Seks ja Kadri

Veiko Märka

Telesari „Seks ja küla”, TV3, neljapäeviti kell 21.00.        Kõige positiivsem sõnum, mida edastab Turuuuringute AS ja TV3 küsitlusel põhinev tõsielusari „Seks ja küla”, on see, et maal üldse veel seksitakse. Või vähemalt mõeldakse seksist. Järelikult küla elab. Nähtud kolme saate järel võib muidugi ironiseerida, et mis elu see on, aga parem ikka kui täielik väljasuremine. Minna lihtsate ja suurelt osalt ka eakate eesti inimeste juurde nende seksikogemustest ja -vaadetest rääkima on ühtaegu loomulik ja uudne. „Seks ja küla” demonstreerib tegelikult elementaarset tõde, et seks on iga  inimese võõrandamatu õigus ja vajadus, tema sissetulekutest, haridusest, east ja välimusest hoolimata. Nii on saatejuht Kadri Kõusaar omamoodi revolutsionäär, kes seni pidetult vegeteerinud mahasurutute massi ees tõrviku süütas ja protestimarsile asus.

       

Sarja jaoks kogutud ilmselt üsna mahukas materjal on äärmiselt hästi monteeritud. Säravatest kildudest saab kokku särav mosaiik. Iga saade on tervik, küllap ka sari  kokkuvõttes. Vaataja poetab pisara, kuuldes vana naise pihtimust: ta palus haiglast tulles liftis, et abikaasa teda kallistaks, viimane aga keeldus. Ja rõõmustab, saades teada, et Raplas elavad ainult heterod. Mõni lugu, näiteks mälestus MTJi juhatajast ja tema kahest geipojast tekitab erinevaid emotsioone. Kui aga selgub, et mees kasvas üles 12-lapselises peres ning jäi seetõttu ilma onaneerimisrõõmudest, ei teagi, kas nutta  või naerda.     

Kuna mitmed vastajad on eakad, ulatub saade ajas üsna kaugele. 60aastase naise meenutus oma vanaemast, kes vanaisa ettepanekutele kõikide pooside kohta, välja arvatud misjonäri oma, ütles: „Kui nii ei saa, siis üldse ei saa,” näitab meie esivanemate rasket  ja üksluist elu palju sisukamalt kui mitmeleheküljeline kirjeldus sellest, kuidas KupjaPrits põllul pärisorje peksis. Peale kogemuste pakuvad suurt huvi vastajate seisukohad. Kena oli keskealise talunaise väide pooside kohta: „Keha on üks ja kui inimene on armunud, siis ta teeb kõike.” Aga ka tähelepanek, et sõna „pede” võib öelda täiesti vastandliku intonatsiooniga. Samas aktsepteerin täielikult Jüri Pino väidet: „Eitan  täiesti igasugust homoseksuaalsust”. Arvamuste paljusus ja nendesse võrdselt tolerantne suhtumine on sarja tugevaim külg ja see on saavutatud tänu saatejuhile. Iga toll saatest on välja peetud: ei mingit labasust, ärapanemist, iroonia jääb taktitunde piiridesse. Distants küsija ja vastajate vahel on väike, aga siiski tunnetatav.   

Kõusaar ei häbene vajaduse korral oma  asjatundmatust või kimbatust näidata, s.t ei püüa vastajatest kõrgemale tõusta. See mõjub sümpaatselt ja tekitab usaldust nii tema kui intervjueeritavate vastu. Juba esimeses saates oli ilmekalt näha, et saatejuht tõesti ei tea, kas emakas peab orgasmi ajal liikuma. Vahel jääb ta siiski poolele teele: tunnistab, et on „naist lakkunud”, aga me ei saa teada naise nime.   

Emotsioone tasakaalustavad kiretud statistilised andmed. Needki on üllatavad ja väärivad juurdlemist. Näiteks selgub, et ainult põhikooliharidusega Eestis pedeks ei saa. Või  miks idavirumaalased nii vähe masturbeerivad – on see slaavi kultuuri või keemiatööstuse saaste mõju? Mõned andmed muutuvad huvitavaks kõrvutades. Kui 28 protsenti meestest ja 35 protsenti naistest pole vähemalt pool aastat seksinud, kindel partner puudub aga ainult 16 protsendil küsitletutest, siis mida see ligi viiendik kindla partneriga eesti rahvast ühiselt teeb? Kõplab kapsaid? Väide „eestlastele pole võõras ka koerapoos”  on aga juba täiesti seksiülene. Kokkuvõttes on sari nii üldhuvitavalt ja hästi tehtud ning tema eksisteerimine nii enesestmõistetav, et paneb imestama, kuidas rahvas varem ilma seksi ja Kadrita ära elas. Kindlasti on sari midagi enamat kui lihtsalt teleajakirjandus – pigem midagi sotsioloogia ja mentaliteediajaloo vallast. Kahjuks on see eetris samal ajal AKga, mistõttu tuleb läbi ajada reedese kordusega ja ma ei usu, et  kõigil soovijail on võimalik keset tööpäeva pooleks tunniks aeg maha võtta. Paraku on kommertskanalitel paha komme kõike võimalikku labastada. Sellest ei pääsenud ka „Seksi ja küla” 13. oktoobri saade, mis algas Kõusaare „erakorraline pöördumisega”, kus ta lükkas ümber kuuldus, nagu oleksid saate tegijad selles osalejaile raha pakkunud ja neid petnud. Tegu on primitiivse reklaaminipiga. Ütlematagi  selge, et seksist oskab igaüks rääkida ka ilma raha ja pettuseta. Millest siis veel? Keegi ei kahtle, et meie kommentaariumid on täis armetute lollpeade teksti, see on sama enesestmõistetav nagu see, et suve järel tuleb sügis. Kui nende poole aga suisa teleekraanilt pöördutakse, tõstab see vaid nende aktiivsust.       

Kujutlege, et „Buratino” järjekordse osa ees ilmuks ETV ekraanile produtsent ja teataks õõnsa häälega, et on saanud palju raevukaid kirju, milles pahandatakse heade Eesti näitlejate mõnitamise üle. Ühel on mõõdutundetult pikk nina, teisel sinised juuksed ja kolmas lausa koeraks tehtud. Ja siis lavastaja õigustab ennast, et see on kunst ja katsuge valehäbist üle saada.  Kujutlege – ning te mõistate, miks meile on nii väga vaja rahvusringhäälingut ja kui hirmus kaotus on meie trükimeediale, et seal vastav institutsioon puudub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming