Shinpei Takeda: „Inimeste südameis on midagi universaalset”

Margit Adorf

12. – 14. X peeti Tallinnas Sõpruse kinos jaapani indie-filmide minifestival. Ettevõtmine sai alguse möödunud aastal „Tallinn – kultuuripealinn 2011” raames ja kandis siis nime EVA, sel aastal sai see uue pealkirja „Zipangu Est”. Korraldajad reklaamisid, et fookuses on nüüd jaapani dokumentaalfilmid, kuid nii väikese festivali puhul (linastus kaheksa filmi) ei saa väga fookusest rääkida, seda enam, kui kava sisaldab ka lühifilme ja animatsiooni ning jaapani erootikafilme. Kui möödunud aastal oli jaapani indie-filmidel publiku seas minekut küll, siis sel aastal tundus, nagu oleks huvi väiksem, võimalik, et kinopublik eelistas jaapani dokumentaalile hoopis samal ajal Sõpruses näidatud Fellini filme või oodatakse juba novembris toimuvat PÖFFi ja peetakse kinodieeti. Kõige suuremad publikumagnetid olid selle aasta festivalil muusikaline avafilm ja veiderdav lõpufilm. Palju huvilisi oli ka muusikalisel dokumentaalfilmil „Astropoisi sammude kaja”. Tallinnas oli kohal ka üks külaline, Shinpei Takeda, dokumentaalfilmi „Hiroshima Nagasaki Download” autor. Tema film on üles ehitatud road-movie’na. Kaks kooliaegset sõpra alustavad reisi Kanadast läbi USA Mehhikosse, tee peal küsitletakse neid jaapanlasi, kes elavad saatuse uperpallide tõttu nüüd USAs, kuid kes olid USA tuumarünnakute tunnistajateks.

Peab ütlema, et sõprade omavahelisi vestlusi tühjast-tähjast poleks selle filmi sisse vaja olnud, piisanuks mõnest maastikukaadrist autoaknast. Teema ise ning eakate jaapanlaste meenutused tuumapommi õudusest olid õnneks piisavalt kõnekad, emotsionaalsed ja mõtlemapanevad, nii et selle üleliigse vahu võib autorile andeks anda. Meie täisealine publik mäletab kindlasti veel lapsepõlves nähtud filme sõjakoledustest ning on kindlasti midagi ka Jaapani tuumapommide kohta varem näinud või kuulnud, samal teemal dokumentaale on maailmas kümneid ja kümneid. Režissöör Takeda ütles, et praegu on veel viimane võimalus nende sõjakoledusi näinud inimestega rääkida. Tollal olid nad lapsed, aga praegu umbes 80aastased ja varsti pole enam võimalik nende käest midagi küsida. Režissööri ennast hämmastas kõige rohkem see, et inimesed arvasid, et pole mõtet sellest kõigest eriti detailselt või palju rääkida, sest keegi ei usuks seda. Pärast seanssi kinos Sõprus sai publik võimaluse autorile küsimusi esitada ja seda kasutati väga aktiivselt, esitati filmi kohta täpsustavaid küsimusi. Tekkis isegi väike vaidlus teemal, kas ja kui palju tänapäeva jaapani noored midagi üldse teavad Hiroshimast ja Nagasakist, sinna visatud tuumapommidest. Autor arvas, et jaapani noored ei tea nendest sõjaõudustest suurt midagi, sest vanemad tahavad neid säästa, kuid tütarlaps publiku hulgast vaidles talle tuliselt vastu. Autor jäi oma arvamuse juurde: inimesed küll teavad, et midagi toimus, kuid nad ei taha selle kohta midagi täpsemat teada. „See on liiga, lastele ei taheta jutustada,” arvas Takeda. Dokfilm, mida Tallinnas näidati, oli osa ühest suuremast projektist. Filmi on jõudnud väike osa vestlustest, inimeste küsitlemise põhieesmärk oli nende lugude salvestamine tudengite jaoks, et need lood ei hääbuks ega kaoks.

1978. aastal sündinud Shinpei Takeda ise ei ela praegu Jaapanis, ta on küll sündinud Osakas, kuid pesitseb praegu hoopis Mehhikos. Esitasin talle pärast publikuvestlust mõned lisaküsimused mis ei puudutanud konkreetset seanssi.

See on su teine film? Kuidas jõudsid dokumentaalfilmide žanri juurde, miks sa seda teistele filmiliikidele eelistad?

Ma ei tea! Mind huvitab reaalsus ja ma pole ka kunagi käinud filmikoolis, sellepärast ma lihtsalt ei teagi, kuidas näiteks mängufilme peaks tegema. Olen õppinud geoloogiat. Praegu olen kunstnik, ma ei tööta geoloogina. Tahtsin teha midagi põnevamat. Ja tänapäeval saavad kõik filme teha – võib filmida kas või mobiiltelefoniga! Ma ei saa öelda, et filmitegemine on mu hobi, see on pigem vajadus jutustada. Minu eelmine film räägib 1920. aastatel Mehhikos elanud jaapani fotograafist, tema identiteediotsinguist. Elan ise sealkandis ja ma tegin filmi lihtsalt sellest loost, mis minu elukohaga on seotud. Ma arvan, et see oli ka film minust endast, selle fotograafi kaudu.

Mul on hea meel, et ma ei ole käinud koolis filmi õppimas, sest olen vaba. Ma ei hooli reeglitest, ma ei hooli sellest, kas tegemist on „päriselt” filmiga või mitte. Peale filmide teen ka installatsioone. Filmi juures teen kõik ise: fotod, toimetamise, montaaži … Mulle meeldib üksi töötada, ma ei taha suurt meeskonda enda ümber. Sellepärastki on dokumentaalfilm hea, et seda saab teha ka sooloprojektina.

Kas järgmise filmi tegemise mõtted on juba peas või on midagi juba käima lükatud?

Jah, ma töötan uue filmi kallal, ka see on dokumentaalfilm. See räägib bändist nimega Ghost Magnet Roach Motel. Nagu cucaracha, prussakas. See on Tijuana punkansambel, mina panin selle grupi kokku, sinna kuulub neli inimest. Prussakad seepärast, et nemad jäävad ellu, nad on vastupidavad, neid ei murra miski. Prussakas on inimesest arenenum eluvorm. Ma tahan oma uues filmis rääkida loo katkistest inimestest. Nad on heroiinisõltlased, aga nad on head muusikud. Ma tahan näidata, kuidas nad hakkama saavad. Mina olen selles osas outsider, ma tahangi olla outsider, nii nagu ma olen ka eemal Jaapani elust, elan välismaal, kuigi ma seal sageli käin. Ma olen ka filmimaailmas outsider.

Mis on sulle filmitegemise juures kõige keerulisem?

Ma arvan, et keeruline on valmis filmi levitamine. Kuna ma toimetan ja teen kõike üksi, siis peab valmis saanud filmiga ringi käima ja seda inimestele näitama ja näitama ja näitama, et see jõuaks ka publikuni. Kuid raske on ka teemani jõudmine, see, et lähed oma südames selle loo juurde, mida soovid rääkida, süüvid enesesse ja sukeldud kas või nii sügavatesse kihtidesse, millest sul puudub soov kõneleda, kuid sa lähed sinna. Ja mida sügavamale südamesse vaadata suudad, seda kindlam on, et ka teised inimesed sind mõistavad. Südames on midagi universaalset, inimeste süda tuksub samas rütmis.

Mida sa ütleksid inimestele, kellel on soov teha filme? Tudengitele, noortele inimestele?

Kui tahad filmi teha, siis lihtsalt tee seda, ära jää kauaks jorutama ja mõtlema. Ma tean inimesi, kes on käinud filmikoolis, aga pole kunagi teinud ühtegi filmi, sest nad ei oska. Asi pole tehnikas, see on muidugi oluline, kuid tänapäeval võib filmi teha kõigega ja saabki lihtsalt härjal sarvist haarata. Pole vaja mõelda, et film peab olema 90 minutit või 60 minutit pikk. See võib kesta seitse tundi, kaks minutit või kakskümmend sekundit. Raske on pihta hakata, vabadus on oluline. Mõtelge vähem, tehke rohkem, nii jõuate õige lahenduseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming