Stiilipuhas, aga kahvatuvõitu õudusfilm

Peeter Piiri

Kirikus on juba ammu tõusetunud tõsine küsimus, kuidas eristada tõelist seestumust vaimuhaigusest.        Mängufilm „Riitus” („The Rite”, USA 2011, 114 min), režissöör Mikael Håfström, stsenaristid Michael Petroni ja Matt Baglio. Osades Anthony Hopkins, Colin O’Donoghue, Rutger Hauer, Ciaran Hinds, Alice Braga, Toby Jones jt. Linastub kobarkinodes.        Eksortsism on katoliku kirikus (samalaadseid riitusi tunneb ka näiteks šamanism) levinud usuline praktika, mille eesmärgiks on inimesest kurjade vaimude, deemonite väljaajamine. Tegelikult kaasneb eksortsism juba ristimissakramendiga ja on seega tavaline, isegi mõnevõrra rutiinne toiming. Erakordseks ja ka ohtlikuks muutub eksortsism alles siis, kui kurje vaime tuleb välja ajada seestunud inimesest. Kristliku doktriini kohaselt on deemonitel üsnagi kerge inimese surematule hingele ligi pääseda – värava selleks avab juba pärispatt. Mõningate kirjelduste kohaselt on pea kõik inimesed n-ö seestunud: iga inimese hingesügavuses passib terve koor kurje ingleid ja üritab  inimest tema eetilistes valikutes kallutada. Seestumine, kurjast vaimust vaevatus, tähendab seda, et kuri jõud mitte ainult ei veena ega keelita, vaid võtab otseselt inimese käitumise ja mõtlemise juhtimise enda kätte. Seestunud inimene kiristab hambaid, räägib ilmkuulmatuid kõlvatusi, viskleb krampides, ajab suust välja verist vahtu jne. 

XX sajandil on seestumisjuhtumid sattunud  psühhiaatria uurimise objektiks. Kuna psühhiaatria keel kirjeldab (sageli edukalt) seestumust kui pelgalt vaimuhaigust (dissotsiatiivse häirena näiteks), siis on paljud teaduseusku inimesed saanud sellest julgustust taas väita, et seestumus pole muud kui pappide väljamõeldis ja et kirik kiusab ilmaasjata vaimuhaigeid inimesi ajast ja arust palvelugemistega. Aga ka kirikus, kus seestumuse kui sellise olemasolusse siiski veel usutakse, on juba ammu tõusetunud  tõsine küsimus, kuidas eristada tõelist seestumust vaimuhaigusest. Hullus ja arutus ei ole kristliku doktriini kohaselt kindlasti tingitud kurjast vaimust. Sellepärast ei tohi katoliku kirikus seestumisjuhtumeid menetleda ilma piiskopi loata; too peab hoolikalt kaaluma, kas tegu on vaimuhaiguse või seestumisega. Et seestumusega seoses üleüldse kerkivad üles väga komplitseeritud teoloogilised probleemid kristluses, siis on see teema olnud pidevalt  vaidluste allikas.   

1973. aastal tuuakse eksortsism kinolinale: Max von Sydow mängib sünge, sõnakehva väljenduslikkusega ühes kõigi aegade mõjuvamas õudusfilmis „The Exorcist” („Vaimude väljaajaja”). See on väga hea film, aga nagu ikka Hollywoodis kombeks, saab sellest klišee,  mille alusel vändatakse edaspidi kümneid ja kümneid filme, üks kehvem kui teine. Lisaks „The Exorcist’i” lugematutele järgedele saavad võimalikuks ka sellised lamedused nagu „Constantine”, mis on põhimõtteliselt libakatoliiklik märul. Filmiärile on iseloomulik, et korduvat linaletoomist leiab väline efektitsemine: seestunud ronivad mööda seinu, liigutavad mõtte jõul asju, krutivad selgroogu nagu Rubiku kuubikut. Seevastu näiteks Ken Russelli poolt „The Devil’is” („Saatan”, 1971), ühes filmikunsti pärlis, tõstatatud sotsiaal- ja kultuurikriitiline mõõde pole seestumusteemalistes filmides edaspidi käsitlemist leidnud. Seestumus ja eksortsism on neeldunud meelelahutusäris, nad on taandunud groteskseteks sümboliteks Hollywoodi diskursuses, kõrvuti kassnaise ja ämblikmehega (üks tuttav hull ütles, et Hollywoodi filmid tehakse valmis põrgus – see seletab, miks seal sellised imelikud olendid  ringi kondavad).       

„Riitus” on selles mõttes stiilipuhas film, et ei kaldu mitte kuidagi etteantud klišeedest kõrvale ning suurem osa selle kunstilisest sõnavarast on üle võetud „Vaimude väljaajajast”. Filmi kiituseks võibki ütelda ainult niipalju, et see ei lange jaburdusteni, vaid järgib truult etteantud rööpaid. See on muidugi küsitav kiitus, sest selles filmis ei kohta me ei sotsiaalkriitikat,  ei uudset visuaalset keelt ega ka mitte komplitseeritud allteksti. Tegemist on suhteliselt kahvatu filmiga, etaloni käsitöiselt täpse jäljendusega, mida energeetiliselt hoiab üleval vaid Anthony Hopkinsi tehniliselt täpne näitlejameisterlikkus.     

Kusjuures üllatav on see, et teine filmis mängiv staarnäitleja Rutger Hauer on jäetud peaaegu täiesti kasutamata. Telestaar Colin O’Donoghue mängib teadmahimulist noormeest Michaelit, kelle õpinguid takistab vaesus. Kuna tema matusekontori omanikust isa (Rutger Hauer) ei suuda tema õpinguid toetada, siis otsustab noormees katoliku seminari kasuks, sest seal pole õppemaksu. Õpingute käigus piinab teda aga teadmine  oma teguviisi isekusest ja lõpuks tahab ta ikkagi koolist lahkuda, põhjus lihtne – usu puudumine. Tema õpetajad arvavad siiski teisiti ja saadavad Michaeli mõneks ajaks Rooma oma otsuse üle järele mõtlema. Siin puutub Michael kokku isa Lucas Trevant’iga (Anthony Hopkins), kes on mingis mõttes meistereksortsist. Skeptiline Michael satub hirmutavasse maailma, mille kõhedust tekitav hingus puudutab lõpuks nii vanameistrit kui Michaeli enda lapsepõlve.  Jubedale seestumisele ja usulisele võitlusele järgneb küll õnnelik lõpp (kõik asjaosalised pääsevad eluga), aga õnneks on viimase puhul jäädud tagasihoidlikult hea maitse piiridesse. „Riitust” on reklaamitud kui poleemilist filmi, mis puudutab vana vaidlust – kas vaimuhaigus või seestumine. Film tõepoolest puudutab seda temaatikat ja toob välja mõned olulisemad argumendid. Pealegi rajaneb film väidetavalt tõestisündinud lool. Ometi ei lisa 

„Riitus” poleemikasse mitte midagi uut ega olulist: ei uut vaatenurka, ei murrangulisi argumente. Filmi võib parimal juhul vaadelda kui vana vaidluse illustratiivset materjali, liiatigi pealiskaudset. Nii et mina tundsin end filmi vaadates kergelt petetuna. Ainuke, mis mulle selles filmis tõsiselt lõbu pakkus, oli vanade meeste (Hopkins ja Hauer) kole ihu, mida korduvalt eksponeeriti kui üht kirjeldamatute õuduste allikat.         

Nii et kes tunneb seda žanri ja on näinud tippteoseid selles vallas, sellel pole tõesti  mõtet „Riitust” vaatama minna. Esmatutvuseks seda tüüpi filmidega ta sobib küll. Igaühele oma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming