Spielbergi hobuseunenägu

Peeter Piiri

„Sõjaratsus” vaadatakse Esimest maailmasõda läbi hobuse silmade. Mängufilm „Sõjaratsu” („War Horse”, Suurbritannia-USA 2011, 147 min), režissöör Steven Spielberg, stsenaristid Lee Hall ja Richard Curtis Michael Morpurgo romaani ainetel. Osades Tom Hiddleston, Emily Watson, David Thewlis, Peter Mullan, Niels Arestup jt. Steven Spielberg on endale võtnud kahekordselt kaelamurdva ülesande: teha eepiline sõjafilm ja teha see Esimesest maailmasõjast. Eepika filmikunstis püüab esitada mõneti panoraamsemat, mitmemõõtmelisemat läbilõiget inimkonna ajaloost, rääkida ajaloosündmusi kui n-ö lugude lugu. See teeb eepilisest filmižanrist aga väga energia-, aja- ja rahamahuka ettevõtmise. Vastavast ajastust, selle olustikust tuleb ju kinolinal anda võimalikult detailne pilt, erinevalt teistest žanritest ei saa eepika piirduda pelkade stilisatsioonidega, vastastikusel vaikival kokkuleppel toimivate „märgiandmistega”. Vajalik on vanadele fotodele iseloomulik detailitruudus ja filmikunstis läheb selline asi juba puht praktilistel põhjustel kalliks. Keskne probleem eepika puhul pole siiski raha. Ameerika filmikunstil on eepilise filmi traditsioon, mis ulatub välja filmikunsti algusesse, kui D. W. Griffith tegi linateose nimega „Rahvuse sünd”. Griffith jutustab tolle aja kinovaatajale USA tollase lähiajaloo nii, nagu enamik valgeid ameeriklasi seda siis nägi. Ta loob tohutul hulgal kunstilisi võtteid, mis on siiani filmikunstis (k.a Spielbergi filmides) kasutuses, sisuliselt on ta terve filmižanri isa. Ometi tänapäeval „Rahvuse sündi” kinodes naljalt näidata ei saa, iseäranis selle filmi sünnimaal. Kujutage ette, et Põhja-Ameerika kinodes näidataks ilma eriliste kommentaarideta rassistliku alatooniga filmi Klu Klux Klani tekkimisest. Tegemist oleks vist esimese suurusjärgu skandaaliga.

Aeg muudab lugu

Eepikaga on ikka sama häda mis ajalooga. Ajalugu on ju ka lugu, aja lugu, narratiiv, aja jooksul see lugu muutub, muutub ka võti, milles seda lugu jutustatakse, jutustajadki muutuvad kõvasti. Kangelased vahelduvad samuti kui moraalsed ja ideoloogilised sõnumid, mida aja lugu edastab. Lugu, mis pigistab pisara välja ühe ajastu inimeselt, võib paarkümmend aastat hiljem tekitada mürgist naeru. Ajalugu kui eepiline žanr on alati olnud ideoloogilise manipuleerimise instrument. Ajaloo kaudu on ikka ja alati kujundatud inimeste väärtushinnanguid ja poliitilisi eelistusi. Kehtib aga ka vastupidine seos, kus auditoorium oma maitse, väärtuste ja kangelastega kujundab ajalugu. Kui Lauri Vahtre ja Co ajalookäsitlus oli 1990. aastate alguses väga moodne ja võeti omaks, siis nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on ta reiting kõvasti langenud.

Nagu ajaloolane hoiab auditooriumi pulsil kätt filmitööstur. Hollywoodis pole aja lugu mitte niivõrd võimu instrument, kuivõrd esmajoones ka rahategemise vahend. Seetõttu on eepilisel filmil Hollywoodis alati vaatemänguline kõrvalmaik: „Me näitame teile liikuvaid pilte ajaloost – ilusaid, panoraamseid, meeleolukaid”. Eepilise filmi detailitruudusest saab nii eraldi kultusobjekt, eraldi hinnatav käsitööoskus, mille pärast tullakse spetsiaalselt kinno. Seesama Steven Spielberg tegi näiteks kunagi kassahiti „Reamees Ryani päästmine”, mille olustikutruude eriefektidega täidetud 20 algusminutit kaalusid kaugelt üle samal aastal tehtud ja märksa tugevama ajaloonärviga „Peenikese punase joone”.

Spielberg pole siiski pelgalt eriefekti-mees, kes suutnud teha maailma viletsaima mõeldava ekraniseeringu Michael Crichtoni raamatust „Jurassic park”. Spielberg on teinud ka täiesti usutavaid filme poliitiliselt väga helladel teemadel. Spielberg on vändanud esimese asjaliku filmi Hollywoodis holokausti kohta („Schindleri nimekiri”) – Euroopas nimelt olid sellised filmid juba aastakümneid varem olemas. See on piinlikule poliitilisele korrektsusele vaatamata täiesti eeskujulikult teostatud lavastajatöö ja seda nii näitlejate, stsenaariumi kui montaaži osas. Spielberg on teinud ka üpris julge terrorismi analüüsi („München”) – nii julge muidugi, kui Hollywoodis sellistes küsimustes üldse olla saab. Ja muide – ka „Reamees Ryani päästmisel” on lõppkokkuvõttes täiesti küps ja kainestav sõnum.

Nüüd on Spielberg taas üles võtnud väga vastiku teema, sest kui Teise maailmasõja puhul saab veel kuidagi rääkida mõne osalise puhul mingitestki üllastest motiividest (mina neid jutte ei usu), siis Esimese maailmasõja puhul on see küll võimatu. Selle algatasid suurriigid puhtakujuliselt omakasust. Suurriigid ekspluateerisid osavalt rahvuslikke, šovinistlikke meeleolusid, et lihtsalt edendada seda, mille teenistuses riigid meie ajal ikka on: edendada iseennast paelussina tootvat rahamasinat. Tulemuseks oli miljonite inimohvritega sõda, mille järel puhkes kohe epideemia. Ja see sõda lõpetati ka nii, et järgmise sõja puhkemine oli vältimatu. Muide – üllatus, üllatus – selle hiiglasliku mitmepoolse sõjakuriteo pärast pole võetud mitte kedagi mitte kunagi vastutusele. Isegi mitte selles haledas vormis nagu Nürnbergis mõnikümmend aastat hiljem.

Õigustatud sigadused

Esimene maailmasõda on äärmiselt ohtlik teema, sest seal polnud ühtegi n-ö positiivset osalist (tollal muidugi tundus „võitjatele” teistmoodi). Sellest loost rääkimine, selle kujutamine kinolinal meenutab kõigile ebameeldivat tõika, et suurt midagi pole ju muutunud. Teise maailmasõja võitjatel vedas roppu moodi, et sakslased natsismi kütkes juhtusid olema. Muidu olnuks hiljem ka seda sõda olnud väga raske põhjendada, oma sigadusi järeltulevatele põlvedele õigustada. Kui räägime nüüd edasi Vietnamist või Iraagist, siis võib näha, et hiljem on üritatud samamoodi leida mõnd mugavat argumenti sõja kasuks. Tõsi, need hilisemad põhjendused pole ikka nii usutavad olnud ja seega on Esimese ilmasõja lugu praegusel ajal vägagi päevakohane meenutada. Mõelgem näiteks Iraagi, Afganistani või Liibüa peale.

Spielbergi vaatab Esimest maailmasõda läbi hobuse silmade. Hobustele teatavasti ei lähe võitlevate riikide ideoloogia väga korda, nad nimelt ei suhtle mitte riikidega, vaid esialgu veel inimestega. Peamine suhe, mis hobust inimesega seob, on paraku palju vanem kui kõik need praegused riigikäkatsid, nimelt omandisuhe. Rooma õigusega on loom inimese omand. Mitte et hobustele sellise omandisuhte legitimeerimisel erilist sõnaõigust oleks antud. „Sõjaratsus” tekib olukord, kus inimesed eri osaliste leerist üritavad sõja käigus apelleerida omandiõigusele hobuse suhtes. Kas pole mitte kõnekas kujund selle sõja (ja mitte ainult selle sõja) kohta? Mnjah. Vaatajale rahustuseks – filmi lõpus võidab armastus, noh, inimese ja looma vahel.

Spielbergi vaatepunkt lubab tal mitte anda ekraanil näidatavale (gaasirünnak kaevikus, esimesed tankid, ratsaarmee mahaniitmine kuulipildujatules, eikellegimaa jubedad maastikud jne) ideoloogilisi või poliitilisi hinnanguid. Oma jubeduses või kauniduses kõnelevad need enda eest. Tekib naljakas efekt: hobusega seonduv otsene sündmustik on totter, sentimentaalne, ebausutav, sõda selle taustal aga on näha liigagi teravalt. Spielbergi film on seega nagu peitepilt: peal on viirastuslik looma- või koguni koguperefilm, all realistlik sõjafilm. Mulle igal juhul meeldis.

Või on kogu see sõda, üldse inimene oma imelike tegemistega ise metsas magava hobuse unenägu? Mine tea. Igal juhul meeldivaid filmielamusi. Jätkub vaatamist nii nõudlikumale kui vähem nõudlikule kinokülastajale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming