Šuša – kas Valgevene viimane riigimees?

ANDRES HERKEL

Stanislav Šuškevitši nimi seostub eeskätt 1991. aasta Belovežje (Białowieża) kokkuleppega. Sõltumatute Riikide Ühenduse loomisega kuulutasid NSV Liidu asutajaliikmed Valgevene, Venemaa Föderatsioon ja Ukraina senise punaimpeeriumi laialisaadetuks. Šuškevitš oli tollase Valgevene ülemnõukogu esimehena kohtumise peakorraldaja. Ise peab ta oma suurimaks teeneks hoopis Valgevene vabastamist tuumarelvast.

Viimastel aastatel pole Šuškevitši nimi Eesti avalikkuses just tihti vastu kõlanud, aga mõnikord siiski. 2013. aastal käis ta Tallinnas Boriss Jeltsini bareljeefi avamisel ning veel kaks aastat varem oli ta meil külas koos Valgevene poliitvangide pereliikmetega. Äsjane külaskäik koos filmi (ja elulooraamatuga)¹¹ jätab kindlasti veel sügavama jälje.

Film Šuškevitšist avaldab mõju lihtsusega. Režissöörid Aivar Valdre ja Lauri Lippmaa ning operaator Larissa Kabernik tatsavad koos Šuškevitšiga ta suvilas ja korteris ringi, räägitakse maast ja ilmast. Kõrvaltvaatajatena saavad sõna peategelase sõbrad. Jutt elust ja poliitikast loob omapärase terviku, kus peamine sõnumikandja on Šuškevitši enda ja ta elutingimuste lihtsus. Ta on tavaline Minski kortermaja mees, kes on muu töö kõrvalt ka suvilas aastaid nokitsenud. Enamasti on kõik pooleli jäänud, aga tal on, mida meenutada.

Natuke võetakse viina ja hoogu minnes mängib Šuškevitš klaverit, ehkki ta seda enda sõnul üldse ei oska. Tänu ühele viinavõtmisele füüsikaprofessor Šuša suureks poliitikuks saigi. Nimelt valiti 1989. aasta märtsis NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadikuid. Ühes Minski linnajaos läksid valimised kordamisele ja väike akadeemiline seltskond tegi ettepaneku seada prorektor ja õppetooli juhataja Šuškevitš kandidaadina üles. Öeldi: „Ja et ta ennast jälle ei taandaks … Tunnista üles, kas taandad? Kui sa seda teed, siis me enam sinuga koos ei joo.“

Seekord Šuškevitš end ei taandanud, vaid tuli, nägi ja võitis. Kuna ta sattus kongressil istuma üsna mikrofoni lähedale, siis kasutas ta kõnevõimalusi hoogsalt ning sai üleöö kuulsaks. Tõsi küll, poliitiline kapital oli tuumaenergeetika eriteadlasel kogunenud siis, kui ta üritas rääkida tõtt Tšernobõli katastroofi ulatuse ja tagajärgede kohta. Igal juhul mõjub juba selline poliitikuks saamise viis tänapäeval värskendavalt. Broileriajastul ei kerki uued tähed Eestiski enam sel moel esile, rääkimata diktatuuri kütkeis vaevlevast tänapäeva Valgevenest.

Üleminekuaeg tõi mitmel pool esile liidrid, kelle suurus ja tähendus piirdub just selle ajaga.

Kaader filmist

Seega on Šuškevitš algusest peale lihtsalt väga sümpaatne, seda eriti filmis, sest filmi on autorid varjamatult teinud just sellise taotlusega. Raamatuga on asi pisut keerulisem. Seal on kangelane ühtaegu ka autor ja enesekiitmise töös on ikka lihtne libastuda. Memuaare saadab oht oma rolli ilustada ning vahest möödaminnes ka isiklikult arveid õiendada. Kunagine riigipea kirjeldab uhkustundega oma elu säravamaid hetki, aga mina ootasin temalt hoopis selgemat seletust sellele, mis läks Valgevenes valesti. Kuidas sai haritud ja elukogenud inimese jutuga Šuškevitši asemele tulla püstihull Lukašenka?

Šuškevitš oli Valgevene ülemnõukogu esimees septembrist 1991 kuni jaanuarini 1994. Teda nimetatakse Valgevene esimeseks riigipeaks ja mõnikord uhkeldavalt presidendiks. Kõrvalseisjal pole ehk ilus seda nimetust arvustada, ehkki ametinimetusena pole „president“ päris täpne. Vahest tuleb siinkohal mõista valgevenelaste soovi tunda, et ka neil on olnud vähemalt üks normaalne president. Päris president valiti 1994. aastal. Populistlike lubaduste ja korruptsioonivastase retoorikaga esile astunud Aljaksandr Lukašenkale ei olnud vastast Šuškevitšist (10%) ega varem Šuškevitši tagandamisintriige pununud peaminister Vjatšaslav Kebitšist (15%).

Šuškevitši elulooraamat on hoogne lugemine, mis aga kummati avab Valgevene poliitilisest tegelikkusest paremini akadeemilise maailma telgitaguseid ja autori ohtraid välisvisiite nii kõrges ametis olles kui ka pärast seda. Šuškevitš on põiminud teksti pikki tsitaate ja tervikdokumente, kuid see ei lõhu teose tervikut, vaid annab lugejale lisadimensioone.

Näiteks on raamat rikastatud kõigi endiste liiduvabariikide ja mitmete ANSVde iseseisvusdeklaratsioonidega. Meie puhul on selleks Eesti NSV ülemnõukogu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest ehk dokument, mis hiljem on unustusse jäänud. Eesti iseseisvus taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja nii polnud Eesti NSV suveräänsusel lõpuks enam mingit tähendust. Küllap saab Šuškevitš Eesti ajaloo nüanssidest aru niisama hästi kui tema eestikeelne lugeja. Siiski on ülendav näha Eesti NSV suveräänsusdokumenti 16. novembrist 1988 ajatelje esikohal ehk kõik teised tulid pärast meid. Valgevene NSV ülemnõukogu jõudis sellise dokumendini kümnendana 27. juulil 1990.

See oli suurte sündmuste aeg laguneva impeeriumi kõigis osades, aga nagu Šuškevitš isegi resigneerunult tõdeb, on oma riiki ja ühiskonda suudetud kuni siiamaani demokraatlikult juhtida ja ehitada vaid Eestis, Lätis ja Leedus. Šuškevitši demokraatiameelsuses pole põhjust kahelda, küll aga annavad mälestused arvestatava vastuse küsimusele, miks kerkis Šuškevitš esile vaid üleminekuaja kitsas ajaraamis ja millised olid tema edaspidise tagaplaanile jäämise põhjused.

Ma ei pea siin üldsegi silmas Lukašenka esilekerkimist, ükskõik kas seletada seda poliitilise anomaaliana või näha tema võidus Valgevene ühiskonna sisemist nõrkust. Mingil kombel on asi või häda siiski ka Šuškevitšis endas. Jah, ta tegutses poliitikaväljal adekvaatselt ja ajaloo pöördepunktidesse sattudes isegi jõuliselt, aga tal puudus oskus mobiliseerida inimesi ning luua poliitiline liikumine, mis toetab oma liidrit ning loob tingimused uute liidrite esiletõusuks.

Šuškevitš tuli poliitikasse rohujuuretasandit puudutamata ja ta vist isegi ei taju, miks läks kõik, nagu läks. Jah, ta kurdab, et vanad kaadrikommunistid ei võtnud teda omaks ja „noored hundid“ kippusid ründama, sest nõudsid võimu ja kiiremaid muutusi. Selles olukorras avaldati Šuškevitšile umbusaldust vaid mõned päevad pärast Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni ajaloolist visiiti Minskisse jaanuaris 1994. Järgnes Lukašenka tõus ja opositsiooni lootusetuse dekaadid, mille jooksul kunagised noored hundidki Anatol Ljabedzkaga eesotsas on palju vanemaks jäänud.

Ljabedzkas on kindlasti poliitilise võitleja verd, aga tal pole kunagi olnud võimu. Šuškevitšil oli võim, aga ta polnud ilmselt õige inimene seda säilitama ja rahvajuhi kombel võitlema. Samuti ei saa me raamatust teada, milline oli Šuškevitši poliitiline tegevuskava pärast 1994. aasta ebaõnnestumisi. Sellele järgnenud opositsiooni lootusetuse aastail oli ta Valgevene sotsiaaldemokraatide käilakuju, aga miks peakangelane just seda poliitilist voolu parimaks peab, ei saa me samuti teada.

Võib-olla ootan ma neid küsimusi püstitades Šuškevitšilt midagi, mida ta poleks saanudki anda. Üleminekuaeg tõi mitmel pool esile liidrid, kelle suurus ja tähendus piirdub just selle ajaga. Sel kuul 82aastaseks saav Šuškevitš elas oma hiilgeajal ja elab nüüdki kahetoalises korteris ning poliitiline karjäär oli vaid ajutine tööpõld, kust sai tsiviilellu tagasi tõmbuda. Lukašenka saamine ta järeltulijaks on suur tragöödia valgevene rahvale ja demokraatiaideele kui sellisele.