Sügavik vaatab meid

TRISTAN PRIIMÄGI

Dokumentaalfilm-installatsioon „Bergman Ugandas“ („Bergman in Uganda“, Rootsi 2014, 80 min), režissöör Markus Öhrn. Linastus SAALi biennaali raames Kanuti gildis.

Postkolonialistlik läänemaailm on leidnud tihti lohutust meie ja Aafrika kultuuri vastastikuse tõlkimise vigadest. Kommunikatsiooni-arusaamatused à la Jim Jarmusch on tänuväärne koomiline materjal ja tuleb öelda, et ideoloogilises plaanis kannab neid enamasti õilis kultuurimüüt „nooblist metslasest“, kelle meie mõistes tagurlikud kombed osutuvad lõpuks märksa inimlikumaks kui meie progressiivsed tõekspidamised heast ja halvast, õigest ja valest. Nii eestlastel kui ka põhjanaabritel soomlastel on ette näidata Aafrikaga kultuurivahetuse katsetus: eestlased filmisid Keenias „Kevadet“ („Kevade Aafrikas“, 2011) ja soomlased panid natsionalismi käilakuju marssal Mannerheimi mängima musta mehe filmis „Soome marssal“ („Suomen marsalkka“, Gilbert Lukalia, 2012).

Kui „noobli metslase“ lugude südames on varjatud andekspalumine ja püüd rehabiliteerida nii neid kui ka iseennast, siis on need Eesti ja Soome näited selgelt kolonialistlikumad: valge mees läheb pilkama musta mehe küündimatust mõista euroopalikku filmikunsti ja naerma selle üle, kui kukub läbi katse allutada ta meie seatud reeglitele.

Markus Öhrni „Bergman Ugandas“ on aga eksperimendina märksa mitmetahulisem ja intrigeerivam. Vaatajad pannakse istuma saali äärde, kahe ekraani vahele. Ühelt ekraanilt hakkab jooksma Ingmar Bergmani „Persona“ (1966), teisele kuvatakse aga pilt Uganda Kampala slummi videosaalist, kus on filmitud kohalikku rahvast Bergmani vaatamas. Kogemuse teeb ainulaadseks ja kordumatuks veejay: Uganda kombe kohaselt kommenteerib kinos filmi mikrofoniga „õhtujuht“, kes mitte ei tõlgi toimuvat, vaid tõlgendab seda. Kuna Bergman ja Uganda asuvad mingil maailmatajumise skaalal täiesti eri otstes, omandab ka see tähendustõlge kohati omaette kunstivormi taseme.

„Persona“ on selliseks eksperimendiks ideaalne valik, sest samamoodi, nagu filmis toimub isiku transformatsioon ja kahe tegelase kohavahetus, tuleb ka „Bergmani Ugandas“ ajal

Veejay HD teeb tööd, teised vaatavad imelikke valgeid inimesi.

Veejay HD teeb tööd, teised vaatavad imelikke valgeid inimesi.

Markus Öhrn

vaatajal läbi teha mitu märkimisväärset muudatust. Esiteks kistakse auditoorium kaasa samasuguste duaalsuste rägastikku nagu filmis. Veejay väljendab ekraanil päevitavaid valgeid ja hellitatud naisi vaadates oma uskumatust, miks küll nood soovivad valgetena vabatahtlikult päikese käes tumeneda, kui nemad Ugandas sooviksid olla vastupidiselt valged.

Vaataja asetamine kahe ekraani vahele tekitab skisofreenilise olukorra, kus sulavad kokku subjekt ja objekt – ollakse ühtaegu nii spektaatori kui piiluja rollis. Meie vaatame Bergmani ja ugandalased vaatavad meid. Teatud persona’lik vahetus toimub pidevalt ka huumoriobjekti puhul kogu filmi jooksul: ühel hetkel naerame meie nende üle, siis jälle nemad Bergmani üle ja tema kaudu ka kõigi meie ja meie kultuuri üle. Veejay kohatine väga terav sotsiaalne kommentaar Uganda aadressil ei lase meil unustada, et kuigi ekraanil on 50 aasta tagune Euroopa, on see nendele ikkagi nägemus paradiisist. Euroopa vaataja suhe Uganda vaatajaga toob meelde Nietzsche rea: „kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu“. Selles n-ö lükka-tõmba suhtes ei võimaldata meile anonüümse vaataja, ekshibitsionisti rolli. Me ise oleme sama paljastatud ugandalaste pilkudele, üksi ja alasti oma kätteõpitud abituse ja väljamõeldud probleemidega. Meie mured on ka nende omad, sest me oleme kaudselt nende kõigi põhjustajaks. Meid seob vastastikuse süütunde paindumatu side, nagu nõukogude ajal eestlasi ja soomlasi: ühel on häbi rikkuse, teisel vaesuse pärast. Öhrnile pole võõrad ka kolonialismi- ja rassismisüüdistused, aga need näitavad vaid seda, kuivõrd meie käesolev „solvumise ajastu“ on diskussioonidest välja kärpinud hallid toonid. Analüütilised ja ambivalentsed järeldused on asendunud solvumise ja emotsioneerimisega ning enne kui jõutakse asja tuumani, on keegi juba Twitteri vahendusel risti löödud. „Me ei ole sarnased, me oleme kõik erinevad,“ ütleb ta selgituseks – ja isegi selline lause peidab Euroopa ja Aafrika teemadest rääkides endas juba teatud riski. Tema point on see, et kolonialism on meis kõigis endiselt täiesti olemas ja nagu kõigi puritaanide puhul, kannatavad selle eitamise all kõige rohkem kõige põhimõttekindlamad. „Bergman Ugandas“ pakub aga lisaks teravale ideele ja meelelahutuslikule sisule ka võimaluse siseneda postkolonialismidebatti sisukamalt kui kollase meedia klikinäljased pealkirjad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar