Soome nädalalõpp Tallinnas

Pühendunud filmihull saaks kõik soome täispikad filmid läbi vaadata kahe aasta jooksul, PÖFFil võib vaadata ära 23 Soome filmi kahe päevaga.

ANTON ASIKAINEN

Pimedate Ööde filmifestivali eriprogramm „Soome 100: soome kultusfilmide eri – 48 tundi“. Tallinna Kinomajas 24. – 26. novembrini.

6. detsembril saab Soome iseseisvus saja-aastaseks. Soome filmikunst sündis kümme aastat varem. Kuna 1907. aastal tehtud veerandtunnise „Salaviinakeetjate“1 põrm, nagu tema kaasaegsete omagi, on täielikult ajalootuultest viidud, hakkab soome film ennast mäletama mõni aasta pärast iseseisvumist. Ega lapski ju mäleta esimesi eluaastaid.

1917. aasta detsembrist sai alguse ühe väikese rahva imekspandav kasvamine maailma jõukamaks riigiks. Hariduse, meditsiini ja infrastruktuuri areng oli samal pulgal kui maailma progressiivseimatel riikidel. Viljeldi ka kultuuri ning see andis küpset maalikunstisaaki (Helene Schjerfbeck), peenimat kirjandust (F. E. Sillanpää), imelist muusikat (Jean Sibelius) ja kõrgdisaini (Eero Aarnio). Filmiuniversumis jäi Soome siiski kauaks arengumaaks. Võimalik, et rahvusvahelisel kaardil on ta seda seniajani …

Suomi-film aastal 0

Pühendunud filmihull saaks kõik soome täispikad filmid läbi vaadata kahe aasta jooksul. Hea oleks alustada sellest: Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil võib vaadata ära 23 Soome filmi kahe päevaga. Täpselt soome pikkade filmide ajaloo keskpaigas asub üks poolitaja, mis avab õigustatult Kinomajas kogu nädalavahetust katva metsiku pikeerimise soome filmimaastiku kohal: „Neetud! Soomemaa vaated“.2 Häbitu, sirgjooneline ja kurikuulus dokumentaal, mille peaagitaator on rahvusliiga koloss. Jörn Donner (snd 1933) aitas luua Soome filmiarhiivi, võitis Soome tähtsaima kirjandusauhinna ja täidab poliitikuna kohust Euroopa Parlamendis.

Donneri kui filmitegija pärandi pärast tülitsetakse siiani ning „Perkelest“ on pärit üks kibedamaid tüliõunu: filmi „kliimaksis“ ostab Donneri lavastuspartner naise ja näitab ette, kuidas maailma vanimat ametit meie pool peetakse.

1970. aastate Soomest ei pea palju rohkem teadmagi, kuid Donnerilt võib kindluse mõttes käia vaatamas veel „Nais­portreesid“.3

„Varastatud surmast“„Saunani“4: Sodankylä filmifestivali kureeritud „Suomi48h“-nädalalõpu ajaskaala mahub 70 aastasse. Otstest on välja jäetud kolmandik ajaloost – esimesed nurgakivid ning digiajastu ekstaasid (kõik maratoni filmid näidatakse filmilindilt). Kavva pole võetud sõdu, filmivalik on rahu pooldav ja inimlik. Ja kui kava tundubki konservatiivne, siis tuleneb see sellest, et soome film ongi konservatiivne, traditsioonile naalduv ja konformistlik. Näiteks AJ Annila (snd 1977) „õudusfilmi“ „Saun“ võib võrrelda Rainer Sarneti „Novembriga“ (2017), aga viimane on nii väljendusrikkuselt kui ka rahvusliku ajaloopeeglina palju kaugemale arenenud.

Suomi-filmi perum pool on vaadeldav melodraamaguru Teuvo Tulio (1912–2000) impulsiivsete visioonidena. Laupäevases programmis linastuvad „Armastuse rist“5 ja „Sensuela“ (1973) on soome argitegelikkusega seotud üpris pinnapealselt, kuid seda sügavamalt peegeldavad nad soome mentaliteeti. Ja eks melodraama sobibki hästi üheks korralikuks hingeliseks rehepeksuks.

Mõlemad filmid jutustavad põhimõtteliselt sarnase loo sellest, kuidas loodusega kooskõlas kasvanud Soomeneitsi meelitatakse linnahärra poolt uude urbanistlikku ajastusse, millele järgneb korruptsioon ja puhastustuli. Tulio dramaturgiliselt nõutuks võtvates, aga emotsionaalselt raevukates töödes on ekraanil toimuv vähem oluline kui see, millised tähendused kuhjuvad piltide taha. Vaataja peab pidevalt korrigeerima oma sarvestunud käsitlust põhjuse ja tagajärje seaduse paikapidavusest, sest Tulio filmides sõidetakse alati tunne ees ja gaas põhjas. Prostitutsiooni tähendus areneb ja muundub Tuliol olude surve all isiklikest väärtustest loobumise universaalseks sümboliks. Kui tihti ja kui mitu korda on Soome oma väärtustega prostitueerinud paari sugupõlve jooksul, prassides ennast maavallast mobiilimaaks? Tuliol oleks sellele kindlasti vastus. Seda vastust võib näha põlatud, pilgatud ja siis taasavastatud „Sensuela“ lõpupildis. See on film, mida on peetud nii soome filmiajaloo halvimaks kui ka parimaks teoseks. Ning mõlemat põhjusega.

Rahvusliku filmikunsti iseärasustest

„Teisest küljest on need filmid välismaisele publikule sama arusaamatud kui universumi toimimismehhanismid.” Nõnda tõdes soome rahvakomöödia kohta legendaarne filmimõtleja Peter von Bagh (1943–2014) ning tema sõnad laienevad suures osas kogu ülejäänud filmipärandile, mida soomlased ise oma südames kalliks peavad. Filmiajaloo suurimate kinefiilide sekka kuulunud von Bagh, kahe festivali juht Sodankyläs ja Bolognas, pani kirja oma aja mõjuvõimsaima filmikunsti tõlgendusloo. Kaleidoskoopilise dokumenteerimise meister lavastas vaid ühe mängufilmi, mille maine hävitas ajastu hinnang. Aja möödudes on „Krahv“6 unustatud teemandina siiski üha eredamalt särama löönud. Donneri „Neetutega“ samal aastal sündinud „Krahvist“ õhkub samasugust süsteemivastasust ja lugupidamatust reeglite vastu. Halastamatust võrgutajast tõestisündinud loo jutustava teose radikaalseim idee oli panna peaossa kaval rebane ise. Sel moel sai von Bagh põhjalikult hämardada ja küsimärgi alla panna tõsielu ja fiktsiooni poleemilise piiri.

Von Baghi modelleeritud juur­dilemma kehtib ka siin: mida kingib soome film filmihulludele väljaspool kitsast nišši? Sellel, et soome filmi mujal nii vähe tuntakse, on oma põhjus. Meie filmikunsti ametlikult tuntud ja tunnustatud eetos on ühest küljest väärtuslikem, aga ka suletuim omadus.

Mujal on samamoodi. Tai või Nigeeria peavoolufilm avaneb väga raskelt neile, kes ei tunne selle maa kultuuri; „Briljantkäe“7 stiilis Nõukogude farsskomöödia on soomlasele krõbe küpsis pureda, olgu see oma kodumaal nii kõva hitt kui tahes. Kõige „piinlikumad“, aga soomlasele tingimusteta armsad matsikomöödiad on heaga Kinomaja küllusesarvest välja jäetud, kuid millisena avanevad teistele rahvastele näiteks Matti Ijäse („Räpsy & Dolly“, 1990) või Veikko Aaltoneni („Paristajapoeg“8) nägemused?

Rääkimata Anssi Mänttäri idiosünkraatilistest filmidest. Sõltumatu Anssi Mänttäri (snd 1941) ei kasuta tavaliselt vaataja nõrgestamiseks pildilist turmtuld ega soovi šokeerida dramaturgiliste mustlaslukkudega. Krt, ega Anssi pole kunagi olnud eriliselt suures soosingus isegi Soomes. Sellegipoolest on öeldud, et ta on säilitanud soome meele enne ja pärast Nokia-aega selgemalt ja usutavamalt kui keegi teine soome filmitegija. Kui tahad teada, milline oli ja kuidas maitses Soome 1980. aastatel, on mõistlik pöörduda Mänttäri poole. Ängistav see pisut on, aga samal ajal ka väga naljakas. Mänttärit teatakse kui soome kõige kiiremat režissööri. Mänttäri eetose järgi on film stsenaariumi lõpetamisel poolenisti valmis. Võteteks piisab umbes kümnest päevast, eksperimenteeriv „Kell“9 tehti kahe päevaga. Tulemus oli suurepärane. Selline tegutsemismeetod välistab kõik ülearuse. Tulemus võib olla küll ebaühtlane, kuid Mänttäri naturalism on jäädvustanud soome vaimu essentsi ning tema filmid kõnelevad põikpäiselt just nendest asjadest, millest teised on vaikinud.

„Viimased rotinahad“10 kannab mänttärilikkuse pitserit. See on joviaalse intellektuaali rapsoodia võõrandumisest. Võõrandumine on ka soome modernse inimese loomulik reaktsioon sellisele maailmale, mis muutub kiiremini, kui sellega kohaneda suudetakse. Mänttäri filmides on alati aega baaripukile istuda, et üheskoos lahendada kõik maised mured (välja arvatud enda omad). Ühel sellisel baariõhtul tuli Mänttärile idee, millest hiljem võrsus välja Sodankylä filmifestival.

Varastatut, laenatut ja enda oma

1930. aastatel jäljendas soome salongifilm Hollywoodi stiili erinevate maitsetega. Asjaarmastajate ringis on palju räägitud sellest, kuidas Suomi-filmi areng oleks teistsuguseks kujunenud, kui Nyrki Tapiovaara oleks saanud elada, kasvada ja küpseda. Nyrki Tapiovaara (1911–1940) meenutab paljuski Jean Vigod. Mõlemad surid 29aastaselt (Tapiovaara langes Talvesõjas), mõlemad olid originaalid ja oma mõjusfääris ajast ees. Vigo tööde arv on tagasihoidlikem märkimisväärsete režissööride hulgas kogu maailmas, Tapiovaara pärand on pisim märkimisväärsete režissööride hulgas Soomes. „Varastatud surma“ puhul on rahvaliku laadi tõttu tekkiv hermeetiline mull kõige õhem, sest kui ei muud, siis saab nautida sugestiivset visuaalsust. Noorel Tapiovaaral jätkus julgust esitada konventsioonidele väljakutse ja võtta eelarvamusvabalt mõjutusi laia maailma kunstilistest filmidest. Tapiovaara stiilinäited ei kandnud piisavalt hästi, et muuta terve generatsiooni mõttemalle sellest, milline võiks olla kodumaine film. Kuid mõned õpilased jäid. Silmatorkavaim neist on „Varastatud surma“ operaator Erik Blomberg (1913–1996). Tulio varaseid lavastusi filminud Blomberg uuendas soome filmi pildikeelt. Lahterdamatult omapärane debüüt „Valge põder“11 osutus esimeseks rahvusvahelise tähelepanu saanud Suomi-filmiks. Film võistles Cannes’is, võitis väikese autasugi ja premeeriti hiljem ka Kuldgloobusega. Kuid ta tegi veel palju rohkem. „Valge põdra“ (ennekõike dramaturgilise) olulisuse üle võib tänasest perspektiivist vaadates lõpmatuseni vaielda. Tõsi aga on, et Lapi kõnnumaid mütologiseerinud stilistika raius külalistele kivisse kujutluse eksootilisest Soomest. Fotogeenilise näitlejanna Mirjami Kuosmase isikupärane eksootika viskas ainult leili juurde. Rahvusvahelist künnist ületavat järge „Valgele põdrale“ ei tulnud ka Blombergi enese hilisematest töödest, aga ta julgustas tublisti kodumaa noori andeid. Neist tähelepandavamad on Matti Kassila (snd 1924) ja Mikko Niskanen (1929–1990). Kassila ja Niskanen kuuluvad kodumaal auhinnatumate ja armastatumate filmitegijate hulka. Kassilalt saab vaadata Tallinna öös – tegelikult pigem hommikus – filmi „Gaasi, komissar Palmu!“.12 Meelt lahutav krimka on teine osa komissar Palmu paljastusi jälgivas klassikasarjas, mida võib võrrelda kas või prantsuse Maigret’-filmidega. Sarja esimene osa „Komissar Palmu eksitus“13 valiti vaatajate poolt kõigi aegade parimaks soome filmiks. Niskaneni peateost „Kaheksa surmakuuli“14 peetakse professionaalide hulgas parimaks soome filmiks üldse. Üle viie tunni pikk, muserdav sotsioloogiline uurimus kergitas rohkem katet soome eksistentsilt kui selle nädalavahetuse filmid kokku. Kirgliku otsija töödest leiab aga palju muudki. Näiteks „Käbi selja all“15 on praeguseks enamat kui ainult film, fenomen ja mõiste – nii hitt- kui ka kultusfilm. Niskanenil oli õnnestumise korral imeline võime tabada ajastu vaimu. „Käbi selja all“ tungib Talve- ja Jätkusõda kogenud põlvkonna laste naha alla. Ühiskond on murdepunktis ning uutele ideedele pole veel vaba rada, mida mööda noored saaksid neid teostama hakata. Linnastumise tagajärjel valgub vaim tagasi loodusesse, kuid selles metsas, kus Valentin Vaala „Loviisa“16 aegadel oli salapaik tundekuumade seikluste jaoks, pitsitab selja all ebameeldivalt käbi.

Hirve asemele astub kaljukits

Niskaneni, Kassila ja enneaegselt lahkunud Risto Jarva (1934–1977) – kelle lüüriline komöödiaklassika „Jänese aasta“17 jätkab loodusesse tagasipöördumise teemat – laines ilmusid uued anded, nagu Tapio Suominen (snd 1946) ja tema 1980ndate üheks maamärgiks tõusnud noorsooportree „Siit me tuleme, elu!“.18 Siin võib näha noort Kati Outineni, kelle tõstsid hiljem parnassile soome filmi maailma mõõtkavasse laiendamise oma ülesandeks võtnud vennad Kaurismäkid.

Mika (snd 1955) ja Aki (snd 1957) Kaurismäki oskasid oma kaasaegsetest kõige paremini kasutada filmiajaloo aardeid. Neist teadmistest kujundasid nad läätse, mille läbi heita pilk oma ajastu Soomele. Kui Kaurismäkid alustasid pärast põhjalikke õpinguid filmikarjääri, olid nad umbes 25aastased. Samal ajal oli lõppemas Urho Kekkoneni 25aastane presidentuur. Kaurismäkide esimesed filmid tõstsid purjed seega sadamas, kus poliitiline ilmastik muutus esimest korda vendade eluajal.

Kaurismäkid lõid läbi kohe. Mika lavastatud ja Aki kirjutatud „Valetaja“19 oli sündmus isegi alla tunni pikkusena. Aasta hiljem valminud täispikk „Tühised“20 võitis vaatajaid ja sai auhinnatud. Pärast seda läks tee kaheks. Mika energia pöördub väljapoole, Aki energia aga sissepoole. Mõlemad naudivad halba huumorit ja mõlemad valivad eelnevaid režiipõlvkondi vaevanud linna-maa dihhotoomia vahel linna. Mõlemate filmid sünnivad kaameras viisil, millele ei ole sarnast mujal soome filmis. Mõtlemine kerkib mitte raamatulehekülgedelt ega teatrilavalt, vaid sellest, mida näeb kaamera ja kuidas seda saab nägema panna. Ühiskondlik kommentaar luuakse hoolikalt läbimõeldud pildina. Sügavamale kaevu on vendadest vaadanud kahtlemata Aki, kes on teos teose järel tõusnud kogu maailma filmikunsti tähtsamate autorite hulka. „Mees ilma minevikuta“21 Cannes’i auhinna ja Oscari-nominatsiooniga tõi rahvusliku filmi enesehinnangule leevendust möödunud aastakümnete eest. Aki pisiasjadeni täpne maailm on välja vahetanud ka „Valge põdra“ loodud kuvandi Soomest. Aki filmid jagunevad värvifilmideks ja mustvalgeteks selliselt, et mustvalged lõigud esindavad enamasti režissööri psüühe mängulisemat osa. „Hoia rätikut, Tatjana“22 on omamoodi haltuura, sisult nüüd ja kohe loodud impromptu, kuid teostuselt raudkõva profitöö. Isegi kui see ei ole kaalukategoorias võrdne tema peateostega, on see nii mõnegi arvepidamise järgi režissööri naljakaim komöödia. Osalevad Matti Pellonpää ja Kati Outinen tuntud ilus ja headuses. „Calamari Union“ (1985) on ainulaadne nii režissööri filmograafias kui soome filmiajaloos. Ööfilmina Tallinna pimeduses pole talle midagi paremat kõrvale panna, sest pärast seda ei taha enam midagi vaadata. Ühekorraga nii järjekindel kui distsiplineerimatu komöödia­volask on absurdne sukeldus Helsingisse, kus kamp Franki-nimelisi mehi alustab lootusetut teekonda töölislinnaosast kõrgklassi linnaossa. See võrdpilt on tõsiselt mõeldud, kuid kõik muu lastakse vastu taevast. Komöödia on tõsine asi. Ning selle üle ju soome hing kogu aeg juurdlebki: kas Õnnemaa on seal- või siinpool laiuvat merd? Muutuvas maailmas hoiab soomlane kinni isegi lipuvardast …

Tõlkinud Taavi Eelmaa

1 „Salaviinanpolttajat“, Louis Sparre, Teuvo Puro, 1907.

2 „Perkele! Kuvia Suomesta“, Jörn Donner, 1971.

3 „Naisenkuvia“, Jörn Donner, 1970.

4 „Varastettu kuolema“, Nyrki Tapiovaara, 1938; „Sauna“, AJ Annila, 2008.

5 „Rakkauden risti“, Teuvo Tulio, 1946.

6 „Kreivi“, Peter von Bagh, 1971.

7 „Бриллиантовая рука“, Leonid Gaidai, 1969.

8 „Tuhlaajapoika“, Veikko Aaltonen, 1992.

9 „Kello“, Anssi Mänttäri, 1984.

10 „Viimeiset rotannahat“, Anssi Mänttäri, 1985.

11 „Valkoinen peura“, Erik Blomberg, 1952.

12 „Kaasua, komisario Palmu!“, Matti Kassila, 1961.

13 „Komisario Palmun erehdys“, Matti Kassila, 1960.

14 „Kahdeksan surmanluotia“, Mikko Niskanen, 1972.

15 „Käpy selän alla“, Mikko Niskanen, 1966.

16 „Loviisa, Niskavuoren nuori emäntä“, Valentin Vaala, 1946.

17 „Jäniksen vuosi“, Risto Jarva, 1977.

18 „Täältä tullaan, elämä!“, Tapio Suominen, 1980.

19 „Valehtelija“, Mika Kaurismäki, 1981.

20 „Arvottomat“, Mika Kaurismäki, 1982.

21 „Mies vailla menneisyyttä“, Aki Kaurismäki, 2002.

22 „Pidä huivistä kiinni, Tatjana“, Aki Kaurismäki, 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht