega kenasti hakkama.

Baker: Ka mulle tundub, et teil on väga põnevad võimalused, mis tähendab ka põnevaid raskusi, eelkõige seoses rahvusliku identiteediga. Ilmselgelt on see praegu päevakajaline teema, eelkõige just Euroopas, aga kuna teie riik on olnud nii vähe aega iseseisev, on teie rahvuslik tunnetus ja eneseotsing filmi kaudu veelgi huvitavam kui meil Suurbritannias. Teil on ka rohkem väljakutseid seoses poliitiliselt laetud materjaliga (ringvaated „Nõukogude Eesti“ – M. H.). See ei tähenda, nagu ei leiduks meilgi hulgaliselt propagandafilme, kuid see on lihtsalt teistsugune propaganda. Seega tundub, et tõlgendused, millega teil tuleb ennast siduda – ja meil ei tule –, on mõneti keerulisemad, kuid see kõik on ju väga-väga huvitav, eelkõige hariduse ja koolilaste vaatevinklist. Arvan, et teie kogud pakuvad erakordseid võimalusi.

Andsite meile koolitusel palju inspiratsiooni ja värskeid mõtteid. Mida te ise siit kaasa võtate?

Baker: Kui tutvustasime teile oma projekte – totakas tunne on seda küll praegu öelda –, mõtlesin, miks ma küll pole seda oma tiimiga seni teinud. Selle koolitusega sain paika, kuidas ise midagi tegema hakata. Asi ongi ilmselt oma projektidest valju häälega teistele rääkimises ja üheskoos arutamises. Oma projektidele ja sellele, mida teinud oled, on lihtsam tagasi vaadata, kui pead kõigest teistele rääkima. Teie tegevusplaani arutelu aitas mul paika saada, mida BFIs järgmisena ette võtta. Alati ei saa üksi põhjalikult kõige üle mõelda, nii et selline dialoog oli mulle loominguliselt inspireeriv kogemus.

Thornton: Paus on vajalik, et tagasi vaadata, samuti peab olema võimalus oma ideid arutada ja tagasisidet saada. Kõik see on olnud väga kasulik ja kogemused võtame endaga kaasa.

Baker: Seesuguseid osakondadevahelisi ajurünnakuid on väga suures BFIs keeruline organiseerida, kuid siin tekkis mõtteid, kuidas selle annab korraldada.

* Nick Clark, Too many films are released each year, says British Film Institute. – Independent 24. VII 2014.