Surmaga silmitsi, nii minejad kui jääjad

Annika Koppel

“Aeg lahkuda” on psühholoogiline draama, “Lemming” psühholoogiline müstikasugemetega põnevik.  

“Aeg lahkuda” on psühholoogiline draama,

“Lemming” psühholoogiline müstikasugemetega põnevik.

 

Mängufilm “Aeg lahkuda” (Prantsusmaa, 2005).

Režissöör François Ozon. Osades Melvil Poupaud, Jeanne Moreau, Valeria Bruni Tedeschi. Linastub kinos Sõprus.

 

Mängufilm “Lemming” (Prantsusmaa, 2005).

Režissöör Dominik Moll. Osades Laurent Lucas, Charlotte Gainsbourg, André D

 

Filmides surevad inimesed ühtelugu ja sageli justkui muuseas, igasuguse pidulikkuse ja väärikuseta. Vahel on aga peategelase surm ette teada ja filmi teemaks järelejäänud aeg nagu ka François Ozoni uues filmis “Aeg lahkuda”.

Budism õpetab, et kogu elu on valmistumine surmaks ja et iga päev tuleb elada nii, nagu oleks see viimane. Igapäevane religioosne praktika ei lase sel mõttel meelest kaduda ja inimene elab ehk tõesti eesmärgistatumat elu. Ent tänapäevases individualismi kummardavas lääne ühiskonnas mõtlevad inimesed surmale alles siis, kui see sõna otsese mõttes uksele koputab.

Romain (Melvil Poupaud) on edukas moefotograaf, kes kaotab keset järjekordset fotoseanssi teadvuse. Arst teatab talle uuringute tulemused: see ei ole aids, mida homoseksuaalne mees kartis, vaid kaugelearenenud ajukasvaja. Operatsioon pole enam võimalik, mehel on elada jäänud keskeltläbi kolm kuud.

Säärane uudis tekitab esmalt jahmatust, siis raevu ja protesti, ent paratamatult tuleb sellega leppida. Romain reageerib üsna tavatult: otsustab keemiaravist loobuda, kihutab minema oma poiss-sõbra ja solvab oma õde (Louise-Anne Hippeau), kelle vastu tal näib olevat minevikust pärinev vihavaen. Suhe emaga näib olematu, sest teda ei tohi ju hirmutada, isa justkui mõistaks poega, ent siiski jääb nende vahel palju ütlemata.

Üldiselt: Romain ei ole mingi positiivne kangelane, kes püüaks oma järelejäänud elu vältel maailmas veel midagi head teha või oma asju korrastada. Ta ei vaevu oma lähedastele teatama, mis toimub: kogu tõde kuuleb üksnes vanaema (Jeanne Moreau), kellega nad on sarnased, sest ka tema sureb varsti. Neid seob veel ka midagi muud – piiritu egoism. Nii et Romain on kaasaegse individualistliku maailma tüüpiline esindaja, ilmselt pole stsenarist talle mitte juhuslikult moefotograafi eriala ette näinud. Mis esindaks paremini tühisust, pealiskaudsust, välise absolutiseerimist, noorust ja tarbimiskultust kui moetööstus?

Ka maailmal pole haige Romainiga eriti asja: tööl satub ta kohe pärast vahejuhtumit ebasoosingusse ja tema asemele leitakse teine, sõber leiab teise, üksnes õde saadab solvamisele vaatamata lähedust otsiva kirja.

Romaini kinnisideeks on lapsed. Ta ei salli lapsi, vähemalt nii ta ütleb. Kas ta vihkab oma õde sellepärast, et sel on kaks last, tema kui homoseksuaal aga ei saa lapsi? Pooleldi vastab ta ise telefonikõnes õele: “Ära muretse, sinul pole viga midagi, probleem on minus endas.”

Miks kangastub ta vaimusilmas alatihti lokkispäine poisike, tema ise lapsepõlves? Romaini minevik antakse vihjeliselt ja tegelikult ei saa me temast selget pilti. Ta elu oleks nagu elamata, isiksus kujunemata – justkui juhuslik külaline selles maailmas, ennekõike üksi ja üksildane.

Filmi võiks pidada realistlikuks ja väga ausaks, kui Romain ei kohtuks ettekandjaga (Valeria Bruni-Tedeschi), kes teatab, et tema mees on steriilne ja kuna Romain on nägus, sooviksid nad temalt heameelega last. Bingo! Esimese hooga ütleb homoseksuaal ei, aga siis soostub. On vist mõttetu imestada last sooviva paari täieliku ükskõiksuse üle mehe mineviku ja tervisliku seisundi vastu, nagu oleks aids ainus haigus maailmas! Episood, mis peaks ilmselt peategelase maailmaga enne surma lepitama, balansseerib oma harali konstruktsiooniga naeruväärsuse piiril. Filmi pingestatuse ja arengu tarvis on siinkohal kahtlemata vaja pööret, mis markeeriks peategelase hoiakute muutuse, aga ilmselt ei ole infantiilsevõitu lapseihas abielupaar siin parim võimalik lahendus.

Samal teemal nii-öelda surmaootamise-filmidest meenuvad ennekõike Isabel Coixet’ “Minu elu ilma minuta”, kus teate surmavast haigusest saab väikeste laste ema, ja teiseks Patrick Chereau’ “Tema vend”, kus samuti homoseksuaalne mees on määratud surmale ja otsib lepitust oma vennaga.

Vahest olekski õigem “Aeg lahkuda” korral tõmmata paralleel hoopis Chereau’ filmiga, nii peategelaste sarnasuse kui ka filmi aeglase minimalistliku laadi tõttu. Mõlemas seisab noor homoseksuaalne mees vastamisi oma peatse vältimatu surmaga ja kerkib küsimus: kuidas kasutada järelejäänud aega? Ega kumbki tee muud kui vaatab tagasi elatud elule, püüab natuke siluda komplitseerunud inimsuhteid ja sureb üksi. Üksildasena. Mere ääres. Valitud võttenurgad ja muusika (Ozoni filmis Arvo Pärdi muusika) annavad surmale väärikuse. Surm annab lõpuks elule tähenduse, kuigi algul võib tunduda, et seda ei olegi.

Filme, kus peategelasele on jäetud elamiseks mõned päevad, leidub küllaltki palju ning kui küsida, kas Ozon lisas teemale midagi sisuliselt või vormiliselt uut ja olulist, on vastus eitav. See, et igaüks sureb üksinda, pole ju kellelegi uudis. Kuid filmi plusspoolele võib kanda eheda homoarmastuse stseeni, lokkispäise poisikese lapsepõlvest, Melvil Poupaud’ veenva osatäitmise, kauaks meelde sööbiva lõpustseeni mererannas ja operaator Jeanne Lapoirie’ silmapaistva töö CinemaScope’i formaadis. Seda polegi vähe, vaid küllalt, et filmi soovitada.

Surrakse tõepoolest enamikus filmides ja vahel ka omal vabal tahtel. Dominik Molli filmis “Lemming” käivitab proua Alice Pollocki (Charlotte Rampling) enesetapp müstilist laadi sündmused. Alain ja Bénédicte Getty (Laurent Lucas ja Charlotte Gainsbourg) on noor ja edukas musterperekond, kelle elu komplitseerub märgatavalt pärast kraanikausi ummistumist, mille põhjustab Lõuna-Prantsusmaal haruldane Skandinaaviast pärit näriline lemming. Või õieti langeb see sündmus kokku Gettyde ülemuse ja tema abikaasa külaskäiguga nende majja.

Kui püüda kahe režissööri, François Ozoni ja Dominik Molli praegu Sõpruses linastuvates filmides ühist leida, siis mõlemas käivitab tegevustiku surm – esimese puhul paratamatu, teisel juhul vabatahtlik. Üks tegeleb indiviidiga, kes sureb; teine siiajääjatega, kelle elu surma läbi muutub. “Aeg lahkuda” on psühholoogiline draama, “Lemming” psühholoogiline müstikasugemetega põnevik. Ja see on ka kõik, rohkem võrdlusainet leiduks “Lemmingu” ja Ozoni “Basseini” vahel.

Kui võrrelda režissööre, siis Pariisis sündinud ja La Fèmis’ lõpetanud Ozon on küll mõned aastad noorem, ent tuntum ja staažikam filmitegija kui Saksamaal sündinud ja kasvanud Moll, kellele kuulsus tuli alles eelmise filmiga “Harry aitab sind” (2000). Ozoni filmograafias on 28 filmi (tänavu valminud koguni kaks), Mollil kokku vaid neli. Ka Molli haridustees on koht La Fèmis’l, ent ka New Yorgi ülikoolil.

Faktid ei tohiks segada filmide vaatamist, sest lõpuks pole kvaliteet ja kvantiteet ju otseselt seotud. Mõlema režissööri tööd on head ja vaatamist väärt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming