Sõdalase vari

JASPER SHARP

Akira Kurosawa retrospektiiv kinos Sõprus 2. – 8. oktoobrini.

Akira Kurosawa on üks väheseid idast päris filmitegijaid, kes on üldtuntud kogu maailmas ja olnud oma eluajal kindlasti ka üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid. „Rashōmon“ (1950), kahe XI sajandil Heiani ajastul aset leidva Ryūnosuke Akutagawa lühijutu sulam, sai 1951. aasta Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi ja see arvatakse markeerivat Lääne huvi hüppelist tõusu jaapani filmikunsti vastu. Shinobi Hashimoto leidlik stsenaarium muutis tavaarusaama narratiivist, pakkudes rea kahtlusaluste ja tunnistajate üksteisele vastukäiva jutustuse vägistamisest ja mõrvast, tutvustades seeläbi ebausaldusväärse jutustaja kontseptsiooni ja luues uue termini „Rashōmoni efekt“, mis tähistabki inimeste vastukäivat arusaama mingist sündmusest.

Kurosawa tippteos „Seitse samuraid“ („Shichinin no samurai“, 1954) osutus veelgi olulisemaks teetähiseks. See oli omal ajal Jaapani kõigi aegade kalleim film, eepiline lugu grupist ronin’itest, peremeheta samuraidest, kelle palkab külarahvas tõrjuma bandiidijõugu sagedasi röövretki. „Seitsmes samurais“ näeme mitut Kurosawa kaubamärki: üle kolme tunni vältavas filmis näidatakse detailselt palgasõdurite värbamist, talurahva sõjalist väljaõpet ja küla välismüüride tugevdamist suure rünnaku ootuses. Film võeti üles kohapeal, mitte stuudios, kasutades maastikku ja keskkonnatingimusi peegeldamaks tegelaskujude vaimse seisundi muutusi. Piinliku ajaloolise täpsusega taasloodi ajastu kohad, kostüümid ja relvad. Lugematud duublid paljudest võitlusstseenidest hobustega võeti üles mitme kaameraga korraga. „Rashōmonis“ vaid niudevööga ekraanile ilmunud Kurosawa lemmiknäitlejast Toshirō Mifunest sai siin kaitseturvises, hambad risti mõõgaga vehkiv jaapani filmikunsti kõige ikoonilisem figuur.

Selle jidaigeki* märuli ja paljude teiste järgnevate Kurosawa filmide populaarsus peitub suuresti nende avatuses Hollywoodi mõjudele, eriti vesternide režissööridelt nagu John Ford. Kurosawa samuraivesternide kvintessents on ilmselt („Yōjinbō“, 1961). Selle osalt George Stevensi filmist „Shane“ (1953) inspireeritud filmi tegevus toimub piirideta kohas, laotuv heliriba on aga taustaks Mifune saladuslikule ronin’ile, kes saabub üksildasse linnakesse, mida valitsevad rivaalitsevad kriminaalsed jõugud, kuulutades nii ette Clint Eastwoodi osatäitmisi Sergio Leone spagetivesternides (Leone 1964. aasta film „Peotäis dollareid“ / „A Fistful of Dollars“ on „Yōjinbō“ remake  – toim).

Vaatamata Kurosawa detailitäpsusele ajalooliste kostüümide ja võttekohtade taasloomisel, põhinevad tema ajastufilmid harva traditsioonilistel allikatel. Nende aluseks on enamasti ilukirjanduslik originaalkäsikiri, näiteks „Seitse samuraid“ või „Varjatud kindlus“ („Kakushi toride no san akunin“, 1958), aga ka kuulsate välismaiste kirjandusteoste mugandused, nagu ta hinnatud XVI sajandi jaapani versioonid „Macbethist“ („Veretroon“/„Kumonosu-jō“, 1957) või „Kuningas Learist“ („Ran“, 1985). Üks huvitav erand on varane „Mehed, kes astusid tiigri sabale“ („Tora no o wo fumu otokotachi“, 1945), Kurosawa ainus kabukinäidendi ekraniseering.

On üsna hästi näha, kui kerge oli Kurosawal omakorda välja töötada märulifilmide šabloon, mille võtsid omaks filmitegijad üle maailma. Filmid, mis tõukuvad „Seitsmest samuraist“, moodustavad lausa eraldi allžanri, alates John Strugesi ametlikust Hollywoodi uusversioonist „Seitse vaprat“ („The Magnificent Seven“, 1960) kuni filmideni nagu „Räpane tosin“ („The Dirty Dozen“, Robert Aldrich, 1967), Bollywoodi „Sholay“ (Ramesh Sippy, 1975) või „Lahing teispool tähti“ („Battle Beyond the Stars“, Jimmy T. Murakami, 1980), jõudes lõpuks ringiga algusse tagasi Toshifumi Takizawa 26osalise teleanimatsioonisarjaga „Samurai 7“ (2004).

Kui vaadata ükskõik millist hiljutist ajaloolis-eepilist filmi, kas või manihheistlikke võitlusstseene George Lucase „Tähesõdade“ kosmoseooperites või Peter Jacksoni Tolkieni ekraniseeringutes, piisab vaid kujutlemisest, kuidas näeksid need välja paralleelses universumis, kus poleks kunagi olnud Kurosawat. Tema esimene TohoScope’i laiekraanformaadis film „Varjatud kindlus“ toimub sarnaselt „Seitsmele samuraile“ XVI sajandi sõdivate riikide ajastul (sengoku jidai), teemaks seadusetus ja rahutused, rivaalitsevad klannid, peidetud aare ja hädas printsess. Võte raamida jutustus kahe kohmerdava madalama astme teenija ja poisiliku printsess Yuki koomiliste sekeldustega lõi üsna läbinähtava arhetüübi, mida kasutas mõni aeg hiljem üks teine saaga tegevuspaigaga galaktikas, mis meist kaugel, kaugel eemal …

Isegi „Dersu Uzala“ (1975), Nõukogude Liidu rahastatud ning Siberis 70mm filmilindile üles võetud uurija kapten Vladimir Arsenjevi 1923. aasta autobiograafial põhinev lugu Arsenjevi kohtumisest rändava eluviisiga loodust armastava kütiga (raamatu ja filmi nimitegelane), on mõjutanud selgelt veel üht Lucase tegelaskuju, kes jagab nime ühe teise jaapani lavastaja Kenji Mizoguchi stsenaristi Yoshikata Yodaga. Lucas tunnistas oma tänuvõlga Kurosawale, kui tal õnnestus koos Francis Coppolaga veenda 20th Century Foxi aitama rahaliselt Toho stuudiot, et teha valmis „Kagemusha“ (Akira Kurosawa, 1980) – järjekordne XVI sajandi märulieepos, mille peategelaseks on surevat feodaallordi mängiv väikese kaliibriga kurjategija.

Selliste monumentaalteoste aura võib varju jätta Kurosawa loomingu humanistlikumad, isiklikumad aspektid meistri laias tänapäeva trillerite, inimlike draamade ja leidlike kirjandusteoste ekraniseeringute valikus. Nende hulgas on „Hulkuv koer“ („Nora inu“, 1949), üks Kurosawa paremaid, liitlasvägede okupatsiooni ajal Tokyos toimuv sünge film noir politseinikust, kes jälitab temalt relva varastanud tapjat, mõjutatud Belgia kirjaniku Georges Simenoni teostest. Kurosawa suudab esile manada seadusetuse ja kaose õhustiku sõjajärgses varemetes Tokyos umbes samamoodi, kui seda tegi Carol Reed Viinis oma samal aastal välja tulnud filmis „Kolmas mees“ („The Third Man“, 1949). Enamasti otse võttekohtades üles võetud film on ühtlasi okupatsiooniaegse haavaarmides linna väärtuslik kroonika. Kõige muljetavaldavam on Kurosawa viis kasutada Tokyo suvekuude higist, lämmatavat kuumust ja niiskust pinge loomiseks. Kehad leemendavad higist, tegelased lehvitavad endale vahetpidamata tuult ja pühivad laupa, kuni draama leiab lõpplahenduse tormilises paduvihmas.

Muu hulgas oli Kurosawa äärmiselt huvitatud ka vene kirjandusest ning lavastas Fjodor Dostojevski „Idioodi“ („Hakuchi“, 1951) ja Maksim Gorki näidendi „Põhjas“ („Donzoko“, 1957). Veenvaks vastukaaluks Kurosawa heroilistele narratiividele, millega ta on ajalukku läinud, on aga üks hingestatumaid katseid kujutada lihtsa inimese elu, lootusi ja hirme – film pealkirjaga „Ikiru“ (1952, otsetõlkes ’elada’). Loo keskmes on elust väsinud riigitööline, kes, avastanud, et tal on surmav maovähk, kulutab oma üksildase elu viimased kuud katsele muuta prügine tühermaa laste mänguväljakuks.

Hoolimata Kurosawa märkimisväärsest rahvusvahelisest tuntusest, oli 1960ndate arenedes Jaapani stuudiosüsteemi stuudiotel järjest keerukam rahastada pikki võtteperioode, suurejoonelisi dekoratsioone ja märulistseene, mida tema filmid nõuavad. Pärast „Punahabet“ („Akahige“, 1965), mis jäi tema viimaseks linateoseks tol kümnendil ja ka viimaseks koostööks Toshirō Mifunega, lahkus Kurosawa Toho stuudio koosseisust, kus ta oli olnud 1936. aastast saadik. Kui kukkus läbi ta kavatsus kaaslavastada koos Richard Fleischeriga oma Hollywoodi debüüt „Tora! Tora! Tora!“ (1970) ja lõppes rahalise hävinguga ta iseseisvalt produtseeritud „Dodes’ka-den“ („Dodesukaden“, 1970), tegi ta ebaõnnestunud enesetapukatse.

Õnneks aga päädis Nõukogude Liidu Mosfilmi stuudio koostöökutse teha „Dersu Uzala“ parima võõrkeelse filmi Oscariga ja märkis Kurosawa naasmist filmikunsti suurte tegijate hulka. Sellele järgnenud ajastudraamad „Kagemusha“ (tema esimene jaapani film üle kümne aasta) ja „Ran“ leidsid mõlemad rahastuse Ameerikast, et suurejooneline visioon jõuaks kinolinale.

1990. aastal sai Kurosawa Ameerika filmiakadeemia elutöö auhinna. Kolm viimast filmi „Unenäod“ (1990), „Augustirapsoodia“ („Hachi-gatsu no kyōshikyoku“, 1991) ja „Madadayo“ („Maadadayo“, 1993), mis olid valminud enne tema surma 1998. aastal, näitavad Kurosawa intiimsemat ja isiklikumat külge. Need pole küll nii pompoossed, kuigi on sama suure veenmisjõuga nagu filmid, mille järgi teda ennekõike mäletatakse.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Jidaigeki – jaapani filmi-, televisiooni- ja teatrižanr, tähendab otsetõlkes ajastudraamat. Jidaigeki’d toimuvad enamasti Edo (1603–1868), aga ka Heiani (794–1185) ja Meiji ajastul (1868–1912).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming