Surematu juut Süss

Jüri Laulik

Mängufilm „Juut Süss” („Jud Süß”, Saksamaa, 1940, 98 minutit), režissöör Veit Harlan. Osades Ferdinand Marian, Werner Krauß,  Heinrich George, Kristina Söderbaum. Eugen Klöpfer, Hilde von Stolz jt.        4. veebruaril 1738 oli tollase Württenbergi pealinnas Stuttgartis suur rahvakogunemine. Sel päeval leidis aset väikese hertsogiriigi vihatuima ja lõpuks paljudes pattudes süüdi mõistetud, äsja surnud hertsog Karl Alexandri lähima usaldusmehe, sala- ja finantsnõuniku avalik ülespoomine. Sajandeid olid avalikud hukkamised tavaliseks linnarahva meelelahutuseks, poodi igasuguseid kurjategijaid, lihtsalt õnnetuid inimesi, ka suurnikke, aga see mees on ikka veel aktuaalne ka XX ja XXI sajandil. Tema nimi oli Joseph Süss Oppenheimer, nn juut Süss.  

     

Interpreteeritud on teda mitmel korral ja mitmel moel. Eestis on küllap kõige tuntum 1948. aastal eesti keeles ilmunud Lion Feuchtwangeri romaan „Juut Süss”, teos, millega kirjanik maailmas tuntuks sai. Režissöör Lothar Mendes tegi 1934. aastal romaani põhjal ka Londonis mitte eriti eduka filmi, kuid hoopis kurjakuulutavama kuulsusega on 1940. aastal natsi-Saksamaal valminud film „Juut Süss”. Loomulikult ei sobinud juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks valmistuval Hitleri Saksamaal võtta olulise propagandafilmi aluseks teise juudi, USAsse põgenenud  Lion Feuchtwangeri romaani. Seega võeti stsenaariumi aluseks hoopis Saksa kirjaniku Wilhelm Hauffi samanimeline novell. Filmi valmimist kureeris isiklikult tollase Saksamaa propagandajuht Joseph Goebbels. Režissööriks õnnestus tal värvata Veit Harlan, hea filmitegija, tänu kellele „Juut Süssist” sai fašistliku propaganda tippteos. Peaosalise valik võttis rohkem aega, sest mitmed Saksamaa tuntumad näitlejad viilisid rollist kõrvale. Lõpuks  valiti välja Ferdinand Marian, tema ei suutnud peibutusele vastu seista ja nautis populaarsust ning jõukust kuni fašistliku Saksamaa kokkuvarisemiseni.     

  Ferdinand Marian esines veel natsi-Saksamaal  õige mitmes filmis. Siis läks tal nagu paljudel teistel natsiaja tegelastel, kutsuti denatsifitseerimiskomisjoni ette, peedistati mõnevõrra, aga Marian oli kiirem. 1946. aastal sai ta autoõnnetustel surma, arvatakse ka, et ta sõitis ennast sihilikult purjuspäi surnuks. Ka režissöör Veit Harlani kuulati palju kordi üle, aga tema oli kangemast puust, võitles ennast vabaks ja tegi veel Lääne-Saksamaal mõned rahvalikud meelelahutusfilmid. Huvitava faktina  tasub ära märkida, et Veit Harlani vennatütar on näitleja, laulja ja kunstnik Christiane Kubrick, kuulsa filmimehe Stanley Kubricku lesk.   

Filmi „Juut Süss” näidati palju. Okupeeritud territooriumidel ja eriti Saksamaal tõusti filmi lõpus saalis püsti ning karjuti: „Surm juutidele!” Peategelase ülespoomine filmi lõpus  on tõeline happy end. „See on üks nii hea antisemiitlik film, millist me üldse soovida oskasime. Ma rõõmustan väga selle filmi üle,” ütles Joseph Goebbels omal ajal. Heinrich Himmler oli filmist nii vaimustatud, et nõudis kõigilt SSi liikmetelt ja politseinikelt „Juut Süssi” kohustuslikku vaatamist. Filmi näidati kohustuslikus korras ka koonduslaagrite personalile. Kindlasti muutis filmi populaarseks ka oma aja kohta julged seksuaalsed allhoovused.  Mefistolikult terava mõistusega juudist finantsist Süss Oppenheimeri rollis teeb Ferdinand Marian filmi meeldejäävaima ja säravaima kuju. Täiesti usutavalt näitab režissöör, kuidas ta mässib võimu- ja rahaahne, kiimalise, kuid nürimeelse hertsogi ümber sõrme, ahmib võimu, raha ja seksi kahe käega ning kiusab ausaid töökaid sakslasi kõige kohutavamal kombel taga – laseb mõne vastalise üleski puua. 

Juudid ise on nimetanud 1940. aastal vändatud filmi „Juut Süss” natside kõige edukamaks antisemiitlikuks filmiks. Ega sellel filmil poleks mõjuvat tähendust, kui see poleks kunstiliselt korralik teos. 

Saksamaal on natsi- ja juuditemaatika tänaseni maru valus teema, ligi 50 natsiaja filmi, mida peetakse kõige propagandistlikumateks, on pandud eraldi fondi, Friedrich Wilhelm Murnau Stiftungisse. Neid filme võib näidata vaid fondi loal, ekstra seanssidel ja koos seletava loenguga. Seega on neid sakslasi, kes näinud „Juut Süssi”, õige vähe. Kuni 1955. aastani oli filmi näitamine Lääne-Saksamaal üldse keelatud. Tõsi, huvilistel on võimalik film tellida Austriast või Šveitsist, kus natsipropaganda tähtteos sel aastatuhandel välja antud.         

Juut Süssi üle peeti omal ajal, XVIII sajandil, päris põhjalikult kohut. Tänase päevani on alles terve riiulitäis kohtuprotsessi materjale, aga pole kuulda olnud, et sakslased selle materjaliga eriti tegeleksid. Kohutav oleks ju, kui lõpuks selguks, et tegemist oligi paadunud lurjuse ja vägistajaga, nagu Goebbelsi lemmikfilmis Joseph Süss Oppenheimerit kujutati. Ka Feuchtwangeri raamatus kujutatakse Süssi ahne ja kiimalise karjeristina, kes  aga pärast tütre õnnetut surma pöördub kõigepealt kättemaksu ja seejärel lunastuse ning jumala otsimise poole. Surma võtab ta vastu juba kui vabastaja.       

2010. aastal tegid sakslased filmi „Juut Süssi” tegemisest täitsa hea ja huvitava ajaloolise linateose „Juut Süss – südametunnistuseta film”, aga sellest ehk mõnel teisel korral. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming