Seks suretab ja loob

Olev Remsu

Praeguse eesti tudengi- ja noortefilmide järgi otsustades tundub, et ollakse õigel teel. Režissöör Tanel Toomi „Teises tulemises“ kannab vend Thomas (Rasmus Kaljujärv) surnud vend Marcust (Hendrik Kaljujärv, pildidl). KAADER FILMIST

Kunagi ammu-ammu valmis Tallinnfilmis filmikassett „Karikakramäng” (1976), režissöörideks toonased debütandid Peeter Simm, Peeter Urbla ja Toomas Tahvel, kunstiliseks juhendajaks ei keegi muu kui Andrei Tarkovski. Tänaseks on kahest esimesest saanud elavad filmiklassikud, Toomas Tahvel meie hulgast kahjuks lahkunud. Muide, tema oli ka ainus, kes juhendajast loobus, ükskõik kui  ahvatlevalt kõlas tol ajal kõikide iidoli Tarkovski nimi.

Tänavu on meil tänu kultuurkapitalile ja EFSile uus kassett. Tulevik näitab, mis saab neist režissööridest.

 

„Amatöörid”

Režissöör Marianne Kõrver, stsenaristid Armin Kõomägi ja Marianne Kõrver. Osades Jass Seljamaa, Merli Berg, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak jt. Operaator Mart Taniel, heli Olger Bernadt, kunstnik Katrin Sipelgas, produtsent Riho Västrik. Vesilind & Tugev Tuul Films, 2008, 20 min, esilinastus 22. V kinos Sõprus.

Režissöör Marianne Kõrveri 20minutine lühimängufilm põhineb Armin Kõomäe samanimelisel jutustusel. See film tänasel päeval nagu rusikas silmaauku, just niisugune on minu meelest õhus rippuv sotsiaalne tellimus. Käsitletakse probleeme siin ja praegu, žanrilt päevakajafilm (olen nii eesti keelde tõlkinud termini actuality), sõnumifilm ja meil harva tehtav film filmi(tegemise)st. Jutustatakse pornofilmi-võtetest. Seda tehakse tulise publitsistlikkusega, aga ka paraja sündsustundega. Kaamera ei filmi labasusi, aga paljastab neid. 20 minuti jooksul jõutakse kahele peategelasele anda veenev karakter: Roop (mängib Jass Seljamaa) on elus rataste vahele jäänud linnapoiss, neiu Milla (Merli Berg) kalktundetu blondiin. Karakter antakse tegevusega, nagu peab. Roop ei tule toime nii lihtsa asjaga nagu jäätisemüümine, eks mingu siis pornofilmi! Neiu rüvedus lihvitakse puändiks konflikti järel, väljas trepil ootab piigat kinni seotud koer. Milla on tulnud koeraga jalutama ja häbemega raha teenima, kahte kärbest korraga lööma! Fantastiline! Pornofilmi režissöör Harry (Taavo Tikko, hääl Mait Malmsten) ja emand (Liina Tennosaar) on klišeed, kuid mitte pealetükkivad, vaid just omal kohal. Filmis üldse on klišeed absoluutne paratamatus, lühifilmis veel enamgi. Sõnumiks on kahtlemata lausa sõrmega näitamine eetilisele mandumisele, vaadake, kuhu oleme me jõudnud, armsad kaasmaalased!

Dramaturgiliselt on kõik OK, peategelane on väljapääsmatus olukorras, tal on  motiiv, mis teda veab – ta peab kuidagi elatist teenima. Jäätisemüüja väljapääsemine väljapääsmatust olukorrast kisub teed veelgi hullemasse väljapääsmatusse olukorda – pornofilmi võtetele. Just nii peabki! Proloogis antakse sotsiaalse ja publitsistliku teema lubadus, mis ka täidetakse. Infot saame  nii, et iga antud bitt tekitab uusi küsimusi, naelutab pilgu ekraanile: kuhu nad sõidavad, mis tuba 303, mis seal tehakse? Ja nii edasi. Nii kui mingi vastuse oleme saanud, nii on kerkinud aina uusi küsimusi. Pöörakud on täpselt paigas, jagavad loo alguseks, keskpaigaks ja lõpuks, nagu õpetas juba Aristoteles: algus lõpeb lohutusse ühiselamusse (?) sisenemisega, keskpaigaks on siis osalemine võtetel ning lõpuks võtetelt väljaviskamine. Millal on isegi kehadublant, keegi Diana-nimeline! Kui Roobi esimene toimetulematus – ei saa jäätist maha müüdud – on halb, siis teine toimetulematus seevastu hea. Konflikt tekib pornofilmi režissööri ja peaosalise vahel: saamatu ja kergelt erutuv Roop visatakse ukse taha. Režissöör ja Roop on täielikud vastandid nagu ka mõlemad võtetel osalejad. Ka emand ja režissöör kontrasteeruvad nagu peab. Pildil on sügavust, helil on jumet, nagu valatult istub sentimentaalne armulauluke lõpus. Ainult et miks on pealkiri „Amatöörid”? Ma mõistan ju, et see käib pornonäitlejate kohta, ent esialgu arvad, et mõeldud on võttegrupi liikmeid, ning see tekitab arusaamises segadust, mida praegusel juhul pole tarvis. Selgus üle kõige! Võiks ehk olla „Jäätis”, kui see pisut nilbe pole?

„Teine tulemine”

Režissöör ja stsenarist Tanel Toom. Osades Rasmus Kaljujärv ja Hendrik Kaljujärv. Operaator Rein Kotov, kunstnik Jaagup Roomet, produtsent Piret Tibbo-Hudgins. Allfilm, 2008, 27 min, esilinastus 28. III kinos Sõprus.

„Teine tulemine” on „Amatööride” täielik vastand. Siin ja praegu asemel toimib aja ja koha määramatus, selgelt põhjuse-tagajärje skeemile üles ehitatud loo asemel sürrealistlik-unenäoline süžee, kus järgmist episoodi ei määra mõni eelmine. Ent ometi on jällegi härjal otse sarvist kinni haaratud – kogu maailm on kistud sõtta. Eesti samuti, on loomulik, et meil sünnivad sõjafilmid. Nendegi jaoks on olemas tellimus, nii sotsiaalne kui hingeline. Ent sõjafilmidega kaasneb üks kirjutamata eetikareegel: sõjafilm peab olema sõjavastane film. Ei rahvustunne, ei religioosne paatos, ei sotsiaaliha tohi õigustada sõda. Filmil on harukordne mõjuvõim publikule, seda ei tohi kasutada kurjasti, sellega ei tohi õhutada sõda, ükskõik mis püha eesmärgi nimel.

„Teine tulemine” ongi sõjavastane film, ülesehituselt abstraktne-avangardne, viited reaalsusele on hägustatud, loodame, et see ei ole sündinud julgusetusest. Ega midagi, selline autori valik. Sõnumi publitsistlikkus nürineb, kuid on laiem ja filosoofilisem. Tonaalsuselt on film stalkerlik ja kui Tarkovski „Stalkergi” on liigitatud mõnikord road-movie’ks, võib seda sama öelda „Teise tulemisegi” kohta. Hästi valitud võttepaigad toonitavad sõjavastast sõnumit, meenutavad mingi katastroofi ülekäimist. Vihisevad kuulid, me ei tea, kes on tulistaja, ent meenub hemingwaylik tõdemus: pole tähtis, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse alati sulle endale; pole tähtis, keda tabab surmav kuul, see tabab alati sind ennast.

Peategelaste paari vastandus on maksimaalne, üks on elus ja teine surnud. Ent loo lahtikerimine venib, unenäolisus ning ohvrit kandva sõduri monoloog ja hüsteeritsemine ei kasvata pinget. Ma ei väsi kordamast, et on etem, kui stsenaristi ja režissööri roll hoitakse lahus. „Teises tulemises” pole seda tehtud. Filmilugu koosnegu eelkõige (pea)tegelaste kohtumistest. „Teises tulemises” need ei domineeri, kokkujuhtumine nimetu vaenlasega ei kanna.

Mulle siiski see film meeldis, kuigi ma mõistan, et lootu film kogub publikut kasinalt.

 

Mõnikord ma mõtlen, et ehk pole lood meie filmindusega olnud kunagi nõnda head kui praegu. Ja perspektiiv on veelgi parem! Palju tudengeid õpib Balti filmi- ja meediakoolis, mõned täiendavad end välismaal. Teiselt poolt jälle on ees plahvatuslik audiovisuaalne ajastu, AV-inimesi läheb varsti kohutavalt palju vaja. Elame, näeme, mis juhtub, kuidas toime tullakse. Igatahes tudengi- ja noortefilmide järgi otsustades tundub, et ollakse õigel teel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming