„Stalker” 35

MIRKKA MAIKOLA

Andrei Tarkovski filmi „Stalker” („Сталкер”, 1979) 35. aastapäeva erilinastus 22. augustil Jägala joal.

1. Stalker
Veel mõni aasta tagasi oli mul „Stalkeri” kohta oma teooria. Minu tõlgenduse kohaselt olid Stalker, Professor ja Kirjanik juba varem omavahel tuttavad, Tsoon oli aga juhuslikult valitud koht. Kas või kellegi suvila lilleväli. Stalker kui mängujuht oli mõelnud Tsooni jaoks välja reeglid. Liiga sirget teed ei tohi minna. Midagi, taimed kaasa arvatud, ei tohi puudutada. Tagasi ei tohi pöörduda. 
Tsooni ei olnud olemas. See oli vaid kujutletud, omavahel kokku lepitud ala, kus täiskasvanutel on võimalus vabaneda hetkeks ühiskonna piirangutest. Sellel täiskasvanute mängul oli ka oma nimetus: live action role play (LARP).
Pakkusin seda teooriat agaralt oma tuttavatele, kes olid filmist huvitatud, ja ka neile, kellele see oli ükskõik. 
Nüüd olen targemaks saanud. 
Mida rohkem aega kulub, seda jõulisemalt hakkab Tsoon tõsieluga sarnanema. Filmis kogetud fiktiivne paik ei mahu kuidagi ulmefilmi raamidesse. 
Parimal juhul pürid oma elus reipalt kõiki lootusi täitva Toa poole – ja seal see terendabki. 
Halvimal juhul elad stalkerlikus argipäevas. Üritad öösiti magama jääda, aga unenägudes kolisevad tarbetuid tarbekaupu vedavad rongid. Seintest sirutuvad välja õudustäratavad varjud. Uni jääb paberõhukeseks. Kusagilt kostab krabinat. On see hiir või nurka ununenud südametunnistus? Mõnikord lihtsalt lamad voodis, silmad lahti, ja arutled, et mispärast siis midagi ei muutu. 
Siis ärkad hommikul, pesed hambad ja sööstad värvilisse maailma. Sinna, kus sinu soovid peaksid täituma. 
On olemas neid, kes tunnevad end öös hästi. See on viimane varjuline ruum, vaheruum. Teised aga tunnevad seal piiritut õudust ja ebakindlust. Ent need esimesed hingavad endasse ööõhku ja selles peituvat metsikut tundmatust. Öö pöörab kõik pahupidi ning pimedus pakub võimalusi ja lubadusi. Kui öistele Stalkeritele koidab päev, tunnevad nad end elus jälle ebakindlalt.
Meis on lõpmatult igatsev ja teiste rõõmudest elav Stalker. Ühtedes määrab ta kogu elu, teistes elutseb vaid ajutise nukrusevirvendusena. 
Filmi Stalker elab painajalikus unenäos, kus miski ei muutu.
Ta ei saa kunagi täita oma lootusi. Tema lootus on teiste lootusetute aitamine Tsooni. 
Ent tema matkakaaslasteks satuvad igavesed iroonitsejad, kahtlejad ja rõõmurikkujad. Nad seavad kahtluse alla selle ainsa, mis talle rõõmu valmistab ja millesse ta usub. Tsooni, millega ta hingab samas rütmis. Koha, kus tema on olukorra peremees ja usaldatav teejuht. 
„Nad kutsuvad end intelligentsiks. Kirjanikud ja teadlased! Nad ei usu millessegi. Nende võime loota on mandunud, kuna seda ei kasutata. Nende pilk on tühi. Keda ma viin Tsooni? Kõige hirmsam on see, et keegi ei vaja enam Tuba. Kõik minu püüdlused on olnud asjatud.”
Stalkeri prohvetlikud sõnad filmi lõpus. Tarkovski kaasmaalase Aleksei Balabanovi viimaseks jäänud film „Mina tahan ka” („Я тоже хочу”, 2012) jätkab Stalkeri lugu. Seal otsivad 2000. aastate mandunud intelligendid pääsemist, matkates müstilisse jäisesse tsooni. Ei ole vist vaja mainida, et vaid osa neist pääseb. 

2. Väljasõit rohelisse
Balti jaam. Bussid, millel silt „Stalker”. Rännak Tsooni on 35 aastaga suuresti lihtsamaks läinud. 
Buss sõidab ja päike on loojumas. Lasnamäe sädeleb ebamaises kuldses valguses. Eesti Energia Iru elektrijaam on otsekui pärit „Stalkeri” linnadüstoopiast. Tumehallid vihmapilved lõikuvad taevasse. 
Jägala joa juurde jõudes jätkub retk üle lopsaka maastiku. Inimesed põiklevad elektrijaama veehoidlate vahel (ujumine on keelatud), kusagilt kaugelt paistab suitsu ja terendab rohekalt sätendavat valgust. Tsoon. 
Laskume alla orgu. Ka kõige jutukamad vaikivad hetkeks, et saada osa sellest põnevast õhkkonnast. Kümneid inimesi sagib elektrijaama kõrval murul. Osa istub juba kannatamatult pinkidel ja heinapallidel. 
Suur ekraan on kinnitatud kivimüürile ning sellele projitseeritud Mosfilmi logo. Ekraani all ja kõrval voolab kobrutav juga. 
Ansambel Väljasõit Rohelisse mängib varikatuse all. Bändile on antud nimi otsekui seda päeva oodates. Kosekohin seguneb muusikaga. Pillimehed õõtsuvad rohelises valguses nagu veetaimed. 
Kõik on paigas ja õigesti. Tunnen end osana mingist riitusest, millega saan hiljem kiidelda, et minagi olin seal. 
„Tulin ainult bändi kuulama, aga küllap seda filmigi tasub vaadata,” ütleb keegi. 
Tee- ja kohvikioski juures on järjekord. Koos joogiga saab tasuta küpsise. 
Bänd lõpetab etteaste. Kell hakkab kümme saama. Filmirežissöör Arvo Iho oli omal ajal „Stalkeri” võtetel. Ta räägib, kuidas filmi operaator oli lipanud lähedasse pioneerilaagrisse nädalalõppu veetma. Teda huvitasid naised ja viin, Tarkovskit filmikunst ja endast kõige andmine. Mosfilmi filmitehnikud keerasid laboris filmi untsu ning kaks kilomeetrit juba üles võetud materjali oli kasutuskõlbmatu. Järgmisel aastal filmiti kõik uuesti. Ka operaator vahetati välja. Iho läheb vahel üle ladusale vene ja vahel inglise keelele. Teda võiks tundide kaupa kuulata. 
Mõne sõna ütleb ka Artemi Troitski. Need jäävad minule mõistatuseks, kuna kõne on vene keeles, kuid sellisteks meeldivateks. Tore, et temagi on kohal.
Tuled kustuvad ja film algab. 

3. „Stalker”
Kaamerad ja nutitelefonid välgatavad hetkeks, aga siis kustuvad needki. 
Maad võtab harras keskendumine. Kui Stalker heidab nurkaaetud koera pilgu meile, matkatoolidel ja heinapallidel lõdisevale publikule, on süda lõhkemas kaastundest ja kaasaelamisest. 
Poole filmi peal tehakse väike vaheaeg. Kosekohin on taas valjem. Kuna ekraanilt ei ole midagi vaadata, saab pöörata pilgu taevasse. Meie kohal laiub tähistaevas, mida linnas ei näeks muidu kui elektrikatkestuse või siis maailmalõpu ajal. 
Stalker surub oma pea pehmesse rohelisse samblasse. Tema unenäos jookseb must koer. Vee alla on jäänud kogu elu: ikoon, relv, haige lapse ravimisüstal. 
Seda tahaks vahel isegi. Et tuleks üleujutus ja vesi viiks kaasa kõik tarbetu: mööbli, arved ja postkaardid Kanaari saartelt. Ja ühtaegu see mõte kohutab. Mis saab siis, kui see viib kaasa kõik lähedased?
Öö läheb üha pimedamaks. Minu kõrval joovad vene keelt rääkivad noored kakaod ning tõstavad kraed külma kaitseks kõrgemale. Nad toovad kuuldavale naerupahvakuid iroonilise Kirjaniku negatiivsete repliikide peale. Mina samuti. Tagaridadest kandub kange musta tee lõhna. Ekraanil sööb kaotatud meheks peetud Professor oma einet ja ma kadestan tema võileibu. Niiskus tungib vähehaaval villastesse sokkidesse ja talvepalitu alla. Aga see vaid ühendab vaatajaid ning 1978. aasta Jägala joa loikudes ja tiikides rabelevat kolme meest. 
Film lõpeb. Illusioon saab otsa. Stalker jääb oma igavesse maailma. Haaran nukralt seljakoti. Korraga hakkab mul külm, mida seni ei tundnud. Jalad on kanged, keel ja meel ei paindu enam kellegagi suhtlema. Tagasiteel silmitsen uudishimulikult mahajäetud kivihoonet. Kas Tuba on seal? 
Oleks täiesti loomulik, kui mäel ootaks meid see must koer. Võtaksin ta heameelega kaasa. 
Ronime kivitrepist üles parklasse, tagasi autodesse ja bussidesse, tagasi tavalisse nädalalõppu. 
Balti jaama jõudes võtan oma jalgratta raamilt. Perrooni pinkidel lösutavad need, kes ei ole Tsoonis käinud – tõsielu Stalkerid, Kirjanikud ja Professorid. Kilekotid, tühjad ja pooltühjad pudelid, mis peagi tühjaks saavad.  Kurvad või altkulmu tigedad pilgud. Rongid enam ei käi, aga rööpad viivad ikka veel kuhugi. 
Sõidan niiskusest kangena läbi öise Tallinna. Lõpuks jõuan sinna, kuhu ka Tsoonist jõutakse. Koju. Hommikul üritan tahtejõuga kohvitassi liigutada. See aga ei õnnestu siiski veel.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht