Surm kui armastuse garantiikiri

KADRI ROOD

Mängufilm „Sõge armastus” („Amour fou”, Austria 2014), režissöör ja stsenarist Jessica Hausner, operaator Martin Gschlacht. Osades Christian Friedel, Birte Schoeink, Stephan Grossman. Linastub kinodes Sõprus ja Artis. Jessica Hausneri „Sõge armastus” on tasaselt kulgev ja kammerlik film. Esmalt jääb mulje, et tegu on lihtsakoelise, ajastutruudele kostüümidele toetuva armudraamaga, kuid vaikselt arenedes toob film välja nii mõnegi inim­eksistentsi alusküsimuse. Lugu võiks pidada omajagu konstrueerituks ja kunstlikuks, kui see ei põhineks tõsielul: saksa romantiku Heinrich von Kleisti (Christian Friedel) ja tema sõbranna Henriette Vogeli (Birte Schoeink) koos tehtud enesetapul 1811. aastal.

Kleisti tegelaskuju on rahutu ja otsiv hing, romantiline melanhoolik, kelle ideaalidele maailm vastata ei saa. Kuna elu talle kaua oodatud õnne (milles see ka ei seisneks) ei paku, otsustab ta sellest lahkuda. Surra soovib ta aga teadmisega, et teda armastatakse palavalt ja tingimusteta, ning nii hakkabki ta otsima kaaslast, kes oleks nõus tema saatust jagama. Kui tema südamedaam pakkumise välja naerab, pöördub Kleisti pilk abielunaisest Henriette Vogeli poole.
Henriette on tüüpiline oma ajastu kõrgema klassi naine: tema roll on olla ema, abikaasa ja koduperenaine, kelle elu täidavad klaveri- ja laulutunnid, tikkimine ning õhtused muusikalised koosviibimised. Tal puuduvad igasugused ambitsioonid ning ka tuntud lauljatari ta vaid haletseb, kuna too võib pideva tähelepanu all olles mõne vea teha ja häbisse jääda. Henriette suhe oma mehega on küll viisakas, arvestav ning tähelepanelik, kuid elutu ja formaalne – ei ole kirge ega hingesugulust. XXI sajandi perspektiivist tundub selle naise elukorraldus äärmiselt trööstituna. Naise rolli üleüldist kammitsetust rõhutab veelgi Vogelite hädisevõitu ilmega tütre ning kohmaka olekuga teenijatüdruku sage, enamjaolt sõnatu kohalolek kaadris.
Ajastu sotsiaalmajanduslik taust on filmis samuti tugevalt esil ning ühiskonnaklasside vastuolud väljenduvad aadlike kohvilauavestlustes. Räägitakse talupoegade vabastamisest ning uuest maksust, mida peavad maksma kõik. Idee kõigi inimeste võrdsetest õigustest ja kohustustest tundub enamikule aadlikest vastuvõetamatu ning Prantsusmaal juhtunusse suhtutakse nagu moeröögatusse, millest igal juhul hoiduda tuleks. Targemad peavad valitsema rumalamaid, rikkamad vaesemaid, tugevamad nõrgemaid ning mehed naisi. Tundub, nagu oleksid need küsimused praeguseks selgeks vaieldud ning seljataha jäetud: pärisorjus on kaotatud, naised kodust välja lastud ning maksusüsteem ei järgi enam kastisüsteemi piire. Üleolev muie toonaste aruteluteemade üle on ehk kerge tulema. Kuid kas pole needsamad probleemid praeguseks mitte lihtsalt kuju vahetanud? Pärisorjusest on saanud pangaorjus, sugudevahelist võrdsust näeb paljudes valdkondades endiselt vaid paberil ning küsimused, kes, keda, kuidas ja kui palju peaksid saama valitseda, on maailma poliitilist olukorda arvestades vägagi aktuaalsed.
Suhtumises ühiskonda avaldub ka Kleisti ja Henriette iseloomu erinevus. Kui Kleist ütleb järjekordses talupoegade õiguste üle peetavas seltskonnavestluses, et eelistaks vajadusel elada kannatades, kuid siiski vabana, deklareerib Henriette, et tema on oma mehe omand ega julgeks mõeldagi vabaduse taotlemisele. Kleisti otsus paluda just Henriettet oma kaaslaseks surmas tundub algul seega üsna põhjendamatu, kuid olukord muutub, kui Henriettel avastatakse raske haigus. Paratamatult lähenev surm justkui avab tema silmad oma eksistentsi piiratuse suhtes. Hoolimata filmi pealkirjast ning loo üdini romantilisest ja melodramaatilisest struktuurist, puudub filmis tegelikult klassikaline armulugu. Kleisti ja Henriette kokkulepe pole mingi meeletute armutunnete pühitsus, vaid üsna ratsionaalne ning lausa isekas valik. Kleist oma romantilises enesekesksuses ootaks naiselt küll ohvrit, mis toodaks ainuüksi tema nimel, kuid mõistab lõpuks, et keegi pole valmis oma tunnete ehedust surmaga tõestama. Henriette meelemuutuse tingib vaid soov omada kontrolli oma elu paratamatult läheneva lõpu üle. Parema puudumisel peavad mõlemad vastu võtma selle, mida pakutakse.
„Sõge armastus” on seostatud teadlikult, vaata et austusavalduse vormis Eric Rohmeri filmiga „Markiis di O …” („Die Marquise von O …”, 1976). Rohmeri teos põhineb Heinrich von Kleisti samanimelisel novellil, mille üle Hausneri filmi tegelasedki arutlevad ning mida Kleisti tegelaskuju ise seltskonnale ette loeb. „Markiis di O” räägib noorest kombekast lesknaisest, kes avastab järsku, et on  lapseootel, kuid lapse isa isikust pole tal mingit aimu. Kui lõpuks selgub, et temaga oli une pealt vahekorras olnud üks sümpaatne, talle ka abieluettepaneku teinud mees, peab markiis otsustama, mida valesti käitunud kosilasega peale hakata. Neil kahel filmil on palju ühiseid jooni nii sisu kui teostuse tasandil. Mõlema keskmes on oma ajastu normidest kammitsetud naine, kes peab tegema raske isikliku valiku. Valiku tegemist saadab aga pidev ühiskondlik surve vastata normidele ning käituda konventsioonide kohaselt.
Väga sarnane on ka filmide pildikeel. Kaameratöö ei ole kummaski esiplaanil ning ruumi on jäetud pigem loole ning selle väikestele psühholoogilistele nüanssidele. Kostüümid ja kunstnikutöö on ühtmoodi realistlikud ja ajastutruud ning kummaski filmis ei ole kasutatud filmimaailmavälist taustamuusikat. Hausneri filmis on väikeseks aktsendiks vaid kohatine suure teravussügavuse või ebateravuse kasutamine. Mõlemad filmid on kammerlikud, realistliku taotlusega salongidraamad, ühes käsitletakse kirjaniku elu, teises tema loomingut. Kaks filmi on omavahel visuaalselt sarnased sel määral, et tekib küsimus, kas selline imiteerimine peale äratundmisrõõmu ka sisuliselt midagi juurde annab. Kirjaniku elu pannakse küll kõrvuti tema loominguga, kuid peenemakoelist dialoogi kahe linateose vahel siiski ei teki.
„Markiis di O” on oma alustekstile väga truu, „Sõgeda armastuse” alustekstiks on aga elu ise, mida on filmi tarbeks omajagu kohandatud. Üsna üheplaanilisest ja kinnismõttelisest kirjanikust enam on filmi keskpunktis Henriette maailmapildi muutumine pärast oma haigusest teadasaamist. Oluline nihe on toimunud loo vundamendis, kuna „Britannica” andmetel oli tegelikult hoopis Henriette oma ravimatu tõve tõttu see, kes tegi ühissurma mineku ettepaneku. Ka paari suhe olevat tegelikult põhinenud intellektuaalsematel alustel kui filmis, kus naine on vaimselt üsna piiratud. Kuigi ta huvitub Kleisti loomingust, ei ole temast sissejuurdunud konventsionaalsuse tõttu intellektuaalsel tasandil võrdset partnerit. Nii on Hausner, olles küll ise naine, taandanud oma naistegelase lihtsakoelisemaks, kui seda oleks võimaldanud alusmaterjal.
„Sõgeda armastuse” meeldivast minimalismist hoolimata mõjus intrigeerivamalt Hausneri eelmine film „Lourdes” (2009), kus ta vaatles ratastoolis naise palverännakut Lõuna-Prantsusmaa linnakesse Lourdes’i. Linn on tuntud selle poolest, et 1858. aastal olevat Neitsi Maarja end seal korduvalt ühele karjasetüdrukule ilmutanud. Nende ilmutuste ja väidetavate imepäraste tervenemisjuhtumite tõttu on Lourdes’ist saanud äärmiselt populaarne palverännaku siht, kus on Pariisi järel muuseas suurim hulk hotelle ühe elaniku kohta. Vaatlevas vormis ning hinnangut andmata laseb Hausner filmis sellel kummalisel turismivormil rääkida enese eest. Kas selles nähakse seal lohutuse otsimise ja pakkumise siirast soovi või absurdi ja küünilist ärimudelit, see sõltub juba vaatajast. „Sõge armastus” on ehk vähem mahlakas ja kihiline kui „Lourdes”, kuid ka seal avaldub Hausneri tasane ja vaatlev intelligentne režissööristiil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht