Sotsiopaat ja aeg

Donald Tomberg

Tapmine ongi Kevini eneseteostus. Kui ta end politseile üles annab, käitub ta nagu rokkstaar. Mängufilm „Me peame rääkima Kevinist” („We Need To Talk About Kevin”, Suurbritannia 2011, 112 min), režissöör Lynne Ramsay, stsenaristid Lynne Ramsay ja Rory Kinnear, operaator Seamus McGarvey, produtsendid Luc Roeg, Jennifer Fox ja Robert Salerno. Osades Tilda Swinton, John C. Reilly, Ezra Miller jt. Linastub kinos Sõprus. Režissöör Lynne Ramsay „Me peame rääkima Kevinist” (Lionel Shriveri samanimeline romaani alusel) maalib õõvastava pildi koolitulistamise tagamaadest. Lugu on edasi antud alaealise mõrtsuka ema silme läbi, film vaeb süü ja vastutuse teemat. I Teose pealkiri paistab ühtlasi kerge viitena sellele, et nimitegelasega taotletakse teatavat üldistust. Tuleb märkida, et nimitegelane Kevin mõjub selles filmis (nagu ka raamatus) üksjagu konstrueerituna. On selge, et Kevin kehastab justkui täielikku ja rafineeritud kurjust. Võib huviga jälgida, kuidas Ramsay on erinevate osatäitjate ja tüpaažidega edasi andnud Kevini kujunemist. Tõrges ja pahur lapsuke, kes teab rohkem, kui välja näitab, vaheldub nagu kurja nukitsamehega, hilisemas puberteedieas on aga Kevinist saanud modellivälimusega ja julma silmavaatega varaküps nooruk. Perioodid ja ilmed vahelduvad etapiti, iga järgnev peegeldab ja varjab eelmist. Viimane periood ja ilme, mis kuulub puberteedile, on juba puhas mask. Inimene areneb kuidagi õõvastavalt, ajaline muutus ei too kaasa sisemist arengulist muutust. Võiks öelda, et Kevin on kui mingi kuri Matrjoška.

Jah, Matrjoška on isegi liiga hästi öeldud. Ramsay filmi esteetika ei jäta midagi juhuse hooleks, viitamist ja osutamist selles jagub. Nii mõnedki korrad võib näha, et pisikesel Kevinil on seljas kas robotipildiga särgike või siis lõbusate robotitega pidžaama. Ühes säärases episoodis leiab ema ja lapse vahel aset ka lausa üldistava tähendusega väike dialoog. Ema pakub, et pisike Kevin võiks oma toa sisustada nii, et tuba peegeldaks tema isiksust. Selle peale küsib robotisärgikesega Kevin: „Mis isiksust?”

Kevinil polegi isiksust, on ainult mask. Kevinil nagu polegi hinge, ta on ja käitub nagu masin. Tekib küsimus: mida masin tahab?

Siin võiks teha hoogsa kõrvalepõike ja meenutada, et ka neuroteadus on otsinud vastust vaba tahte küsimusele. Benjamin Libet, kes uuris juba paar aastakümmet tagasi eksperimentaalselt vaba tahet, jõudis enda arvates kindlate tõenditeni, et igasugune tegevus on käivitunud juba enne, kui toimija seda teha tahab. Ehk siis: tegevust ei algatata teadlikult. See aga ei tähenda, et inimesel vaba tahe puudub. Libet on ühtlasi kindel, et inimesel on „teadvuslik vetoõigus”, me võime otsustada, et me ei tee seda või toda ja seda otsust ka järgida. Selles me vaba tahe seisnebki.

Filmi juurde tagasi tulles võiks üldistavalt öelda, et Kevinil on isiksuse asemel tühjus, vastavalt puudub tal ka tahe ütelda ei. Kevin on osav masin, kelle puhul jääb mulje, et ta teostab täiuslikult ühte ja ainust programmi – valmistuda massimõrvaks. Ent see masin peegeldab ka ümbritsevat. Kevini ema sooviks rännata ja seigelda, elada emotsionaalselt külluslikku elu … iseendale. Laps lõikab läbi selliste soovide täitumise võimaluse. Filmis võib näha ema läbielamisi: ta võtab enda peale nii vastutuse kui süü ning ühtlasi tõdeb, et on lapsega algusest peale olnud nagu võõras. Teiselt poolt on Kevin nagu õõvastav ekstrakt valitsevast üldisest mentaliteedist, mis iga hinna eest väärtustab eneseteostust, esiletõusmist ning kus eesmärk pühitseb iga abinõu. Tapmine ongi Kevini eneseteostus. Kui ta end politseile üles annab, käitub ta nagu rokkstaar.

Üks tugevamaid episoode selles filmis on Kevini väike monoloog, kui ta sedastab mõtte, et sootsiumil on temasuguseid inimesi vaja. Just temasuguseid vaadatakse õhinal televiisorist. Kui ta räägiks sellest, kuidas tal koolis läheb, oleks kõik juba ammu kanalit vahetanud.

II

Film suudab üsna mõjusalt edasi anda, et Kevini peamiseks naudinguallikaks paistab sadismi kõrval olevat hoopis piiramatu võimutunne. Fraas „Mõte on selles, et mõtet polegi” kõlab siin kontekstis üheselt kurjakuulutavalt. Eelnevalt sai viidatud, et Kevinile ei too aja kulg kaasa mingeid sisemisi muutusi. Areng eksisteerib vaid mehaanilisena, see toimib kui bioloogiline täiustumine ja programmi edenemine. Kevin on nagu masin ja sellisena võimas. Filmi lõpus murrab aga aeg sisse.

Üks selle filmi olulistest teemadest puudutabki vahekorda „enne ja pärast”. Üldjoontes lähtub sellest ka filmi struktuur, mis rajatud tagasivaadete ja olevikulise fragmentaarsele kõrvutusele. Teine oluline teema on määratud muidugi sellega, et fookus on nihutatud nimitegelaselt tema emale. Laps korraldas tapatalgud ja ema elab nüüd nagu sisimas põrgus.

Paslik on märkida sedagi, et kõik näitlejatööd on tugeval tasemel, üldises esteetikas kipub aga Ramsay film, eriti just esimeses pooles, õõva ka üle eksponeerima. Nii nagu nimitegelase karakter mõjub ka film oma teravusest hoolimata kohati konstrueerituna: kaadritesse kuhjatakse üksjagu (väsitavat) dihhotoomiat, ikka ja jälle rõhutatakse pildis punast. Ema läbielamistele viitav assotsiatsioonide genereerimine ei mõju aga mitte ainult painavalt, vaid ka tüütult. Kevini kasvamist jälgides meenutab film oma õhustikult vahepeal isegi õudukat ning draama seetõttu muidugi pigem kannatab. Ent sinna kõrvale mahub ka tugevaid stseene ja filmi finaal mõtestab kõik eelneva. Lõpuks õnnestub Ramsay’l tuua esile mõjus küsimus: „Mis ja kas üldse midagi tuleb pärast?”. Ühtlasi selgub, et masin nimega Kevin pole sugugi täiuslik.

Jah, just finaali tõttu võiks seda filmi soovitada ka teismelistele, kes tunnevad endas kutsumast saada elu peremeesteks. Ja kujundlikkus, mis on filmi lõpus, ei mõju enam konstrueerituna, vaid kannab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming