Sisikondlik Trier

Raivo Kelomees

Trieri film olevat vistseraalne ehk algemotsioone käivitav, intellektuaalsust välistav, sisikondlik.Mängufilm „Antikristus” („Antichrist”, Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Itaalia-Poola 2009, 109 min), režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Anthony Dod Mantle, montaaž Andres Refn, produtsent Meta Louis Foldager. Osades Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg jt. Tootja Zentropa Entertainments, levitaja Estinfilm OÜ, linastub kinos Artis.  Netikommentaatorite reaktsioonid filmi- ja kujutavale kunstile on imekspandavad. Kui teos häirib ja ületab konventsionaalse taluvuse piiri, siis väidab raevukas kirjutaja, et autor on teinud kunstiteose, kuna tal on midagi „viga”. Selle taga on arusaam, et kunstiteos seisab autori elu- ja psühholoogilisest kogemusest lahus.  

Filmi teraapiline tegelikkus 

Ka „Antikristuse” režissööril on midagi „viga”. Trier on läbimas kognitiivset teraapiat, tal on depressioon ja film on üks ravi moodustest, filmi tulemusena läks tal paremaks jms. Nii, teolt tabatud: režissööril oli midagi viga, nüüd on tal parem, kuna valas oma hädad kunstiteosesse. Raevukas kommentaator saab rahulduse – ma ju ütlesin. Aga ta ei tahtvat sellist solki. See on üle piiri minek ning hoidku oma foobiad ja perverssused endale. Film ei tohiks  kehalisi vastikusreaktsioone põhjustada. Trieri film olevatki vistseraalne ehk algemotsioone käivitav, intellektuaalne, sisikondlik. Ka kujutavale kunstile heidetakse ette, et kunstnik on ennast sinna liiga palju sisse pannud, et „saasta” ei peaks vaataja nägema. Pornot tulevad juristid klaarima ja keelama. Trieri „Antikristuses” elab paar läbi äärmiselt traumaatilise sündmuse, milleks on lapse surm, millega seotud leina peetakse ju  stressiallikatest tugevaimaks. Naine reageerib teistmoodi kui mees. Selles valguses on film tõepärane, ent see on pigem psühholoogiline reaalsus, milleni tegudes ei jõuta. Vaevalt et leinas, süütundes hukkunu ees ja raevus teise vastu, soovitakse vähemat kui teist (ja ennast) hävitada. See mõõde on leinaja süü- ja raevuseguses teadvuses kindlasti olemas. Seksuaalsus ja seda esindavad organid osutuvad siin otsesteks kättemaksu objektideks, seksi tõttu  kõik juhtus. Tavaliselt saab sellest soovist võitu terve mõistus ja enesesäilitustung. Leinava paari suhted võivad ka tiheneda. „Antikristuses” seda ei juhtu.

Millist reaalsust esindab film?

Tavaline vaataja näeb filme elu tükikestena, mis toovad silme ette olnu või võimaliku reaalsust. Filmi ehitusmaterjaliks on andmekandjale või filmile liikuvana fotografeeritud tegelikkus – nii kõlaks banaalne lihtsustus. Seetõttu peetakse filme reaalsusse kuuluvaks, tegelikkuse osaks. Samas ei pea keegi maalikunsti reaalsust peegeldavaks, isegi mitte realistlikku, kõnelemata abstraktsest. Selle  kunstiala tinglikkusega ollakse harjunud. Film kasutab aga tõelisuse „värve”. Trieri film on arusaadavam, kui lepitakse, et see ei kuulu mitte reaalsusesse, vaid filmija kunstiteose reaalsusse. Filmireaalsus elab režissööri vaimus ja psüühes, on tema tunnetus ja visioon sellest, mida tahaksid inimesed üksteisega teha ja kui kaugele minna. Ja omamoodi statement, mis on see maailm, eriti „Edenis”, kus hea ja kurja piirid ei ole määratletud. Kõik on võimalik, kõik on lubatud.     

Ema

Lars von Trieri süüdistatakse naistevihas ja peetakse näitlejaid halvasti kohtlevaks režissööriks.  Probleem emaga, suhe jahe ja distantseeritud. Ema oli kommunist ja isa sotsialist. Pealegi oldi perekondlikult nudistid. Lapsepõlv möödus nudistide laagrites. Kodus distsipliini ja kasvatust ei olnud, keegi ei ütelnud, millal teha koolitükke, mistõttu saigi Trierist ise-korra-kehtestaja ja kontrollifriik. Trier on arvamusel, et, kui ta ütelnuks emale, et tahab ennast tappa, olnuks emal ükskõik. 1995. aastal oma surivoodil olevat ema tunnistanud üles Trieri geneetilise isa. See olnud ema ülemus, kelle ema valinud „kunstigeenide” tõttu. Trier otsis bioloogilise isa üles, too oli 90aastane härrasmees ja kohtus temaga neli korda. Edaspidi soovis see isa suhelda vaid advokaadi vahendusel. Et ema ülestunnistus olevat misogüünia aluseks. Naised tema filmides kannatavad, on alistatud nagu „kuldse südame triloogias” („Laineid murdes”, „Idioodid”, „Tantsija pimeduses”),  samuti „Dogville’is”. Nüüd siis teistmoodi käsitlus „Antikristuses”, kus tegu vastupidise, saatanlike loodusjõudude meelevalda sattunud naisega, kes põletatakse „nõiana”. Keskaegse nõiajahi teema siseneb filmi naise pooliku uurimuse näitel. Miks nõiajaht Euroopas aset leidis ja miks oli nõidade hulgas palju naisi? Vastuseid leiab Juri Lotmani artiklist „Nõiajaht. Hirmu semiootika” (Juri Lotman, Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast.  Varrak, Tallinn 2007). Nõidadeks tembeldati äärmusi: liiga ilusaid või liiga koledaid, liiga pakse või kõhnu. Keskmised jäid. Lotmani arvates oli tegu ühiskonna liiga kiire kultuurilise arenguga. Lotman kirjutab (lk 67), et nõiapaanika ajalised piirid langevad ühte renessansi piiridega ning et paradoksaalsel moel ühtib see dünaamikakõver teaduse ja kultuuri vallas kulgenud progressiga. „Nõidade jälitamine (nagu ka juutide ja moslemite  tagakiusamine) saab tõepoolest alguse XII sajandil – ajal, mil kultuuritempo järsult kiireneb.”  

Tõlgendusi

Antikristust võiks tõlgendada kui loodusega  Kristuse asendamist, mis ühtlasi kummutab kristluse. Naise keha ja seksuaalsus kui korra ja reeglite eituse allikas, mis tähendab nihilismi kristliku moraali suhtes ja tõmbab kaasa ka mehe – välja pattulangemiseelsest maailmast, Eedenist. Trier on pühendanud filmi Tarkovskile, kuna olevat temalt liiga palju näpanud – etteheidete vältimiseks. Üksikud detailid on pealetükkivalt tarkovskilikud, nagu tammetõrude  trummeldamine katusel, klaasid vihmas, „elav” mets. Näitlejad Charlotte Gainsbourg ja Willem Dafoe olevat rolli ettevalmistamisel vaadanud Tarkovski „Peeglit”, kus Tarkovskil on ju arutelu emaga, pigem küll kergete eluliste arusaamatuste pinnal. Ema mängib ka Tarkovski filmis. Trier on ebatäiuslik, tema pained ja surved on lapsepõlvest ja kasvatusest – kunstnikule muidugi hindamatu ressurss. Kunst  on talle „vigade” parandamiseks. Tarkovski on ütelnud (intervjuu Youtube’is), et kunstnik peab alati taluma survet (kas sotsiaalset või psühholoogilist), tal ei ole kunagi ideaalseid töötingimusi. Kunstnik saab eksisteerida seetõttu, et maailm on halvasti korraldatud. Kui maailm oleks kaunis ja harmooniline, siis poleks kunsti vaja. Siis inimene lihtsalt elaks selles harmoonias ega otsiks seda kõrvaltegevuses, näiteks kunstis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming