Serbluse vastu mässav serblane

Olev Remsu

Kusturica jätkab vanas vaimus: pilkab serblaste ksenofoobiat, õigeusku, kosimis- ja abiellumistavasid, paljastab seksuaaleetika variserlikkust. Jasna (Marija Petronijević) pääseb õnnega pooleks bordelliorjusest. 3x kaader filmist

Serbial on kole pikk ja kole naljakas ajalugu, serblased on tuhatkond aastat vastandanud end ülejäänud maailmale. Õigeusklikena püüdsid nad olla õigemad õigeusklikud kui Konstantinoopoli patriarh seda soovis. Osmanite impeeriumis ja Austria-Ungari all tahtsid just serblased olla kõigist teistest kõige õigemad vabadusvõitlejad. Kommunismimaailmas seadsid nad end Moskva vastu ja tänases Euroopas trotsivad nad Brüsselit. Nad peavad end missioonrahvuseks, kellele on antud kuulutada suurt tõde, nende austamisväärsemateks pühadusteks on kaotused, venelased on neile nooremad vennad, kellel tuleks joonduda nende järgi. Serblaste hulgas liikudes tajud, kuidas nad on jäägitult armunud iseendisse ja oma kivinenud traditsioonidesse.

Serbia vanameelsus on ammendamatuks inspiratsiooniallikaks olnud Emir Kusturicale (sündinud 1954), film filmi järel, kord heatahtlikumalt, siis jälle sapisemalt, on Sarajevos (lõunaslaavlaste islamiusuliste keskuses, Bosnias ja Hertsegoviinas) sündinud ja üles kasvanud, ent Serbia kodakondsusega serblasest režissöör täitnud oma kodanikukohust ning välja naernud serblaste pretensioone kujutada ennast maailma nabana. Kusturica on pälvinud serblaste enamuse ägeda pahameele, ta on ise kutsunud kahjuks pidamata jäänud duellile Belgradi kesklinna marurahvuslaste juhi Vojislav Šešelji, kes tituleeris ta kunstnikust-mõrvariks, pidades silmas Kusturica paatost lõbustada ennast ja oma publikut kaasmaalaste pühaduste arvel.

 

Põikpäine serblane

Serbluse kriitikuna ja ümbermõtestajana noor Kusturica ka alustas, oma esimeses režissöörina tehtud filmis „Kas sa mäletad mind, Dolly Bell?” (1981) kangutas ta Balkani moraali alustuge, meesšovinistlikku seksuaaleetikat, näitas, kui kergelt ujutas 1960. aastail Jugoslaavia üle Lääne popkultuur filmide, muusika, riietuse ja olmemugavuste näol. Mingit ajaloolist kultuurivalli ja läänelikku põlgust ees ei olnudki – see oli Kusturica arust vaid traditsionalistide soovkujutelm – varem oli sisseimbumist takistanud ainult karm riiklik tsensuur. Julgustükk kinnismõtetele vastu hakata vääris Veneetsia filmifestivali debüüdipreemia, ja edaspidigi on Kusturica oma töödes kitsarinnalistele Serbia eripära kummardajatele valusalt mööda näppe andnud. Eesti vaatajad mäletavad ehk sellist suhtumist meil ajakirjanduse tunnuste teeninud filmidest „Underground” (1995), „Must kass, valge kass” (1998) ja „Elu on ime” (2004). Selles mõttes on Kusturica ise ehtne põikpäine serblane – üksinda kogu maailma vastu, ainult et tema maailmaks on Serbia ise. Ja taas on Kusturica tunnustust teeninud eelkõige Lääne-Euroopast, talle kuulub kaks Cannes’i festivali Kuldset Palmioksa. Ta on isegi Prantsuse Auleegioni kavaler ning niisugune helde kiitus ärritabki Serbia konservatiive, kes tahavad, et muu maailm juhinduks nende riigist ja mitte vastupidi.

Huvitav, kas serblastest ehk mõnevõrra vähem alalhoidlikud eestlased taluksid seda, kui keegi meie režissööridest võtaks ette ning naeruvääristaks laulupidusid, üldist suhtumist idanaabrisse, meie rahvuslikku eneseuhkust? Ma arvan, et meil ei söandaks keegi selliste teemade kallale minnagi, ja kui mõni tulipea üritakski seda teha, siis kindlasti ei leiaks seesugune kavatsus finantseerimist. Ometi oleks meil kriitikat rohkem vaja kui ülistamist.

Oma seni viimases valminud töös „Lubadus” (2007) jätkab Kusturica vanas vaimus, pilkab serblaste ksenofoobiat, õigeusku, kosimis- ja abiellumistavasid, paljastab seksuaaleetika variserlikkust. Kooliõpilase, naispeategelase Jasna (mängib Marija Petronijević) kooliõpetajast ema (Kosanka Djekic) on kohakaasluse alusel öiti prostituut, seda Serbias, kus moraalijüngrite ja kirikuisade jutu järgi prostitutsiooni (peaaegu et) ei esinegi ja kus üle kõige armastatakse kultuuri. Jasna ise on äärepealt lapsprostituudina bordelliorjaks sattumas, ainult et viimasel hetkel päästavad headuse jõud ta ära. Meespeategelane, puberteetik Tsane (Uroš Milovanović) kannab poolel oma teekonnal kaenla all imetegija, kaitsepühaku Nikolause odavat ja soss-seppade kokkuvusserdatud ikooni, millega on hea kallaletulijatele vastu vahtimist äiata ning mis veel pooleks murdub! Ei ole raske taibata, mida arvavad sellest õigeusu levitamise oma ajalooliseks kohustuseks võtnud religioossed serblased. Õelat, vaid kitsale ringile mõistetavat nalja leidub dialoogideski, näiteks saadetakse inimene vandesõnade saatel mere äärde. Kas keegi tuleb selle peale, et kunagi Aadria mere ääres võimsalt laiutanud Serbiast (Jugoslaaviast) on pärast Montenegro lahkulöömist saanud kuivamaariik? Filmis tundub olevat üsna konkreetseid vihjeid veel mingile kohalikule maavahetusskandaalile, seal on oma, hüperboliseeritud Reiljanid ja Annused, kes ajavad gangsterlikku kinnisvaraäri. Siiski on minu meelest „Lubaduse” suurimaks miinuseks sõnumi ähmasus, mida ei saa ette heita Kusturica varasematele töödele. Kindlasti ei ole tegemist režissööri uljuse lõppemisega, pigem on püütud vältida enesekordamist, aga seda on suudetud teha ainult selguse ja konkreetsuse udustamise hinnaga.

 

Draamakomöödia

„Lubadus” on barokne ja burleskne, täis pikitud liialdusi, peenemale maitsele ehk mõnevõrra labane, eriti kohitsemisepisoodid. Oletan, et nii pulli kui gangsterijõugu pealiku kastreerimine pole niivõrd iroonia Sigmund Freudi kulul, vaid selle annaks ka kuidagi lahti mõtestada traditsioonilise serbluse mõõtkavas, ainult et kuidas täpselt, seda ei tea.

Filmi võiks žanreerida draamakomöödiaks. Draama selles mõttes, et Tsanel tuleb oma vanaisa käsul tehtud initsiatsiooniretkel maalt linna valida ema ja tütre vahel, komöödia sellest mõttes, et armastusest vihkamiseni, sõprusest tapmiskavatsusteni ja vastupidi jõutakse kiirete ülehüpetega, välk ja pauk on endine vaenlane kamraad või siis kaaslane reetur! Tsane vanaisa (Aleksandar Berček) on leiutaja, ja nende kulul on maailmas nalja tehtud küll ja küll, meenutame või meie Eduard Bornhöhe loodud narri Jaan Tatikat.

„Lubaduse” leiutaja leiutised on aga päris naljakad ning originaalsed, kuigi teiste lugude leiutajate leiutiste laenamised paistavad silma. Mine tea, kas leiutamise vallas annabki midagi täiesti uut ja enneolematut leiutada?

Pidevalt tärisevad kergemad ja raskemad relvad, isegi kalašnikovid, kuid surma ei saa keegi. Abielusakramendi üle irvitamisena võiks tõlgendada kahekordseid happy-end-pulmi filmi lõpus. Lopsakas film oleks nagu iseenese paroodia või koguni paroodia paroodia. Mitmed tegevusliinid on osavalt üksteise sisse põimitud, pingestuvad vastastikku. Kui filmis „Elu on ime” oli harva esinev inimtegelaseta kõrvalliin, mida täitis eesel, siis siin on selle asemel eesliga mõtteliselt sarnanev lendav inimkuju ehk ingel, kes-mis vuhiseb episoodide haakumiseks aeg-ajalt üle linna ja küla. Nagu korralik draamatehnika nõuab, lõikuvad kõik tegevusliinid finaalis, kus saavad kokku matuse- ja pulmarong, vihisevad kedagi haavamata kuulid, kus noored veedavad pulmaöö enne pulmi viletsa auto pagasiruumis ja kus tembatakse üsna vaimukalt lihtsalt niisama.

Hästi ei tööta ilmselt kavatsetud maa ja linna vastandamine, need kaks jäävad kaunis ühesuguseks. Minu meelest on filmi mõned naljad just halvas mõttes estraadlikud ja ülepingutatud. Nööride ja trosside otsas kiikumist ekspluateeritakse liiga tihti. Üldiselt kiiretempolises filmis kasutatakse ühtelugu tegevuse aeglustamist, kuid seda mitte sisu süvendamiseks, vaid näitlejate väljanägemise demonstreerimiseks ja ehk ka tegevusdünaamika rikastamiseks. Ainult et mõni pikk episood tundub igavana ning film tervikuna venitatuna.

Ma ei tahaks libastuda hindaja vastutustundetule ja pealiskaudsele rajale, ent mina jääksin ootama Kusturica järgmisi filme, mis juba tegemisel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming