Subjektiivselt ja objektiivselt

Donald Tomberg

Enne festivali „DocPoint” mõne filmi kommenteerimist, peatun hoopis üldisemal dokfilmi puutuval teemal, subjektiivsuse ja objektiivsuse dilemmal.  Igaüks meist teab, kuidas on olla enese nahas ja mingil viisil maailma kogeda. Eeldame, et sellesarnane tunne on ka teistel inimestel. Üldiselt ja ilmselt meie tunded ongi piisavalt lähedased, ent probleem tekib, kui tahame  näiteks X-i subjektiivse tunde (kogemuse) kohta väita midagi objektiivset. Subjektiivselt võin ma X-i tunde kohta väita seda, mida ma väidan. Objektiivse teadmise jaoks peaksin ma aga olema ise X, seega on objektiivsus illusioon. Subjektiivne ja objektiivne vaatekoht ei ole vastastikku taandatavad. Subjektiivsus tähendab seotust vaatekohaga, mingit kindlat perspektiivi, täielik objektiivsus (kui see oleks võimalik) tähendaks aga vaatekohast loobumist  ehk siis otsekui vaadet mitte kusagilt. Antud sissejuhatuselt hüppega filmikunsti juurde liikudes võiksime öelda, et mõiste „dokumentaalfilm” toob selle kunstiliigi määrava eeldusena esile just objektiivsuse taotluse. Mõttelisel skaalal toimib ikka vastav liigendus, mängufilm moodustab (filmi)reaalsuse mängu kaudu, dokumentaalfilm käib olemasoleva reaalsuse kohta ja märgib objektiivselt (dokumenteerib) asjade seisu. Nüüd aga  olemegi tagasi sissejuhatuse juures. Selleks et vastata objektiivsuse nõudele täielikult, peaks dokfilm oma objekti kujutama otsekui silm, mis näeb kõike. Objektiivsuse poole saab kujutamisel/väitmisel ikka ainult liikuda, mitte kohale jõuda ning igasugune kujutamine leiab juba iseenesest aset (eri)viisilisena, tuues kaasa subjektiivsed valikud. 

Kujutada filmis asjade seisu reaalses maailmas tähendab paratamatult ka kujutaja ja kujutatava suhte loomist. Arusaam, et see suhe ise võib kujutatava kõrval (ning  eraldi fookuses) samuti olla dokumentaalfilmi aineseks, võikski ehk väga üldiselt iseloomustada üht suunda, kuhu tänapäevane dokumentalistika juba mõnda aega vaatab. Seega ei ole ka ime, et osa dokfilme läheneb mängufilmile. Siin oleks ehk sobiv tsiteerida Poola režissööri Jerzy Śladkowskit, kelle film „Viinavabrik” linastub ka „DocPoint’il”: „Dokumentaalfilm on filmikunsti osa ja sellisena on tal õigus olla subjektiivne. Vaadake,  mida ma tahan teile öelda, kuid ärge oodake, et see oleks absoluutne tõde. See ei pruugi olla objektiivne, see on minu tõde.” „Viinavabrik” (Rootsi 2010, rež Jerzy Śladkowski). Umbes tuhande kilomeetri kaugusel Moskvast asub provintsilinn Žiguljovsk. Peategelasteks on kahekümne kahe aastane viinavabrikus töötav üksikema Valentina ja tema ema Tatjana. Valentina unistab näitlejanna elukutsest ja tahab iga hinna eest kolkast  Moskvasse pääseda, Tatjana aga kinnitab, et tema Valentina poega kasvatama ei hakka. Otsekui sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub Tatjana ellu vana armastus, veel hilises keskeas võiks naine oma elu uuesti alustada. „Viinavabrik” on üks „DocPoint’i” pärl. Algsest konfliktist Valentina unistuse ja tegelikkuse vahel kasvab mitmekihiline dramaatiline lugu, mille Śladkowski meisterlikult tervikuks on vorminud. Śladkowski on öelnud, et ta üritab  jääda avatuks sellele, kuhu reaalsus teda viib, ja säärane tunnetus on filmis tõepoolest olemas. „Viinavabriku” saaks muretult ümber kirjutada ka mängufilmi stsenaariumiks, sedavõrd paigas on filmi dramaturgiline kompositsioon.       

Elu Žiguljovskis on hall ja perspektiivitu,  ent elu möödub seal, nagu Venemaal ikka, otsekui kontrastide kuningriigis. Inimeste suhted oleksid justkui lihtsakoelised, kuid Śladkowski toob siin välja varjundid, kihid ja erinevad perspektiivid, kommenteerib täpsete detailidega ja suudab selle kõige juures jääda pehmelt distantseerituks, humoorikaks, isegi helgeks. Film pälvis peaauhinna festivalil „DOK Leipzig”.         

„Roheline laine” (Saksamaa 2010, rež Ali Samadi Ahadi). Sündmused leiavad aset 2009. aasta Iraani presidendivalimiste eel ja järel. Roheline liikumine on iraanlased ühendanud, eelkõige noori on haaranud diktatuurist  vabanemise lootus. Ühtsustunne ja meeleolu on tõepoolest ülev, rahva üllatuseks on aga lõpptulemuseks ikkagi president Mahmoud Ahmadinejadi tagasivalimine. Rahvas on kindel valimistulemuste võltsimises ja tänavatel algavad demonstratsioonid, president vastab sellele julma politseivägivalla, arreteerimiste, tapmiste ja vägistamistega.       

„Roheline laine” on film, mida kannab missioonitunne. Selle filmiga kutsuvad iraanlased ühtlasi Euroopat endale otsesõnu appi, kuid selle filmi eesmärk on sõna otseses mõttes ka  olnu jäädvustada ja avalikuks teha. Ajal, mil mõiste „inimõigused” toimib heaoluühiskonnas peamiselt enesereklaami ja manipulatsioonivahendina, võiks „Roheline laine” olla meile lausa kohustuslik vaatamine.     

„Roheline laine” on osalt teostatud animatsioonina, sündmustes osalenute mälestusi saadavad joonisfilm ja koomiksiesteetika, kuid siin on kõrvuti ka mitmed mobiilifilmid ja  tweet’id. Sündmused jõuavad igatahes kohale halastamatu vahetusega.       

„Surematuse deklaratsioon” (Poola 2010, rež Marcin Koszałka). Peategelaseks on legendaarne Poola mägironija Piotr Korczak. Ta räägib  oma elust, kõrvale näeme kaljuronimise episoode ja kauneid vaateid mägedest. Selles filmis ei pakuta siiski mitte põneva isiksuse portreed, vaid püütakse välja jõuda Korczaki elutunnetuse essentsini. Ligi 50aastane Korczak läbib jätkuvalt väga karme trasse, tõsised negatiivseinad alistuvad kergelt, vaimult tunneb mees end oma east poole nooremana. Kokkuvõttes ongi Korczaki eesmärk just vaimu võit keha üle, lakkamatult töötab ta selle suunas,  et kehast saaks vaimu instrument. Nõnda asub filmi sisuline konflikt hoopis teistes kõrgustes. Filmi üheks läbivaks tegevuseks on see, kuidas Korczak trassi ehitab, samamoodi kui trassi läbi murdes ehitaks ta ka nagu oma elu. „Play God” (Soome 2010, rež Teemu Nikki). „Play God” on dokfilm mängufilmist, mida ei sündinud. Kaheksa aastat tagasi hakkas Teemu Nikki tegema maailma parimat splatterfilmi „Play God”. Vahenditega polnud küll  ülemäära priisata, entusiasmist aga puudu ei tulnud. Jõuluvana mörises mootorsaega vehkides, verd lendas igasse ilmakaarde korraga ja (tsitaat filmist) „sugulased ja sõbrad tulid esitama zombi osa”. Töö käis hooga, raskusi trotsiti, siis aga lõppes raha. Kõik olid pettunud, Teemu oli vastutav. Kaheksa aastat hiljem kogub Teemu võtteseltskonna taas kokku, pooleli jäänud asjad tuleb lõpetada. Olematu mängufilm ja olnud ajad sünnivad  uuesti dokfilmis. 

Selle filmi puhul on tihedalt kõrvuti nii pritsiv kunstveri kui muhe huumor. Ühtlasi dokumenteeritakse siin ka splatter-filmi ajaloo pöördekoht mingis võimalikus maailmas. Film pakub nauditavaid absurdihetki – kõik osalised olid ju ette võtnud teekonna, pärale aga ei jõutud. Absurdi võimendab ka see, et  tegelikult polnud Teemul isegi stsenaariumi. Absurdiloogika kannab huumori all aga ka tõsist nooti. Film pidi tulema „suurem kui elu”, aga ei valminud, kuid sai just nõnda osaks Teemu elust. 

„Kinshasa sümfoonia” (Saksamaa 2010, rež Martin Baer ja Claus Wischmann). Kongo DV pealinnas Kinshasas tegutseb sümfooniaorkester, mis koosneb amatööridest. Ja kuigi vajadusel tuleb kontrabass ise valmis ehitada, pillide remondiks kasutada jalgratta  varuosi, paljud orkestri liikmed kannatavad tühja kõhtu, Kinshasa elanikud ei tea midagi klassikalisest muusikast ning üldse peetakse seda linna üheks maailma kaootilisemaks ja vaesemaks, ei takista see kõik orkestril pühendunult harjutamast Beethoveni IX sümfooniat. „Kinshasa sümfoonias” sünnib kõik rohujuure tasandil ja see on filmi varjamatu võlu. On võimalik jälgida klassika ehedat vastupeegeldust, siirast pühendumust ning sedagi, kuidas muusika  kasvatab inimesi ja kasvab koos nendega. IX sümfoonia viies osa „Ood rõõmule” kõlab omakorda kui kogu filmi kommentaar. Ning kui vahepeal võib tunduda, et Viini klassikutega rinda pista tähendab amatööride jaoks ikkagi võimatut missiooni, siis filmi lõpuks dokumenteerivad Kinshasa sümfoonikud end Tom Cruise’i ettevõtmise kõrvale. Pole mingeid võimatuid missioone.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming