Sume suvepaanika

TRISTAN PRIIMÄGI

Tahaksin alustada naljaga. Kaks Hollywoodi produtsenti saavad sel suvel tänaval kokku. Üks küsib: „Ega sina ei tea, mis värk sellega on, et inimesed ei taha enam eriti kinos käia?” Teine vastab: „Ei tea jah, minu meelest teeme me ju ikka neidsamu filme.”

Nali naljaks, aga Hollywoodis on selle suve algusest valitsenud üsna apokalüptilised meeleolud. Filmiväljaanded klopivad üksteise võidu hüsteeriat üles ja kui suve keskel ennustati suvekuude kasumi 15-20 protsendilist langust võrreldes eelmise aastaga1. Nüüd, kui suvi on lukus, võime ametlikult kinnitada, et Ameerika kinolevi kasum langes 15 protsenti, olles kaheksa aasta nõrgim tulemus. Kui olla lõplikult aus ja arvestada siia sisse ka inflatsioon, siis lausa 17 aasta nõrgim tulemus. Ühel suvefilmil õnnestub ilmselt siiski ületada ka maagiline 300 miljoni tulu piir, aga seda alles septembris – õnnelikuks õnnestujaks saab enam kui tõenäoliselt Joss Whedoni „Galaktika valvurid” („Guardians of the Galaxy”), millest sai suve populaarseim film 280 miljoniga hoolimata sellest, et film jõudis kinolinale alles augusti alguses.
Mida see kõik tähendab ja kas üksikute protsendinumbrite mõnetisel kõikumisel on üldse mingit tähtsust? Asja aitab perspektiivi panna ehk see, et üldse oli suvekasum 4,05 miljardit. Need numbrid on nii üüratud, et reaalsustaju kipub kaduma, aga kui nüüd veidi arvutada, siis 15-protsendilise languse puhul jäi stuudiotel saamata eelmise aastaga võrreldes 700 miljonit dollarit. Ähmi täis filmifunktsionärid vahivad ärevuses ringi ja nüüd on nad sunnitud vaatama sinna, kuhu nad varem süüdistavat sõrme viibata ei soovinud — peeglisse.

Cherchez la femme
Tänavuste õnnestumiste ühe põhjusena tuleks otsida justnimelt naisi, ja põrumise taga on aimata suurstuudiote suutmatust kaasa minna demograafiliste muutustega, millele filmiturg viitab. Ehk siis teisisõnu võis tänavusest kinosuvest järeldada, et naised käiksid meeleldi kinos, kui neile ainult antaks piisavalt võimalust midagi meelepärast näha.
Disney toodetud „Pahatar” („Maleficent”, Robert Stromberg) osutus naissoost vaatajate hulgas väga populaarseks – koguni 60 protsenti avanädalavahetuse publikust moodustasid naised. Filmi saatis aga veel eriline edu ülemaailmselt, skoorides maailmas 748,7 miljonit dollarit ja platseerudes selle aasta senises maailma edetabelis lausa teiseks Michael Bay uue Transformerite-filmi („Transformers: väljasuremine” / „Transformers: Age of Extinction”) järel.
Teine „tugeva naise” näide, kellega naissoost vaataja numbrite põhjal otsustades samastuda suutis, oli Scarlett Johansson Luc Bessoni üllatushitis „Lucy”. Kuulu järgi ei olnud ka produtsendid ise filmi sellise eduga arvestanud (Ameerikas oli piletitulu üle 118 miljoni), mis tundub kinnitavad väidet, et valdavalt meestekeskne ja maskuliinne Hollywoodi filmitootmismaailm on osanud naisi põhjalikult alahinnata. Sirbi veergudel tõi Marta Bałaga välja olulise paradigmamuutuse: seekord õnnestus tüdrukud kinno meelitada puhta märulifilmiga2. Edukaid naistele suunatud filme on olnud regulaarselt ka eelnevatel aastatel, aga tundub, et nüüd tuleb naisvaatajaskonna huvidega hakata arvestama enam kui varem. „Lucy” seljatas avanädalavahetusel sümboolselt „Heraklese”, tuues meestefilmiga võrreldes topeltkasumi, millest täpselt poole tõid naised.3

Näotud superkangelased
Juba paar aastakümmet tundub suve hittfilmide puhul kehtivat kirjutamata seadus, et üüratute eriefektide ülalpidamiseks on võimalik kokku hoida näitlejavalikute ja -tasude arvelt. Samm-sammult on neis filmides tuntud näitleja(te) asemel filmi väljavedamise ülesanne langenud staaride karisma asemel plahvatavatele megalinnadele ja reaalsushäireid esile kutsuvatele võitlusstseenidele. Sedamoodi, kuidas on kahanenud näitlejavaliku olulisus, on vähenenud ka rõhk dialoogile. Transformerite sari on heaks (ehk siis halvaks) näiteks sellest, kuidas karakterite ülesehitamisega ei olegi üldse vaeva nägema hakatud ja tahetakse minna kohe asja kallale ehk lõhkamistööde juurde. Suviste möllufilmide noor auditoorium (koolieelikud kuni hilisteismelised) tingib selle, et peaosadesse valitakse noored, veel vähetuntud näitlejad, kellel ei peagi olema erilisi näitlejaoskusi. Neilt eeldatakse vaid püsivat soengut kõigis eluraskustes — viimase ereda näitena meenub ka praegu kinos jooksev „Andja” („The Giver”, Phillip Noyce). Enamusel neist pole sellistes filmides aga võimalik end näitlejana tõestada ja hoolikalt reklaamitud karjäärivõimalus osutub tihti pikemas plaanis tühikäiguks.
Kõnekas on siinkohal ehk meie kohal filmitaevas hetkel tiirlevate superkangelaste hulk. Sel aastal oleme näinud lendamas, ronimas ja füüsikaseadusi eiramas selliseid tegelasi nagu Kapten Ameerika, Ämblikmees, hulk transformerroboteid, neli mutant-ninja-kilpkonna (see mõte ajab mind endiselt naerma), animeeritud Godzilla, tosin X-mutanti, animeeritud ahvid ja teised, kellel on isikupära kamba peale kokku ehk vaevalt ühe mälupulga jagu. Neil ei ole oma NÄGU, vahel nii otseses kui ülekantud tähenduses. Maski taga haigutab tühjus.
Tundub, et enam ei õnnestu rahvast ära petta. Nii „Pahatar” kui „Lucy” olid edukad seetõttu, et nende kangelastega oli naistel võimalik end samastada, tunda mingisugust lähedust või sidet. Koomiksi- ja muudest märulitest õnnestus enam „Galaktika valvurid” just seetõttu, et tegelastel oli isikupära, kõnepruuk ja huumorisoon.
Võiks loota ja arvata, et tuleval aastal hakatakse taas rohkem pilku heitma maski taha ning mõtlema neile sõnadele, mida kangelane ütlema peaks selleks, et vaataja armastust võita. Lihtsalt tuumanupu vajutamine ei aita alati.

Taaskasutuse talumatu kergus
Julgen ausalt öelda, et lausa ootan mingit šokki, sest palju hullemaks kui praegu asjad enam minna ei saagi (muidugi kinnitan seda endale iga kord peale järjekordse ajuvabaduse kogemist). Järjefilmid on jõudnud uskumatute numbriteni – järgmine aasta toob filmi „Kiired ja vihased 7” (!) – ning kolmeosalised filmisarjad on muutunud erandist normiks. Frantsiise lüpstakse täiesti ennastunustavalt ja filmide uusversioonide tootmise intervall on mõnel juhul kahanenud peaaegu olematuks: see eelmine Ämblikmees Tobery Maguire alles seikles ringi, nüüd on juba uus (Te ei tea, kes on maski taga? Keegi Andrew Garfield), kes juba jõudis ka sel suvel läbi põruda filmiga „Imeline Ämblikmees 2” („The Amazing Spider-Man 2”, Marc Webb). Algupärandeid on modifikatsioonide meres lausa raske märgata.
Isegi kulla- ja karralinnas endas ollakse sunnitud tõdema: „Järjed sulasid ühte ja multipleks-kinodes räägiti ühte ja sama lugu”4. Produtsendid kinnitavad sealsamas, et „asi on alati tootes” ja on üsnagi ühel nõul, et filmid olid nõrgad. Sedasama oleme meie, vaatajad, üritanud teile kinnitada juba mõnda aega. „Loodan, et stuudiobossid näevad, et ei ole mõtet teha filmi, mis maksab 200 miljonit, kui säärased megateosed jäävad lõpuks sügavale miinusesse. Eks „Transformerid” jäävad, aga ma loodan, et selliste kuuma õhku täis puhutud filmide valitsusaeg hakkab mööda saama,” ütleb kommentaariks Eesti levitaja Timo Diener firmast Hea Film. Samas ei pruugi muu maailma trendid Eesti kinokülastustes kajastuda ja rahvas käib filme vaatamas ikka omasoodu.
Jääb üle loota, et see hetkeline kriis jätab mingi märgi ka maailma suurima filmitööstuse kollektiivsesse mällu. Aeg-ajalt on nemadki sunnitud oma käitumismustreid muutma – meenub kasvõi 1994. aasta, kui Tarantino „Pulp Fiction” mõrvas üksinda kogu 1980ndate plahvatuse foonil tikku näriva napisõnalise Külma Sõja üliinimese ja viis dialoogi filmides taas Arnoldi idiootsetest one-liner’itest kaugemale. Äkki toovad needsamad „Galaktika valvurid” vaimukuse taas tagasi sinna, kust see vahepeal müstiliselt kaduma on läinud? Äkki sünnib näotute kangelaste tuhast taas uuem ja parem maailm?
 1 P. MacClintock, Box-Office Slump: Hollywood Facing Worst Summer in Eight Years, The Hollywood Reporter, 23 VII 2014.
2 M. Bałaga. Mõjutatud naine, Sirp, 14. VIII 2014.
3 P. McClintock, Box-Office Gender Gap: Why ‘Lucy’ Conquered ‘Hercules’, The Hollywood Reporter, 28 VII, 2014.
4 B. Lang, Box-Office Down 15% in Hollywood’s Worst Summer in Nearly a Decade, Variety, 28 VIII 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming