Sündmuse sünd

Donald Tomberg

Tühjusest tekkinud poliitilise kära taha konstrueeritakse reaalsus ja poliitika sünnib sellest, kui meeskonna liikmed töötavad erakordse leidlikkusega üksteisele vastu.Poliitiline komöödia „Telgitagused” („In the Loop”, Suurbritannia 2009, 106 min), režissöör Armando Iannucci, stsenaarium Jesse Armstrong ja Simon Blackwell. Osades Peter Capaldi, Tom Hollander, Gina McKee, James Gandolfini, Anna Chlumsky, Steve Coogan jt. Esilinastus Eestis 17. IX kinos Sõprus.   Nikolai Gogoli näidendi „Revident” peategelase Hlestakovi fenomen seisneb selles, et Hlestakov kehastab mitte midagit – ta on nagu tühjuse portree. (Just tühjuse, mitte tühisuse.) Hlestakov on logard, tühikargaja, kes enesest piiritult vaimustunud, kuid linnakeses, kuhu ta saabub, hakatakse teda ekslikult pidama revidendiks. Kuidas selline asi saab juhtuda? Esiteks muidugi hirmu tõttu. Linnakeses oodatakse revidenti, kõik veidigi tähtsamal ametipostil olijad kardavad oma koha pärast ja „hirmul on suured silmad”. Hirmunult ollakse valmis nägema sedagi, mida tegelikult pole. Teiseks aga on Hlestakovi eneseimetlus ja tühikargajalikkus Gogolil kirjutatudki näitamaks igasuguse sisu puudumist. Hlestakov ongi „täielik tühjus”, millesse linnakese võimukandjad loevad sisse selle sisu, mida nad näha tahavad, ja see tähendab, et nad näevad Hlestakovis  just seda, mis on neile ebamugav, mida nad kardavad.     

Tühjuse motiiv ja äraarvamismäng

Brittide film „Telgitagused” tuletabki osalt meelde Gogoli „Revidenti”. Ka brittide film on satiir, kus tegelaskujud võimendatud groteskini, kuid olulisem on just seesama „tühjusesse sisse loetud” motiiv. Muidugi on „Telgitagused” interpreteeritav ka teisiti. Filmi tegelasteks on Briti ja Ameerika poliitikud, kes tegelevad võimaliku sõjaohuga kusagil Lähis-Idas, ning filmi lõpus jõutakse absurdsete pöörete kaudu sinnamaale,  et sõda on ilmselt vältimatu. Filmis ei näe me tõelisi otsustajaid, peaministreid, presidente, näeme ainult poliitilist siblimist allpool. Lähis-Ida oht toimib vaataja jaoks konkreetse viitena Iraagi sõjale ning nõnda vaadates võib filmi tegevust interpreteerida kui juba reaalpoliitiliselt olemasoleva sõjatellimuse täitmist.

See tähendab, et sõjani jõutakse niikuinii, ülevaltpoolt on sõja puhkemine juba otsustatud ning polegi tähtis, kuidas  ja kui absurdselt lõpuks vajalike argumentide serveerimiseni jõutakse. Sõjani jõudmist võib aga näha ka kui Hlestakovi näitest tuttavat reaalsuse loomist, milleni jõutakse „tühjusesse sisu sisselugemise” kaudu. Konflikt läheb filmis käima pärast teisejärgulise, poliitilises retoorikas vilumatu ministri raadiointervjuud, kus minister võrdleb võitlust haiguste (täpsemalt kõhulahtisuse) vastu sõjaga, „mis on ettenägematu”. Reporter  nopib võrdluse ja uurib ärevalt: „Kas te ütlesite, et sõda on ettenägematu?”. Minister nõustub pahaaimamatult ja lumepall lähebki veerema. Ajakirjandus tõlgendab ministri kohmakat võrdlust vihjena ja püüab olematut olukorda läbi näha, jõuda sinnani, et avalikustuks sõjaoht. Minister ise muretseb sellepärast, kas ta ikka on piisavalt vaimukas, ning, tahtes improviseerida, pillab veel mõned totrad ning pahaaimamatud metafoorid ja  umbmäärased kommentaarid, valades nõnda õli tulle.

Briti poliitikud üritavad alul segast ja teravat olukorda mittemidagiütlevaks pöörata, aga see pole enam võimalik, kuna ameeriklastest liitlased on samuti ärevaks tehtud ja ametis asjaolude tuvastamisega. Lisaks möllab ühtlaselt kõigi poliitikute hulgas tõsine ja õel sisekonkurents, mis on igasuguseks kahtlustamiseks teadupärast viljakas pinnas. Sekka veel mõned mõtlematud ja enese karjääri päästmiseks astutud sammud ning olukorda ei olegi enam võimalik muuta. Murdumispunkti, kus jaburast segadusest saab juba sihipärane ja teadlik reaalsuse vormimine, ei olegi seejuures filmis väga selgelt antud. Isiklikud arveklaarimised ja intriigid varjutavad reaalsuse mõiste ja ühel hetkel kujundavadki selle lihtsalt ümber. Sõda kui sündmus ei sünni mitte ähvardava ohu, vaid selle ohu illusiooni loomise tõttu. Illusiooni  on vaja luua aga ühest hetkest juba täiesti isiklikel, mitte riiklikel põhjustel. Ning tühjusest tekkinud poliitilise kära taha konstrueeritakse reaalsus – sõda Lähis-Idas sünnib võitlusest kõhulahtisusega. Siinkohal teevad britid vaimuka käigu, joonistades vaataja ette justnagu „valemündi”, mille mõlemal küljel ongi ainult üks kujutis. Üldiselt oleme harjunud etteheidetega, et ajakirjandus rebib suvaliselt mõtteid kontekstist  välja ja loob niimoodi hoopis teistsuguse reaalsuse. „Meedia teeb uudise”-tasand on „Telgitagustes” täiesti olemas, kuid ka poliitikud käituvad selles filmis samamoodi. Filmi lõpus kirjutatakse sõjaohu analüüs „lõika ja kleebi” meetodil sõna otseses mõttes ümber ja algsest kokkuvõttest, et sõjaohtu pole, saab kokkuvõte, et sõda on sama hästi kui vältimatu.    

Probleemi võimendumine ehk kajaefekt

Filmi tempo on kiire. Kes tahab tegevuse arengut põhjalikumalt jälgida, peaks varuma aega korduskülastuseks. On ilmne, et säärane segaduse loomine on olnudki filmitegijate taotlus. Vaatajal ei ole sündmuste arengut  väga lihtne jälgida, kuid sündmused libisevad eest ära ka filmitegelastel. Ministri ähmane sõnavõtt võimendub mitmel tasandil korraga (meedia, Briti poliitikute sisering, Ameerika liitlased), tekitades nõnda n-ö kajaefekti. Sõjaprobleem võimendub kogu oma absurdsuses nõnda lausa fataalseks.

Kui kogu poliitiline masinavärk püsib koos vaid tänu väga haprale ja ainult asjaosalistele teada timmitud suhtlemisvõtete tasakaalule, piisab suhtlusvõtete  rikkumisest, et häire käivituks. Brittide huumor on ikka olnud seotud keeletasandiga. Olgu selleks siis keelemäng, reaalse olukorra ja selle vahel totralt intellektuaalitsedes ümbermõtestamise vastuolu, või mõni muu variatsioon. Brittide huumori üks tugevaid külgi on terav taju, et “sõnad määravad tegelikkuse” ja siin astuvad nad suure mõnuga absurdi. „Telgitaguste” õnnetu minister, kes ei taipagi, mida tema sõnad  poliitilisel areenil tähendavad, muretseb peamiselt selle pärast, et „äkki ta peaks ka midagi ütlema,” teadmata seejuures, mida täpselt.

Minister ei jaga vähematki poliitilisest retoorikast, ei ole vastaval keeletasandil kodus ja sellest piisab. Retoorikas, kus kogu tegelik informatsioon on peidetud ridade vahele, on kõige ohtlikum see, kes võtab sõna, ilma et midagi ridade vahele peita oskakski. Muidugi on selge, et säärane inimene vihjab kõige hirmsamatele võimalikele stsenaariumidele. Filmis on nii mõnedki tõeliselt naljakad kohad. Muu hulgas võib näha sedagi, kuidas poliitilises plaanis tütarlapsest sirgub naine ja noorukist mees. Poliitilise ohvrimeelsuse õppetund on näiteks lõbus episood, kus nooruke assistent, kes on oma tüdrukule petmisega vahele jäänud, põhjendab oma tegevust väitega, et see oli tema meeleheitlik katse „peatada seda koletut sõda”. Kui aga  tahta „Telgitaguste” seisukohta kokku võtta ühe lausega, siis sobiks ehk: „Poliitika sünnib sellest, kui meeskonna liikmed töötavad erakordse leidlikkusega üksteisele vastu”. Lähenevate valimiste valgusel sobib „Telgitaguseid” vaadata kogu perega ning seejärel valimiskasti juures mõelda, et, noh, nii hull see asi ka nüüd ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming