Skalpell: Kas filmi võib näidata saras?

Tarmo Teder

  Jaak Lõhmus kurtis märtsi alguse Sirbis Berliini filmifestivali kohta aru andes Eesti kinode ja filminäitamise kohtade jätkuvat puudust. Tõesti – see üle tosina aasta kestnud “jätkusuutlikkus” on ajanud produtsendid ja filmiesitlejad oma linateoseid näitama igasugustesse muudesse saalidesse, mitte vanasse heasse tavapärasesse kinno. Ühtäkki on dokumentaalfilmid hakanud pikki aplause teenima teatris püsti seisvalt publikult: Louis Kahni elu ja loomingut peegeldav “Sajandi arhitekt” Kuressaare linnateatris ja “Laulev revolutsioon” Tallinna Vene teatris. Stuudio Allfilm viis Marko Raadi “Noa” esilinastuse Toompeale Rüütelkonna hoonesse, viimane PÖFF pihustati üle Tallinna ja ka Eesti laiali. Lisaks meenub, et jõudsin 1998. aasta juunis Vilsandi jaanalinnuküüni, kus esilinastus Jaan Tätte tõsielufilm “Saar”.

Filmiesitluste tungis alternatiivsesse kinosaali või sarassegi võiks näha filmi kui AV-etenduse teatraliseerimist, hädast tingitud lisaväärtusega mängitsemist.

Kobarkino avati Tallinnas pea üheksa aastat tagasi. Üle ilma karastusjoogi levitajad maksid kõva raha ja Finnkino otsustajad onud panid selle plekist hiigelküüni katusele reklaami, mida Helsingisse poleks ehk püssitikkude ähvarduselgi üles sokutatud. Kunagine kaskadöör ja edukas filmiärimees Aldo Tammsaar ütles siis, et “filmi ei saa näidata saras”. Jutt käis kunagise Heliose ja Oktoobri hallitava seintevahe kohta, kus seenetab tänini. Hiljem, kui kalkuleeriti BDG plaanitud kobarkino ehitust, arvasid MPDEga (st olemasoleva kobarkinoga) mestis panganduskonsultandid selle projekti majanduslikult ebaotstarbekaks ning platsi võttis seal hoopis Kristiine kaubanduskeskus. Eks näeme paari aasta pärast, milliste butiikide ja kölniveekioskitega päädib Sakala keskuse ümberehitus, kuhu peaks mahtuma ka nn väärtfilmikeskus.

15 aasta jooksul on Tallinnas ka oma 15 vana head kino kinni pandud. Aga filme tuleb robinal. Mida teha? Ega Lõhmus pole ainuke, kurdetud on kogu aeg ja kultuuriministeerium on igal aastal 2-3 miljonit krooni üle Eesti kinode arengusse andnud. Pigem võiks selle eest osta köhatilku.

Tallinna Kinomaja oli nõukogude ajal pooleldi kinnine, valitud publiku jaoks töötav filmiasutus, mille elitaarne traditsioon jätkus ka taastatud iseseisvuse aastatel, kuid sumbus siis kinoliidu mitme juhtkonna asjaajamatusse. Nüüd püütakse konkurentsi pakkuda Sõprusele, mis on Kinomajalt üle löönud Europa Cinemas kinoketi jm abiraha ja au.

Üks häda on selles, et meil pole (või on see siis väga õhuke) art house’i publikukultuuri ja paari-kolme aastaga seda luua pole võimalik. Teine häda on selles, et meil on väga vähe kinosaale, kuhu tuua eelkõige Euroopa ja Aasia väärtfilme, ning see häda pärsib ka filmilevi kui vaimsema äri arengut ja ka PÖFFi arengut. Niisiis sõlmub probleemipuntraks suhtekolmnurk: väärtfilmivaatamise kultuuri järjepidevus, kinod, filmide levitamine. Ning riikliku kultuuripoliitika ignorantsus seda arutada ja leevendada.

Vaatan Eestis jooksvate filmide eeskava, kus leidub üksikuid erutavaid pealkirju, seda ka tagasiulatuvalt. Küll aga müüakse massiliselt igasuguseid DVD-ketaste peale kantud filme, mida vaadatakse mitte läbi projektori lastavalt tselluloidlindilt kinosaalis, vaid nn high tech kodukinodes. Kui ei suudeta anda klassikalisi seansse, siis korraldab vaatamise nõudlus selle tuhandel eri viisil. Turg pole väga loll, aga ahne alati.

Selge see, et pikemat aega saras väärtfilmi näidata ei saa. Aga ainult lamedamõõtmelise kodukino tümpsuga ka ei saa lasta meie filmivaatamise kultuuril “edeneda”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming