Suur ettevõtmine

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Suur Sõbralik Hiiglane“ („The BFG“, USA 2016, 117 min). Režissöör Steven Spielberg, stsenarist Melissa Mathison, operaator Janusz Kamiński. Osades Mark Rylance, Ruby Barnhill, Penelope Wilton, Jemaine Clement, Rebecca Hall, Rafe Spall, Bill Hader jt.

Ühel ööl haarab hiigelkäsi peategelase voodist ja kannab ta hiiglaste maale, mis on üksjagu närune koht, kus lapsi ei hinnata mitte nende rõõmsameelsuse, vaid maitse järgi.

Ühel ööl haarab hiigelkäsi peategelase voodist ja kannab ta hiiglaste maale, mis on üksjagu närune koht, kus lapsi ei hinnata mitte nende rõõmsameelsuse, vaid maitse järgi.

Kaader filmist

Võiks ju arvata, et kui su nimi on Steven Spielberg, siis kahjutunne, et miski on jäänud tegemata, sind öösiti üleval ei hoia. Võin ka eksida. „Ma olen alati tahtnud jutustada armastuslugu, aga pole selleni siiani jõudnud,“ ütles Ameerika režissöör oma viimase filmi esilinastuse järel Cannes’is, lisades: „Ma arvan, et „Suur Sõbralik Hiiglane“ on armastuslugu. Küll teistsugune, aga ikkagi räägib see armastusest, mida lapsed tunnevad oma vanavanemate vastu ja vastupidi. See on peaaegu see, mida soovisin teha.“ Kena kuulda – Spielbergil on käsil projekte sajandi jagu, aga vähemalt saab ta nüüd rahulikult magada.

Kümneaastane Sophie (debütant Ruby Barnhill) magada ei saa. Seltsiks vaid kass, uitab ta varahommikuni Londoni orbudekodu tühjades koridorides. Tunnini – ja see pole kesköö, nagu üldiselt arvatakse –, mil hirmsad olevused end näidata tavatsevad. Legend osutubki tõeks ja ühel ööl haarab hiigelkäsi Sophie’ voodist ja kannab ta hiiglaste maale, mis on üksjagu närune koht, kus lapsi ei hinnata mitte nende rõõmsameelsuse, vaid maitse järgi.

„Suure Sõbraliku Hiiglase“ (edaspidi „SSH“) ekraanilejõudmine võttis kaua aega: produtsendid Frank Marshall ja Kathleen Kennedy alustasid ettevalmistusi juba 1991. aastal. Roald Dahli heasüdamliku hiiglase ja orvu sõpruse lugu, mis ilmus esmakordselt tema raamatus „Danny, maailma parim“ (1975), on varemgi adapteeritud: 1989. aastal valmis Brian Cosgrove’i veidi psühhedeelne teleanimafilm, kus kangelanna kannab John Lennoni prille. See on viide kirjaniku kuulsale lapselapsele Sophie Dahlile, kes on romaani inspireerinud. Väidan, et just siit sai Tarantino Marcellus Wallace’i helendava kohvri idee ja mitte Robert Aldrichi noir-filmist „Suudle mind surnuks“, nagu arvatakse. Võite mind tsiteerida.

Kuigi Dahl on adapteerinud filmi tarvis kaks Ian Flemingi romaani („Elad vaid kaks korda“ ja „Chitty Chitty Bang Bang“), on tema suhe filmikunstiga pehmelt öeldes mäslev. Dahl, kes kunagi oma arvamust endale ei hoidnud, oli valjuhäälselt vastu plaanidele tema teoseid ekraniseerida. Omal nahal said seda tunda ka esimese „Willy Wonka ja šokolaadivabriku“ tegijad – „armetu“ ja „pretensioonikas“ olid ehk lahkeimad Dahli hinnanguist. See ei peletanud aga järgmisi proovijaid ja pärast autori surma 1990. aastal vallutasid tema teoste ekraniseeringud kinod. Mõned neist olid head („Nõiad“ ja „Matilda“), teised mitte (Dahli lühijuttu „Mees lõunas“ kasutati filmis „Neli tuba“, kus see on lõigutud juppideks nagu Paul Calderóni väike sõrm) ja mõned lihtsalt halvad.

Dahli kirjanduslikku pärandit hinnatakse üle maailma, aga autor ise pole igale maitsele. Misogüünias, kitsa­rinnalisuses ja kirglikus antisemitismis süüdistatud Dahl oskas oma kriitikud tõepoolest hulluks ajada: „Isegi selline närukael nagu Hitler poleks juute niisama põhjuseta kiusanud,“ ütles ta 1983. aastal. Pole siis ime, et isegi ta oma naine, näitleja Patricia Neal kutsus Dahli Roald Mädaks. Spielberg ei väsi kordamast, et teda huvitab lugu, mitte selle autor: „Mina keskendusin loole ega teadnud neist asjust, mida talle omistatakse. „SSH“ räägib erinevuste aktsepteerimisest ja seetõttu tahtsin ma seda filmi teha – just raamatu väärtuste pärast.“

Siit jõuamegi küsimuseni, kuidas sobib Spielberg Dahli loodud maailmaga, mis, olgu öeldud, pole sugugi roosiline. Tema raamatutes serveerivad põlatud naised abikaasale vaklasid spagettide pähe, ahned lapsed paisuvad mustikaks ja kuigi Suur Sõbralik Hiiglane on taimetoitlane, eelistavad tema liigikaaslased (paljuütlevate nimedega nagu Verevaat ja Lihakugistaja, mis passivad hästi mõne death metal bändi repertuaari) teistsugust dieeti, kus, nagu arvata võib, on inimliha kõrges hinnas. „Steven jutustab optimistlikke, lootust­andvaid lugusid. Veider, et me neid filmidest enam tihti ei leia,“ on märkinud Kathleen Kennedy. Ehk tõesti, kuigi „SSH“ pole eriti lustakas. Dahl on pühendanud selle loo oma tütrele Oliviale, kes suri seitsmeaastaselt leetritesse, ja nii on see melanhoolne jutustus üksindusest. Kõiki Dahli lugusid ilmestab jõhker must huumor. Ehk seetõttu ongi lapsed hinnanud tema loomingut rohkem kui täiskasvanud, keda šokeerib tema vulgaarsus. Seda muidugi hetkeni, mil nad nägid „Jackass’i“.

„SSHs“ on järgitud Dahli teost tema välja mõeldud hiiglaste keeleni välja – nagu oleks „Kellavärgiga apelsin“ lasteraamatuks ümber kirjutatud. Ja kuigi film pole eriti malbe (ainuüksi peeru­naljade kogus ja varieeruvus paneksid Eddie Murphyl rõõmupisarad jooksma), on see paljuski tüüpiline Spielbergi film. Ja seda tänu filmi salarelvale Melissa Mathisonile (muu hulgas Harrison Fordi eksnaine), kelle saavutuste hulka kuuluvad ka näiteks „Must ratsu“ ja „Kundun“ ning kelle stsenaristikäe õrn puudutus on teinud loo süngemad hetked vähemalt kergemini seeditavateks. Tema kroonijuveeliks jääb aga muidugi „E. T.“. „Kui Kathy palkas Melissa, kostis mul kõrvus hääl, mis ütles: „Kas poleks tore, kui kõik paika loksuks ja minust saaks selle filmi režissöör?“ See oli suure­pärane taaskohtumine, aga ka magus­valus,“ meenutab Spielberg. Mathison suri 4. XI 2015, ammu enne võtete algust.

Pärast „Spioonide silda“ on vähemalt üks asi selge: Spielbergil on mõnevõrra üllatuslik uus muusa – tolm polnud veel Mark Rylance’i Oscari-kujukesele langedagi jõudnud, kui duo oma teise (planeeritud neljast!) koostööga välja tuli. Mängides nimitegelast, kes, nagu selgub, polegi nii suur, õhkub Rylance’i osatäitmises melanhooliat, mida poleks osanud oodata. Selle rolli, mida pidi alguses mängima ei keegi muu kui Robin Wil­liams, võinuks CGIga ära teha, aga Rylance lisab arvuti loodule sügavust ja südantlõhestavat haprust. Võimalik, et see on esimene osatäitmine, mis tõepoolest samaväärne Andy Serkise tööga.

Spielbergi sõnul on „SSH“ peategelane kõige keerulisem motion-capture (liikumise püüdmine) tegelane, mis kunagi ekraanile jõudnud. Spielbergile meeldibki lasta näitlejatel tegutseda vastastikku samas ruumis ning tulemus õnnestus tänu Uus-Meremaa kompaniile Weta Digital ja Simulcami kaamerasüsteemile, mille esmakasutajaks oli James Cameron filmis „Avatar“ ja mis laseb integreerida CG-tegelase muu liikumise jadasse. Ja seda kohe filmimise ajal, mitte järelproduktsioonis. „Kogemus oli samasugune nagu teatri proovisaalis, kus mõnikord pole vajalikku rekvisiiti ja tuleb improviseerida,“ kommenteerib pika teatritöö staažiga Mark Rylance, lisades: „Polnud aru saada, kus asub publik, polnud kaamerat ega vajadust lavamärke tabada – olime vaid mina ja Ruby.“

Spielberg pole kunagi hiilanud iroonia või viidetega popkultuurile, mistõttu on paradoksaalne, et „SSH“ on loodud küll uudse tehnoloogiaga, aga kuulub ometigi minevikku. Sel pole Spielbergi varasemate filmide emotsionaalset haaret ja täiskasvanuile mõjub nii mõnigi asi liigagi etteaimatavana, aga (hoiatus: ära loe, kui pole näinud!) ikkagi on „SSH“ armas nagu kari kuningannalikke korgisid unisoonis peeretamas. „SSH“ jätkab Disney stuudio „Džungliraamatu“ suurtes karvastes jälgedes, ühendades samamoodi õnnestunult vahetu etendamise ja näitlejate ekraanile püütud liikumise. Pole mingit põhjust, miks „SSHst“ ei peaks saama sama suur hitt nagu ka Jon Favreau’ megafilmid. Oleks see vast nali.

Tõlkinud Ott Karulin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar