Seks suretab ja loob II

Olev Remsu

Priit Pääsukese „Mustas Peetris” uneleb meelas naine (Tiina Tauraite) võimsa neegri ootuses. KAADER FILMIST Morfium ja surm

„Veresidemed” on peaaegu puhta aja-, koha- ja tegevusühtsusega film: lugu kestab klassikaliselt umbes ööpäeva, tegevuspaiga osas saadakse hakkama ühe häärberiga, tegevus on seotud kindla põhjuse-tagajärje ahelaga. Selliseid lugusid kirjutada on kole raske, ikka kipub logisema kas loogika või jäävad tegelaste karakterid kriipsujukudeks. Narratiivaega pikendavad siiski tagasivaated, mis heidavad valgust ibsenlikule-bergmanlikule süngele painajale minevikus, antud loos tütre hukule ja pereisa invaliidistumisele liikluskatastroofis. Ehkki painajast on piisavalt juttu (teed katastroofini näeme pildiski), ei paista see eriti mõjutavat tegelasi, pereisa invaliidsusel on suurem toimejõud. Tagasivaadetega on ehk liialdatud, kuigi need on võetud korralikult üldisest ajajooksust erinevas tonaalsuses. Narratiivajaga on üldiselt hästi, kuid ajastutabamist on kasinamalt. Jah, tegevus toimub siin ja praegu, ent oleks võinud vabalt aset leida mõnes teises ajastus. Morfium nagu olekski märk minevikust, sobib tänasesse päeva vähem. Mulle jäi mulje, et interjöör ei toeta filmi ideed, villa tundus olevat kuidagi liiga avar ja õhuline (ehk ka ülearu jõukas). Oleksin tahtnud näha kitsamat tegevuspaika, mis tekitaks vaatajas masenduse, põhjendaks tegelaste masendust.

On mõned äärmiselt kinematograafilised tegevused, mille kaudu on võrdlemisi hõlpus luua tegelaste karaktereid, ja ehk on selles vallas esikohal söömine/joomine. Mees, naine ja majasõber peavad „Veresidemetes” kolmekesi sünnipäeva, nii söömist kui joomist näeme tihti. Armukolmnurk töötab alati raudselt, teeb seda ka selles filmis. Elus ja looduses on harilikult valijaks naine/emane, nõnda on tõepärasem armukolmnurk ühe naise ja kahe mehega, nagu „Veresidemetes” näemegi. Andres, seni veel ametlik kaasa (mängib Rein Pakk), on ratastoolis invaliid, tema on õhkkonna mürgitaja, mängib oma ametliku kaasa Margiti (Aigi Vahing) närvidel. Sellel nurgal oleks ehedust ja veenvust, kui näitlejate töö ei oleks rabedaks jäänud. Armukese Indreku (Taavi Eelmaa) suhted nii Margiti kui Andresega on kirjutatud ja lavastatud pinnapealsena. Margitit varjutab muidugi asjaolu, et invaliidi eest hoolitsemise vaev rõhub teda rohkem kui hukkunud tütar. Hüva, las olla, kuid see karm asi jääb tühjalt õhku rippuma, seda ei kasutata ära, sellest ei arene suurt midagi.

Tegevus toimub kuidagi salongiteatri laadis, ent heli on küll filmilik, eriti naturaalne heli: nugade ja kahvlite klõpsatused, kontsade kõpsud, veesulin. Muusika on nagu liiga üldine, ma ei tabanud konkreetset sidet selle filmilooga.

Kõik oleks formaalselt nagu korras, siiski on jutustada võetud korraga liiga palju, eriti veel lühifilmi kohta. Loetleme võtmekujundid: morfium, klassivennad, tööga ülekoormatud perearst, lapse surm, salarasedus, alkohol, enesetapukavatsused, võib-olla veel mõni. Püütakse kaevata ülearu sügavale, kahjuks ei jõuta aga pinnast kaugemale. Psühholoogiline film on ilma psühholoogiata. Ikka ootad lõpust või juba keskpaigast mingit totaalset pea peale pööramist, mis laseb kogu lugu hinnata hoopis teisiti. Seda ei ole. Pean tunnistama, et open end oli absoluutselt ootamatu. Lugu jutustatakse kuni lõpuni täie selgusega, pole salapärasuse raasugi. Nõnda ei tohiks jääda lahtiseks, mis raseda Margitiga õigupoolest juhtub – enesetapp, morfiumi üledoos või koguni on mängus ametliku kaasa käsi? Niisiis kolm surma, hukkub ju lapski ema kõhus. Natuke palju ühe salongiloo kohta.

 

Suurem kui ise

Ma pole kahjuks alusnovelli lugenud, kuid filmis on haruldaselt kõnekad ja veenvad dialoogid, mis ma arvan, on pärit Peeter Sauterilt. Valitud mustvalge valguse ja varjude mäng rikastab minu meelest just konkreetselt seda lugu. Kas meelas naine (Tiina Tauraite) on pärit meie ajast? Paistab, et ta on stereotüübina filmi tulnud kuskilt Weimari vabariigi aegsest Berliini lokaalielust, kuid – miks ka mitte? Nõnda põhjendab naine sisuliseltki muidu ju erandliku mustavalge esteetika, ei tuntud noil kaugetel vampiiriaegadel värvifilmi. Aga see vamp on kiimas! Meeski (Gert Raudsep) on tõepärane. Kui naisele antud püsiomaduseks himurus, siis mees on kätepesija, steriilsuse maniakk. Need kaks püsiomadust sobivad ja kontrasteeruvad teineteisega hästi, eriti naljaloos. Ent mustanahaline gigolo (Morgan Devereaux) pole samavõrd usutav.

Loomulikult ei küsi me komöödiafilmi puhul, kas elus nii juhtub või mitte, komöödia tinglikkuse nivoo on vabam, mustas komöödias eriti vaba. Ainult et mustanahaline fallosesangar teeb komöödiapärast kaunis kasinalt. Ega temas midagi peale selle, et ta on kleenuke ja ilmselt oma riistast pisem, palju rohkem naljakat olegi. Tegelikult on ju seegi lugu rajatud armukolmnurgale, jällegi põhjaks klassikaline üks naine ja kaks meest. Ent armukolmnurk eeldab, et tegelastele antakse tegevust enam-vähem võrdses mahus. Gigolo võiks tõesti pikemalt pulli panna, ta alustab ju klounaadi naise nina puudutades, teeks nagu otsa lahti, aga see on kõik, misanstseen jääb pooleli. Ülearune on filosofeerimine süütunde teemal. Seegi on ilmselt novellist kaasa tulnud, kuid jääb filmis liiga omaette repliigiks ja tegevusega sidumata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming