Sillamäe kummitus

Peeter Sauter

Tekib nagu mitu filmi ühes ja jääb pisut segaseks, kellest ja millest filmi on tahetud teha. Dokumentaalfilm „Pärand” (Eesti-Soome 2012, 52 min), režissöör ja stsenarist Eeva Jäntti, operaatorid Rein Kotov ja Mait Mäekivi, helirežissöör Mart-Kessel Otsa, monteerija Kersti Miilen. Produtsent Pille Rünk, kaasprodutsent Timo Humaloja. Esilinastus 9. II kinos Artis. Kummitus, mis soomlase Eeva Jäntti on tõmmanud koos Allfilmiga Eestis dokki tegema, on loomulikult radioaktiivsete jäätmete hoidla Sillamäe juures mere kaldal. Pärandus uraani rikastamise salatehaselt number 7, kus kohapeal kavandatud diktüoneemaargilliidist valmistati väidetavalt tooret Nõukogude Liidu esimese tuumapommi tarbeks. (See tuleb filmis mulle üllatusena, netist näen, et seda infot ei esitata täiskindlusega – kas pomme tehti eksklusiivselt Eesti uraanist?) Jäätmehoidla on meie koll riidekapis, see ei jäta muretuks ka soomlasi ja sellega seonduvalt on asju, millest valjusti räägitakse, ja ilmselt neid, millest ei räägita (ja ei räägita ka filmis). Jah, saime 22 miljonit eurot Euroopa raha, et ohtlik hoidla kinni katta. See katmine oli ligi kümne aasta töö, mis sai valmis aastal 2008. Ja see on väga hea, sest enne lendus avatud hoidlalt ohtlikku tolmu. Keegi ei tea päris täpselt, kui palju puudeid ja väärarenguid tõi see kaasa Sillamäe venelastele, sest seal elab siiani 95% venelasi, kes toodi salastatud linna, kui eestlased sealt omakorda välja puksiti.

Kas ja kui palju on aga läbi mängitud ohustsenaariumid, kui terrorist hoidlasse pommi virutaks või mingi maalihe või -väring tekitaks lekke Läänemerre, sest pole kuulda olnud ja ei puudutata neid teemasid ka film. Tonti pole vaja suuremaks maalida, nood asjad jäävad sordiini alla ja vaatajale peas hekseldada. Pärast Jaapani tuumajaamade jama kipuvad sellised mõtted paratamatult tulema. Jaapani ääres on Vaikne ookean, aga meil paraja maailmajärve suurune Läänemeri ja ilmamerest eraldavad meid ahtakesed Taani väinad. Nii et kui siin tõsine reostus peaks tekkima, siis on see meie jama ja tõsine jama kauaks.

„Pärandi” režissöör ja stsenarist Eeva Jäntti annab (Rein Kotovi ja Mait Mäekivi puhta kaameratöö toel) üldise fooni paari pintslitõmbega – mis sorti linn on kunagine sõjatööstuse keemiatehaselinn Sillamäe ja kes seal elavad. Kahju, et pilt jääb nii provisoorseks. On saadud kätte hulk toredaid kaadreid rinnal plekipoodi kandvatest paraadimeeleolus sõjaväeveteranidest, kes elavad minevikus ja isolatsioonis, aga kontakti nendega ei looda, inimesi avada ei püüta. Eeva Jäntti on valinud portreteeritavateks hoopis Sillamäel turismitalu pidava Priit Orava ja pensionär Meedy Hiielo. Ega sellega ju midagi viltu olegi. Ometi tekib siin nagu mitu filmi ühes ja jääb pisut segaseks, kellest ja millest filmi on tahetud teha. Eks doki puhul peabki ootama ja vaatama, milline kala võrku jääb. Praegu on tunne, et monteerija Kersti Miilen oleks võinud tiba karmim ja julmem olla. Asi kipub pisut venima. Ehk oleks aidanud filmi eraldi peatükkide tegemine, teemade lahkutõmbamine ja selgem eristamine.

Praegu sattub Priit Orava turismitallu tulema vene koolilaste ekskursioon. Ja tore on. Lapsed korjavad marju ja käivad vetsus ja Priit on nendega viisakas. Aga miks meile seda kõike näidatakse? Selliseid momente on veel. Priit Orav käib külas Meedyl ja saab lilletaimi, no tore – aga mis asja aetakse seda demonstreerides, mina pihta ei saa. Jäätmehoidlaga, mis on filmi keskne teema, sel kõigel suurt pistmist pole. Lõpuosas kerkib uueks teemaks konteinervedude sadama ehitus. Kas see sadam on hea (loob töökohti) või halb (tööstuslik objekt kenas mererannas) filmist sotti ei saa ja arvata ei oska.

Viimaste aastate kõige sisukam ja tihedam sõnavõtt Sillamäe (mineviku) teemadel on kahtlemata Andrei Hvostovi romaan „Sillamäe passioon”. Hvostovist läheb film aga kindlameelselt mööda ja püüab luua midagi erinevat. Kas see on filmi võit, ei oska arvata. Kui kahte Sillamäe-teemalist teost võrrelda, siis Hvostovi tekst on kirjutatud südant valutades (arusaadav – see on tema lapsepõlvekodu ja Andrei on Sillamäe teemadest läbi imbunud), dokfilm kipub jääma tiba kergeks, impressionistlikuks ja pealiskaudseks (seegi on arusaadav, sest autor on soomlane). Andreid sisse tuues oleks küll olnud oht, et intensiivne Hvostov oleks võinud ära süüa Jäntti filmi, aga heal juhul oleks võinud tekkida ka sünergia.

Filme Ida-Virumaast või näiteks Paldiskist võiks tulla muidugi veel. Need on vajalikud nii eestlastele kui venelastele, sest tihti me ei tea, kuidas naaber elab, aga küllap oleks hea, kui me kasvaksime koduvenelastega pigem kokku kui lahku.

Koostööfilm soomlastega on aga hea teeotsa algus. Teemasid, mis Eestis soomlastele võiksid haakida, ju leiduma peaks. Viinaturistidest Saaremaad asustavate soome pensionärideni. Tänavu paistab Eesti-Soome ühistöö plaanis kolm pikka mängufilmi, eks näis, mis sealt jälle välja tuleb. Nüüd võiks juba teha dokke ka eesti ainest Soomes ja miks mitte sellise nurga alt, mis pakuks huvi nii soomlastele kui eestlastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming