Sotsiopaadid ja nende abivalmis ohvrid

PAUL EMMET

Mängufilm „Sõjakoerad“ („War Dogs“, USA 2016, 114 min), režissöör Todd Phillips, stsenaristid Stephen Chin, Todd Phillips ja Jason Smilovic, operaator Lawrence Sher, helilooja Cliff Martinez, põhineb ajakirja Rolling Stone artiklil „Pilves relvaärikad“.1 Osades Jonah Hill, Miles Teller, Bradley Cooper jt.

Psühhopaatiline Efraim Diveroli (Jonah Hill) lahendab probleeme agressiooniga, David Packouz (Miles Teller)  tahaks aga relvaäri osade aspektide ees kõrvad sulgeda.

Psühhopaatiline Efraim Diveroli (Jonah Hill) lahendab probleeme agressiooniga, David Packouz (Miles Teller) tahaks aga relvaäri osade aspektide ees kõrvad sulgeda.

Kaader filmist

„Sõjakoerad“ on Ameerika märulikomöödia, mille tegevus leiab aset selle sajandi esimese kümnendi lõpuotsas. Režissöör Todd Phillips (tema on ka üle mõistuse populaarse ja üle 300 miljoni dollari tulu teeninud „Pohmaka“ filmiseeria taga2) alustab filmi sõjamajanduse elementaarsete faktide selgitamisega, esitades graafiliselt ja detailselt USA sõduri varustuse maksumuse. Selgub, et ühe sõduri varustamine on samas hinnaklassis ühe korraliku pereauto või maja sissemaksega – umbes 17 000 dollarit.

Loo fooniks on konflikti eskaleerumine Iraagis ja Afganistanis, peategelasteks kaks kahekümnendates aastates lapsepõlvesõpra David Packouz (Miles Teller) ja Efraim Diverol (Jonah Hill), kes kasutavad mõne aasta vältel ära poliitilised ja majanduslikud seaduseaugud, et võita 300miljonine leping Pentagoniga varustamaks laskemoonaga Ameerika sõjaväge. Kui Packouzil on patsifistist tüdruksõber ja ta on üldiselt sõja vastu, õigustab sõber Diverol nende tegevust nii: „Me ei ole sõja poolt, küll aga raha poolt.“

Filmis on paljus lähtutud Packouzi ja Diveroli sõprusest, mis on aluseks ka nende edule. Duo erakordset tähelendu näidatakse filmis žanritroopide kaudu, see on nn buddy movie või semufilm: kujutatakse kaht seiklejat, kes jahivad Ameerika unelmat. Packouz on klassikaline luuserist kena noormees raseda tüdruksõbraga, kes satub valede võrku. Teda tabab reaalsushäire ja lõpuks on ta segatud ka kriminaalsesse tegevusse, kuna on sisse võetud enesekesksest Diverolist.

Diverol, keda kirjeldatakse filmis sõnaga „keeruline“, on õigupoolest sotsiopaat. Ta kohandab oma käitumise vastavalt publikule ning tema sarmikas ja manipulatiivne, seiklushimuline ja enesehävituslik natuur paelub Packouzi. Ilmselt teab igaüks meist mõnd sotsiopaati või on enese teadmata mõnega kokku puutunud. See on see sõber, kes üllatab ikka ja jälle oma otsekohesuse ja bravuuriga. Tal on seda palju kiidetud ja armastatud võitjamentaliteeti ning ta näib olevat puutumata murest tagajärgede pärast. Kõik on suurepärane seni, kuni publik teda tagant ergutab. Teiste inimeste õigusi arvesse ei võeta ning sotsiopaadi egoistlik käitumine on alati õigustatud. Kõige olulisemad on aga tema ohvrid, kasutatavad tööriistad. Sotsiopaadi ülim eesmärk on leida abivalmis ohver.

Dr Harvey Cleckley on kirjutanud oma raamatus „Terve mõistuse mask“,3 esimeses suuremahulisemas uurimuses psühho- ja sotsiopaatide kohta, järgmist: „Psühhopaat räägib tavaliselt elavaid, tõepäraseid ja usutavaid lugusid, mis on täiesti valed, aga sealt ei kuma läbi ühtki petuelementi. Kui vale paljastada, ei kõiguta see psühhopaati ja ta võib kogu loo pingevabalt naljaks pöörata“.

Cleckley märgib, et psühhopaatiat on keeruline diagnoosida just seetõttu, et see ei jäta mingit muljet vaimsest häirest. Psühhopaadid ja sotsiopaadid on tihti pisut liiga ratsionaalsed. Prantsuskeelne termin manie sans delirie (maania ilma deliiriumita) selgitab seda, miks on sotsiopaadi- või psühhopaadikalduvusi nii raske märgata.

Oma raamatus „Nechers“ kirjutab Taavi Novek: „Niisiis … sotsiopaadid … Midagi on valesti nende peegelneuronitega. Need kas ei tööta või töötavad vaid minimaalselt, sest neil on oskus imiteerida. Tundub, justkui ei oleks nende närvirakkudel müeliini.“4

Ken Kesey raamatus „Lendas üle käopesa“5 juhib hullumaja osakonda üks erakordselt võimekas ja halastamatu sotsiopaat, filmiajaloo üks meeldejäävamaid kurikaelu õde Ratched. Ratched on täiuslik variatsioon ingliskeelsest sõnast ratchet ehk padrunvõti – tööriist, millega kruvid kinni keeratakse. Õde Ratched kasutab halastamatult patsiente ära, pannes nad üksteise järel nuhkima, suurendades samaaegselt pidevalt hirmutavalt jäist ja emotsioonitut kontrolli nende üle. Sotsiopaatide eesmärkide saavutamine ei paku neile tihti mingi­sugust rõõmu ja selle teekonna lõpp-peatuseks on enese hävitamine. Protsessi käigus teistele tekitatud emotsionaalseid piinu ja traumasid aga ignoreeritakse või teeseldakse kaastunnet ja hoolimist.

Psühhopaadil pole eristatavaid vaimse häire tunnusjooni, aga lõpuks hakatakse otsima lõplikku katastroofilist hävingut mingil seletamatul põhjusel. Hoolimata intelligentsusest võetakse ette see, mida Cleckley on nimetanud sotsiaalseks ja spirituaalseks enesetapuks. „Sõjakoertes“ trotsivad meie kaks kangelast oma tegudega ebasoodsat tõenäosust. Nende erakordsele edule teeb lõpu vaid Diveroli täielik hoolimatus kõige vastu enda ümber. Seesama hoolimatus on aga olnud ka nende edu peapõhjus. Packouzi algselt üllad kavatsused ja armastus oma sõbra vastu osutuvad asjaolude, vastutuse ja kohusetunde põhjustatud lühinägelikkuseks. Kuigi otsest seost sõjamajandusega pole toodud, on paralleel siin möödapääsmatu. Seda tööstusharu juhib sotsiopaatiline käitumine. Relvi müüakse inimeste tapmiseks, mida rohkem, seda uhkem. Relvade tootmise ja müügi järsk kasv on hävitanud loendamatu hulga maailma kõige vaesemate ja haavatavamate elu. AK 47 ehk Kalašnikovi automaadi keskmine hind on tänapäeval 500 eurot.

Kas sotsiopaatiline käitumine on suures äris ja poliitikas hinnas? Kas meie olemegi need abivalmis ohvrid, keda on propagandaga nuumatud ja kes juhitakse seejärel kariloomade kombel tapamajja? Inimesi, kes lähevad pisut kaugemale, kui tavaliselt minnakse, hindame kas kangelaste või antikangelastena. Ameerika, Prantsusmaa, Venemaa või Filipiinide poliitikutel, kes räägivad otsekoheselt ja käituvad halastamatult, on tugeva liidri maine ja massid koonduvad nende ümber. Sotsiopaatide ajastu on saanud sisse täiskäigu ja „Sõjakoerad“ lubab meil ennast meeleheast kurguni täis õgida, enne kui saabuvad suhkru üledoos, masendushoog ja iiveldus.

„Ma pole paha mees, aga pean teatud olukordades endalt küsima, mida paha mees teeks,“ õigustab oma teguviisi „Sõjakoerte“ põhiline relvaärikas Henry Girard (Bradley Cooper). Kuigi ka tema on pealtnäha sotsiopaat, reedevad ta teod ka sisimat humaansust ja moraali, mida Diverolil ette näidata ei ole. Todd Phillips jätab vaatajale vastata huvitava küsimuse.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Guy Lawson, The Stoner Arms Dealers: How Two American Kids Became Big-Time Weapons Traders. – Rolling Stone 16. III 2011.

2 „The Hangover I–III“, 2009–2013.

3 Harvey Cleckley, The Mask of Sanity. 1941.

4 Taavi Novek, Nechers. ;paranoia 2016. (Ilmub sügisel 2016.)

5 Ken Kesey, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, 1962.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar