Stepptantsu ja mõõgakeerutustega

MARI LAANISTE

Zatoichi, 2004. Reþissöör Takashi Shimizu. Jaapani kino on viimastel aastatel tootnud rea silmapaistvaid filme, mida eripalgelisuse kiuste näib ühendavat kuulumine teatavasse metaþanrisse. Niihästi Takashi Shimizu peletu urbaanne kummitusfilm ?Ju-on: Viha?, Satoshi Koni meisterlik ja peadpööritavalt romantiline animefantaasia ?Aastatuhande näitlejanna? kui ka Takeshi Kitano pärjatud samuraiseiklus ?Zatoichi? paistavad osatavat jaapanliku delikaatsusega seda kramplikku konventsionaalset narratiiviloogikat, milles on kinni ameerika mudelit järgiv filmitegemine.

Takeshi Kitano töövõime ja anded on teinud temast Jaapanis mitte ainult staari, vaid pigem omaette kultuuriinstitutsiooni ning normide piiresse mahtumine pole tema reþissöörinägemusega enamjaolt kooskõlas. Ehkki ?Zatoichi? on vaid traditsioonilise kangelasloo uuslavastus (mitte moderniseering), näeb sellest, kui vähe lähevad Kitanole korda Robert McKee taoliste Ameerika stsenaariumigurude jutlustatavad põhitõed. Film, mis peaks kõigi väliste tunnuste järgi olema heroiline kättemaksudraama, osutub muretuks, lausa häbitult lustlikuks veidi laiendatud olmelookeseks, kus narratiivi arendamine ei paista tõele au andes üldse prioriteetide hulka kuuluvat. Ameerikalikust vaatenurgast võttes peaks asi olema absoluutselt lootusetu, ent ometi saab mingil moel juba ?Zatoichi? avakaadritest selgeks, et tegu on erakordselt hea filmiga. Olgu, sündmustik on heitlikult episoodiline ning hajusavõitu ?fataalse arengukaare? konstruktsioonis aimdub loidust ? kõik lahendused on ju nagunii ette aimata. (Ega teisiti vist saakski, kui samal teemal on viimase neljakümne aastaga tehtud kümneid filme ja sadu tunde telesarju.) Tõsimeelset draamat varjutavad läbisegi sihitud jämekoomilised vaheseigad, uitmõttelised ja muusikalised kõrvalepõiked, tants ja efektitsev mõõgavibutamine (mitte midagi liiga tõsist ? digitaalset verd lendab ja laipu on virnade viisi, kuid Kitano ei traumeeri seekord publikut naturalistlike agooniatega, vaid lihvib vägivallakujutisi, kuni need on pea samavõrd koomilised kui jubedad), nii et tulemus meenutab pigem midagi Jackie Chani repertuaarist kui klassikalisi samuraifilme. Kuid kõige kiuste on see veider segu äärmiselt hõlpsalt haaratav, ladus ja meelelahutuslik.

?Zatoichi? kui ajaloolise seiklusfilmi visuaalne lahendus on samuti kaunis kaugel neist võtetest, mis on viimastel aastatel kujunenud ekspordikaalutlustega tehtud Aasia filmile iseloomulikuks. Vastukaaluks Zhang Yimou ?Kangelase? või Sung-su Kimi ?Sõdalase? hingematvale mastaapsusele ja piltpostkaartlikele vaadetele on ?Zatoichi? lausa väheldane. Kogu filmis sisuliselt pole üldplaane. Kaamera ei haara isegi taevast, vaid näib jälgivat maapinda, mida lohiseva kõnnakuga pime Zatoichi oma jalutuskepi otsaga kobab. Eepiliste mõõtmete tagaajamise asemel on keskendutud lihtinimliku mõõtmega, vahetult kombatavale ruumile. Filmi visuaalse maailma moodustavad kitsukesed hämarad interjöörid ja tänavasopid, teerajad, õue- ja põllunurgad. Kostüümid ja soengudki on pigem tagasihoidlikud kui efektsed, välisele lihvitusele on eelistatud naturalistlikumalt mõjuvat ebatäiuslikkust või lausa lohakust. Samas laadis on lähenetud tegelaskujudele. Pole kuigi selge, kelle poolt õieti olla, kui valida on heasüdamliku vana tapamasina, röövmõrvadest elatuva paljukannatanud geiðapaari, hasartmängurist luuseri ja vastutustundlikust abielumehest Ronini (filmi põhiline silma rõõmustav element, Jaapani superstaar Tadanobu Asano) vahel. Isegi konflikti arendamiseks vajalik ametlikult negatiivsete tegelaste grupp püüab õigupoolest lihtsalt oma äriga tegeleda.

Kitano täpseid eesmärke on erinevalt mõnest teisest lavastajast enamasti suhteliselt raske välja lugeda, aga kui ta peaks armastusväärselt vonnegutliku, muretu ja naiivsegi ?Zatoichiga? püüdma luua muljet, mis meenutaks vanu rahvalikke lugusid, on see igatahes korda läinud. Juttudeski juhtub uskumatuid ja jubedaid asju, aga üldiselt on maailm helge, rohi rohelisem ja taevas sinisem, ja kui pahad lõpuks oma palga saavad, hakkavad kõik toredad inimesed ekstaatiliselt tantsu lööma. Samuti pole sellistes lugudes kunagi ülearu irooniat, nii et kui teil tekib filmi esimese minuti jooksul küsimus, kas tõesti ei ole Zatoichi vastastel iial käepärast näiteks mõnda osavat vibukütti, siis vastus on ei. Kõik ?miks niid? pareerib Kitano relvituks tegeva vastusega ?ja miks ka mitte??.

Kui üldse miski selle filmi juures segab, on see ilmne tõik, et vaatajad, kel puudub varasem kokkupuude Zatoichi teemaga, näevad midagi muud kui jaapani publik. Kitano ?Zatoichi? on ilmselgelt täis viiteid, tsitaate ja kliðeeparoodiat, millest võhik suudab haarata vaid murdosa. Ehkki film on ka sellisena nauditav, jääb infopuuduse tunne tagantjärele siiski pisut häirima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming