Selliseid filme enam ei tehta

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Head tüübid“ („The Nice Guys“, USA 2016, 116 min), režissöör Shane Black, stsenaristid Shane Black ja Anthony Bagarozzi, operaator Philippe Rousselot. Osades Russell Crowe, Ryan Gosling, Angourie Rice, Kim Basinger jt.

„Heade tüüpide“ detektiivid Jackson Healy (Russell Crowe) ja Holland March (Ryan Gosling)  lahendavad krimijuhtumit pigem pimeda juhuse kui oma uurijavõimete abil.

„Heade tüüpide“ detektiivid Jackson Healy (Russell Crowe) ja Holland March (Ryan Gosling) lahendavad krimijuhtumit pigem pimeda juhuse kui oma uurijavõimete abil.

Kaader filmist

Üha rohkemate Ameerika filmide peamine turunduslik lähtepunkt ei paista seisnevat niivõrd selles, millised need filmid tänapäevases kontekstis on või millist uut väärtust loovad, vaid selles, millised need ei ole peavooluga võrreldes ja milliste esteetiliste või eetiliste maneeride juurde tagasi liigutakse. „Selliseid filme enam ei tehta“ kujunes juba mõnda aega tagasi käibeohkeks ja tööstus on hakanud vaikselt sellele reageerima. Hollywoodi nostalgia sai „Artisti“1 näol mõned aastad tagasi ka kõige kuldsema, Oscariga pärjatud. Samas paadis istuvad hiljutistest linalugudest näiteks „Trumbo“2 ja vendade Coenite „Ole tervitatud, Caesar!“3. Ihalusest naasta paremate aegade juurde nii sisulises kui ka vormilises plaanis olen kirjutanud ka Sirbis 2015. aasta filmide kokkuvõttes.4 Otsesed järjed, aimatavalt seotud jätkulood või sellise klassika uusversioonid nagu „Mad Max“5, „Terminaator“6, „Tähtede sõda“7 või „Sauruste park“8 annavad kõik märku selgest eesmärgist juurte juurde tagasi pöörduda.

Sama mustrit jätkab ka Shane Blacki põnevuskomöödia „Head tüübid“, mille 1970ndate lõpus Los Angeleses toimuvale loole annavad värvi diskoajastu dekadents ja Ameerika unelm, sealhulgas täiskasvanute filmitööstuse pahupool. Juhuse tahtel kohtuvad oportunistist eradetektiiv ning pisipättide käteväänamisega raha teeniv muskel. Üksteise luude murdmisest kujuneb kiirelt pooleldi sunnitud koostöö, kuna satutakse üha absurdsemaid käänakuid võtva afääri keskele, millega on seotud hukkunud pornostaar, tema viimase filmi järjepanu manalateed minevad osalised, kõrged riigiametnikud ning hulk teisi rohkem või vähem patuseid tegelasi. Peaosas astuvad mõnevõrra ootamatu duona üles pigem tõsiste rollidega tuntud austraallane Russell Crowe ning tüdrukute lemmiktapeet Ryan Gosling.

Kahe mehe ekraanikeemia on õnneks võrratu ning viitab stsenaristi-lavastaja Blacki enda minevikule ning mõjutajatele, nimelt on Black kõigi semuseikluste isa, hitt-märulikomöödia „Surmarelv“9 käsikirja autor. Ka „Head tüübid“ kulgeb kaheksakümnendate parimate meelelahutuspõnevike vaimus. Kahe esmapilgul sobimatu tegelaskuju konarliku sõpruse kujutamine on Blackil ilmselgelt veres, sest sama dünaamikat on ta kasutanud ka oma lavastajadebüüdi „Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis“10 selgroona. Blacki esimese ja kolmanda režiitöö võrdlus (vahele sattus suhteliselt hästi vastu võetud, aga minu meelest õnnetult talenti laristav „Raudmees 3“11) – on möödapääsmatu. Mõlema keskmes on raskustega sõpruseni kulgev koostöö, mõlemas räägitakse eluga rohkem või vähem rappa jooksnud tegelaste lugu, mõlemad asustavad Los Angelese särava pealispinna all toimetavad hingelt tühjad ning väärtustest üsna priid inimesed.

Usaldada ei saa selles maailmas muidugi kedagi ja kompetentsus on pigem võõrkeha. Viimane tõsiasi teeb filmi muidugi ainult lõbusamaks. Blacki kahe krimifilmi ühisjooneks on loo kulgu pidevalt suunavad äpardused. Tegelased elavad päris maailmas ja käituvad sageli vastu skemaatiliste märulite seatud ootusi, heitudes või koperdades ootamatul hetkel, andes alla ja taganedes vastutusest, sattudes ootamatult silmitsi joomatuuri või roolis uinumisega kaasneva košmaariga. Mõlemal filmil on seetõttu lahedalt sürrealistlikke nüansse, mis annavad avara mänguruumi heale absurdihuumorile. Blacki arsenal on seejuures hämmastavalt lai, sisaldades nii situatsioonikoomikat kui ka dialoogi pretensioonikaid torkeid, kitšilikku jämenalja, nii visuaalseid kui füüsilisi kilde. Midagi justkui igale maitsele, kuid ühtses vormi- ja stiilitervikus.

Nii mõnelegi vaatajale meenub ilmselt „Pulp Fiction“12. Blacki lood on nagu Tarantino filmidki tekstitihedad, vimkadest pungil, pealtnäha üpris sisutühjad ja suurema sümboolse tähenduseta. „Kiss Kiss Bang Bang“ ilgub lausa otsesõnu vaataja ootuste üle leida filmist moraali, kui Robert Downey juuniori mängitud peategelane püüab filmi lõpus sõnastada neljandat seina lõhkudes ja otse kaamerasse pöördudes mingit kaasapakitavat mõtet. Samalaadne, kuigi vähem metatasandiline nihilistlik hoiak ilmneb ka „Heades tüüpides“, kuid õnneks ei mõju film sugugi lihtsalt pastiši või lõõpiva imitatsioonina, vaid ikkagi hingava ja elusana loodud maailmana. Meelelahutusena kõige paremas tähenduses. See on meelelahutusena Paul Thomas Andersoni „Boogie ööd“13 ja veelgi enam hiljutine „Loomupärane pahe“.14 Andersoni kirjeldus viimati mainitud põneviku peategelase, hipist detektiivi Doci kohta iseloomustab hästi ka „Heade tüüpide“ keskse duo seiklusi: „Ta tegeleb juhtumiga. Ta küll ei tea, milles asi on, aga ta tegeleb sellega“ („But he’s on the case. He might not exactly know what the case is, but he’s on it“).

Samaväärset loomingulist energiat ja teravmeelsust orgaanilisena mõjuva tegevustiku komponeerimisel ei kohta multiplekskinode ekraanidel kahjuks sugugi sageli. Blacki filmid teeb meelelahutuslikkuse ja künismi juures kõnekaks ootamatult inimlik suhtumine oma tegelastesse. Tema humanism ei väljendu niivõrd õilsas usus inimloomusesse või sügavas empaatias, vaid pigem inimeste puudujääkide ja konarustega leppimises, eelarvamusvabas lõõpimises nende üle. „Heade tüüpide“ vaatamine on seega peale vormi ka tarmukuse tõttu justkui sõõm värsket õhku, tagasiminek lihtsamate aegade ja paremate žanrifilmide juurde, mida pole tosina fookusgrupi ja turvatoolidisainerist produtsendi osalusel lamedaks pöetud. Vana on seega uus uus ja on ainult rõõm, et selliseid filme siiski veel tehakse.

1 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.

2 „Trumbo“, Jay Roach, 2015.

3 „Hail, Caesar!“, Ethan & Joen Coen, 2016.

4 Andrei Liimets, Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Kas ka filmikunstis? – Sirp 18. XII 2015.

5 „Mad Max“, George Miller, 197.

6 „The Terminator“, James Cameron, 1984.

7 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

8 „Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993.

9 „Lethal Weapon“, Richard Donner, 1987.

10 „Kiss Kiss Bang Bang“, Shane Black, 2005.

11 „Iron Man 3“, Shane Black, 2013.

12 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994.

13 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.

14 „Inherent Vice“, Paul Thomas Anderson, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar