Sinistes toonides lipu all

Jaak Lõhmus, Cannes, 12. mai

12. – 23. maini vältab 63. Cannes’i rahvusvaheline filmifestivalKolmapäeval alanud Cannes’i filmifestivali lipuvärvid on sinised. Sügavtume taustatoon võiks kenasti sümboliseerida elukogemust ja -tarkust. Heledamad sinised kirjad ning kribad plakatitel ja muul märknassvärgil kõlbavad kuvama nooruslikke tulevikulootusi. Ilusa puhta vanainimese kohta, nagu 63seks saav Cannes’i filmipidu ju vististi on, kõlbab nii kenasid tõlgitsusi pakkuda küll.

Festivali plakatitüdruk on filminduse kodumaa  kaunitar Juliette Binoche, keda võistlusprogrammis saame näha iraanlase Abbas Kiarostami Toscanasse platseeritud armastusloos „Kinnitatud koopia”. Võistlusprogramm on tänavu tavalisest pisut ahtam, ainult 18 filmi, traditsiooniliselt on mõõduvõtupilte kaks-kolm rohkem. Konkursikava tihendamine ei tulnud siiski kindlasti üleilmse majanduskriisi tõrvatilgana siin esitatava globaalkino koorekihis (visuaalmeediume  hiljaaegu tabanud hoopidest kuuleb küllap söögi alla ja peale). Paar asja, mis olid juba väljagi kuulutatud ja mida programmipealik Thierry Fremaux kindla peale tahtis siin linastumas näha, ei saanud valmis, näiteks ameeriklase Terrence Malicki „Elu puu”. Ja just nende ridade kirjutamise ajal lisandus informatsioon, et võistlusse on tulnud 19. film, Cannes’i igikülalise Ken Loachi verivärske „Iiri kiirtee”. Selliseid viimase minuti lisandusi on  tehtud varasematelgi festivalidel.

Põhikavas tulevad, kuidas saakski teisiti, kõrvu vana kaardivägi koos uute ja uljastega. Juba mainitud Abbas Kiarostami on 70, võistlusväliselt näidava avalöögi „Robin Hood” lavastaja Ridley Scott 72, eriseansi komöödia „Sa kohtad pikka kasvu tumedapäist tundmatut” teinud väsimatu Woody Allen 74, „Vaatenurga” programmis jooksva „Film Sotsialismi” auteur Jean-Luc Godard ei paista 80aastaselt  oma vist umbes 70. teosega välja tulles veel kaugeltki olevat „viimsel hingetõmbel”. Ka tänavu enne jõule 102aastaseks (!) saav Manoel de Oliveira teeb vormis püsimiseks igal aastal ühe filmi; tema ammune sõber, festivalipresident Gilles Jacob on kutsunud „Vaatenurka” lahti lööma portugallase uusima töö „Angelica kummaline juhtum”. Meelde kulunud nimede kõrval tuleb aga hakata oma mälu murdma niisuguste tegijatega  nagu Kornel Mundruczó, Wang Xiaoshuai, Apichatpong Weerasethakul või Vikramaditya Motwane. (Peab vist need nimed telefonimällu toksima, muidu ei seisa uustulnukad meeles.) Neist esimesena mainitud ungarlane on noorim, „ainult” 35. (Nooremate geeniuste lavaks on peamiselt lühifilmiprogramm ja filmikoolide võistluskava „Cinefondátion”.)

Uute nimede läbilöömine Cannes’i kavas käib tõesti läbi ülimalt tiheda sõela: et saada  valituks, peab konkureerima laias laastus üks saja vastu, sest kümmekond võistluspositsiooni on „broneeritud” niikuinii juba tuntud kaladele. Nii ka tänavu: Alejandro González Iñárritu, Rachid Bouchareb, Takeshi Kitano, Mike Leigh, Bertrand Tavernier, Nikita Mihhalkov. Viimase Cannes’i võistluskavva valimine on omal kombel problemaatiline. Jätan praegu kõrvale „Päikesest rammestunud 2” kunstilise saavutuslikkuse. Nimelt on olnud Cannes’i traditsiooniks,  et võistlema pääsevad peamiselt maailma esilinastused. Mõnel tähtsal juhul vaadatakse läbi sõrmede, kui on alanud filmi levitamine kodumaal. See on üldiselt teada programmipoliitika põhimõte. Nikita Mihhalkovi Teise maailmasõja film on teatavasti lisaks Venemaale kinodes Eestis, Lätis jm. Tee või tina, see ei ole ilus. Suurte maade kinematograafiamängude juures pole Eestil kui filmiriigil nähtavasti suurt kaasa rääkida. Ega see olegi ju kes  teab mis uudis, aga siil põõsast hüüab siiski, et oleme praegu koos Prantsusmaaga nii L-is kui ka N-is, ent mitte enam Nõukogude Liidus. Vot tak, kinoseltsimehed Idas ja Läänes.

Suur filmifestival on maailmalaiuse filmitööstuse hästi toimiv ja juba aastakümneid lahutamatu partner. Kõik käib õlitatud masinavärgina, tänapäeval muidugi mõista spetsiaalselt festivalide jaoks loodud raalitarkvara toel ja kõigi ülimoodsate vidinate vahendusel,  paistab, et üllatusedki on siin ammu kavva programmeeritud. Siiski pole asi üksnes nii lihtne, et 40 000 festivali ja filmituru külalist sajast riigist 11. mail linna sisse „viuh!” ja tosina päeva jooksul jälle minema nagu läbi suure iseliikuva mitmevärvilise toru „vuh!”. Peatähtsaks jääb ikka suhtlemine ekraani(de)l nähtavaga ja suhtlemine inimestega. Eesti filme näeb Cannes’is nagu enamasti ja tavaliselt viimase üheksa aasta kestel filmiturul  (Marché du Film). Valget kadedust tekitab selle kõrval seik, et niisamuti nagu Berliini lastefilmivõistlusele läinud talvel pääses läti animafilm, on lugu praeguse Cannes’i lühifilmikavaga. Läti multikas on jälle sees! Jurgis Krasonsi „Neelata konna”. Hakka või pelgama, et eesti nii kuulus animatsioonikunst on hakanud kannatama teatava endassesulgumise või siis levilise piiratuse käes. Aga see on juba üks teine lugu, teises kontekstis.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht