Soomlaste Sampo jahvatab eestlaste ja hiinlaste jõul

Annika Koppel

 

Elle Kulli Weckströmi roll jääb kuidagi poolikuks, ehkki tema ekraanil viibimine lummab endiselt. KAADER FILMIST

 

“Igavese armastuse sõdalane” (“Jade Warrior”, Soome-Eesti-Hiina-Holland, 2006, 104 min). Režissöör Antti-Jussi Annila. Osades Tommi Eronen, Markku Peltola, Zhang Jingchu, Krista Kosonen, Dang Hao, Elle Kull jt. Esilinastus Eestis 20. X kobarkinos.

 

“Igavese armastuse sõdalases” on kokku sobitatud esmapilgul täiesti ühendamatu: soome rahvuseepos “Kalevala” ja hiina mütoloogia. Kas tõesti on sündinud soomlaste “Da Vinci kood”, kus Püha Graali asemel käib kung fu ümber Sampo?

Režissöör Antti-Jussi Annilat on juba lapsepõlvest peale köitnud kung fu filmid, kooliajal kirg vaid kasvas. Koos sõbraga kirjutas ja lavastas ta kuus lühifilmi, kõik kung fu ja wuxia paroodiad. Sealtpeale tagasiteed polnud, aga kuidas ometi saaks Soomes teha kung fu filmi?

Arhetüübid aitavad alati hädast välja. Rahvuseepos on just õige koht ja ammendamatu varaait, kust neid otsida. “Kalevalas” on sees raua loomine ja muidugi saab sellega hakkama sepp, kes taob külluseveski, mille nimeks Sampo. Uraali keelte uurija ja etnograaf Matias Aleksanteri Castrén leidis XIX sajandil ühist soome ja hiina lugude vahel, mille tõestuseks kõlbas hästi müüt Sampost. Castrén kirjutab iidsest Tiibeti templist nimega Sang fu, mis tähendab samuti katkematult voolavat õnne ja küllust. Hääldatakse seda nime aga Sampo, täpselt nii nagu meiegi küllusesarve teame. 

 

Hea-kuri, õnnetu armastus

 

“Igavese armastuse sõdalase” teemaks on hea ja kurja võitlus ning õnnetu armastus. Tegevus toimub vaheldumisi aastatuhandete-taguses Hiinas ja tänapäeva Soomes. Peategelaseks on sepp Ilmarise poeg, kellele isa on pärandanud Sampo, mida võib kasutada küll alles siis, kui on kadunud viimnegi lootusekübe. Hiina meister Sintai ehk siis tänapäeva soome mees Kai Pelkonen (mõlemat mängib Tommi Eronen) peab iidse ettekuulutuse kohaselt võitlema hiina müütilise Lõvitari viimase, veel nimetu pojaga hea ja kurja pärast (tänapäevas “Kalevala” uurija Berg Markku Peltola kehastuses). Niisiis, loos leidub kõik wuxia-filmiks vajalik.

Wuxia kui jutužanri juured ulatuvad IX sajandisse, nende lugude kangelasteks olid vapralt mõõka välgutavad ja imeliselt võitluskunste valdavad mehed, kes võitlesid õigluse eest, pistes rinda müütiliste jõududega ja võimsate klannidega. Tüüpilised elemendid neis lugudes on mõõgavõitlus, lendamine, võlukunstid, eriomadustega relvad ja meisterlikud pelgupaigad. Wuxia žanri lood on olnud läbi aastasadade äärmiselt populaarsed, need on jõudnud hiina ooperisse ja ka ajalehtedesse ning nüüd on ka film nende jaoks küpseks saanud. Nende populaarsust ei peata enam miski. Heaks näiteks sobivad siinkohal ka eestlastel nähtud Zhang Yimou filmid “Kangelane” ja “Lendavate pistodade maja”.

Annila ei ole muidugi Zhang Yimou, kelle filmide esteetikast meenub ennekõike värv: erk, imeline, puhas, selge. “Igavese armastuse sõdalane” jääb koloriidilt meelde kui põhjamaise tumemeelsuse võrdkuju.

Filmi kahel ajatasandil liigutakse küllaltki sujuvalt, tegevusliinid on ka enam-vähem arusaadavad, kuigi kõikide otste kokkuajamine käib vaatajale vähemalt esimese korraga ilmselt üle jõu. Loo arendamiseks on küll jäetud piisavalt ruumi ja aega, ent traagiline aastatuhandeid kestnud õnnetu armastus täies ilus ja kurbuses maksvusele ei pääse. Siin võinuks rõhke veidi ümber tõsta. Draama ei leia õiget kulminatsiooni, vaibub kordustesse ja kohati üsna absurdsetesse dialoogidesse.

Näiteks kui pärast pikka kemplemist on Berg Pelkonenile mõõga raginal sisse löönud, imestab too: “Sa lõid mind mõõgaga?” “Jep, jep,” vastab Berg rõõmsalt. “Ega sa ei sure!”

Või siis tuleb hämaras metsaaluses Berg ja räägib hiina keeles, mispeale Pelkonen küsib: “Puhutteko suomea?” ja edasi läheb jutt soome keeles.

 

Kaurismäki meeste maneer

 

Markku Peltonenil on ikka Kaurismäki minevikuta mehe maneer, tema kurja esindav Berg on paha justkui juhuslikult ja cool’ilt. Tommi Eroneni Sintais on rohkem kirge, Kai liigub samas võtmes Bergiga ja nemad sobivad küll. Elle Kulli Weckströmi roll jääb kuidagi poolikuks, ehkki tema ekraanil viibimine lummab endiselt ja sunnib kahjutundega mõtlema, miks teda filmides rohkem kasutatud pole. Teda dubleerib soome näitlejanna Pirkko Hämäläinen, sest filmis, kus räägitakse nii soome kui hiina keelt, polnud lavastaja arvates enam kohta aktsendiga soome keelele.

Hiinlastest osatäitjad ja Hiinas tehtud võtted toovad filmi ehedat wuxia-tunnet. Kung fu akrobaatikaga pole just priisatud, ent ilusad ja mällu sööbivad on need stseenid küll. Kimmo Pohjoneni ja Samuli Kosmineni kirjutatud muusika annab filmile veel ühe lisaväärtuse.

“Igavese armastuse sõdalane” on lisaks oma originaalsele “Kalevala” käsitlusele ja sellele, et on soome esimene wuxia-film, veel mitmeski mõttes eriline, eriti just produktsiooni poolelt. Filmi tootmisviis on uus ka Soomes, sest üks tootjaid on reklaamifirma, kelle hooleks jäi turundus. Filmi kõrvaltoodete hulka kuulub ka filmisari, kus räägitakse filmile eelnenud sündmustest, samuti filmis esinevast Kalevala-koru’st.

See on esimene Soome, Eesti, Hiina ja Hollandi koostööfilm, esimene soome kung fu film. Võtted tehti Soomes, Eestis ja Hiinas. Praeguseks on filmi müüdud rohkem kui 20 riiki, suur Hiina turg ainuüksi nõudis 150 koopiat.

Filmi eelarve on ca 42 miljonit krooni (ca 2,7 miljonit eurot), sh toetas Eesti Filmi Sihtasutus ja Kultuuriministeeriumi koostööfilmide fond kümne protsendi ulatuses eelarvest. Filmil on eesti produtsent (Margus Õunapuu, Film Tower), üks osatäitja (Elle Kull) on Eestist ja osa võtteid tehti samuti Maarjamaa pinnal, Vihterpalus ja Tallinnas.

 

Kallilt ostetud kogemus

 

Valvas maksumaksja küsib nüüd kindlasti, et kas see on siis film, mida me tahtsime, ja kas selle raha eest poleks ometi võinud teha midagi muud, päris eesti oma asja? Oma pool mängufilmi, mitmeid-setmeid dokke või no siis vähemalt animafilme? Või siis oleksime võinud teha parem “Rehepapist” kung fu filmi? Mis me siit siis kasu saime? Elle Kull mängib küll, aga kas kuskil kõlab, et võtted olid ka Eestis? Igal pool mingi Sampo ja Sang fu, aga meie Kalevipoeg? Kas tema külaskäik soome sepa juurde siis filmi ei mahtunud? Kehvalt ajate asja, produtsendid!

Nali naljaks, usun, et eestlastel ei jookse nii ulatuslikus rahvusvahelises produktsiooniprojektis kaasategemise kogemus mööda külge maha. Soomlased ise paistavad asjaga küll üsna rahul olevat ja ehkki nad võiksid oma Kaurismäkide ja Aku Louhimiehega ju loorberitel puhata, näevad nad kung fu mehes Annilas soome filmi piiride avardajat. Tõsi, “Igavese armastuse sõdalane” ei ole küll filmikunsti suursaavutus, kuid kohti, mida häbenema peaks, pole seal samuti mitte. Kas siit just soomlaste “Da Vinci kood” tulemas on, aga fantaasiat ja haaret jagub neil ka müstiliste põnevike loomiseks. Ka võitlus unenäolises metsas, kus Peltola ja Eronen kaklevad, on filmitud Vihterpalus. Tallinnas filmiti mõned sisestseenid ja kohad, mis peavad kujutama kaasaegset urbaniseerunud Soomet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming