Seitse pilti Erkki-Sven Tüürist – üks film

Immo Mihkelson

Kultuuris tegutsevatest tuntud inimestest on ikka filme tehtud ja raamatuid kirjutatud. Tehakse-kirjutatakse ka edaspidi. Põhjuseks on eelkõige just tuntus, sest sellega on loogilist jada pidi seotud hulk teisi inimesi: ühed, kelle maailmatunnetus on saanud toitu ja lohutust nende loomingust või tegevusest, ja teised, kes respekteerivad ühiskonnapildis esile kerkinud nägusid liidritena, kuid ei püüagi saavutada seesmist kontakti nende  loominguga.

Pole tähtis, kumb seltskond on suurem: kas need, kes teavad ja mõistavad, või need, kes on nõus kaasa sammuma. Kui nad koos ületavad kriitilise massi, mis vajalik ühe kultuurisümboli tekkimiseks, on staatuse küsimus otsustatud. Helilooja Erkki-Sven Tüür on tänases Eestis päris selgesti üks selliseid kangelasi. Keegi ei pea juurdlema küsimuse üle, miks tehti temast film. Või kui küsida, siis nõnda – miks  alles nüüd? Tüüri muusikat esitatakse sagedamini välismaal kui Eestis, tema heliplaate annavad välja globaalse tegutsemisulatusega firmad, tema muusika kohta on kirjutatud võõrastes keeltes hulk ilusaid kiidusõnu, mis laia levikuga väljaannete kaudu on jõudnud väga paljude inimesteni. Ta on üks neist mitte just ülearu paljudest siinsetest loominguinimestest, kelle tegevuse resultaat (ehk muusika) ületab  kohaliku kultuuri gravitatsioonijõu ja lendleb põhiliselt kusagil silmapiiri taga vabalt, õnnelikult ja sõltumatult. See annab ühele heliloojale erilise staatuse, vabastab ta kohaliku kultuuriruumi (sise)painetest, mis manitsevad igal sammul kolmekordsele ettevaatlikkusele ega lase loomingus tiibu lõpuni välja sirutada.

Et ErkkiSven Tüür on eduka vabakutselise heliloojana üpris sõltumatu siinsetest institutsioonidest ja  raha-on-raha-ei-ole-mängudest, siis peaks see andma võimaluse kujutada teda ka filmis avaramas plaanis. Enne linateose vaatamist meenus mulle millegipärast mitme aasta tagune dokfilm ühest teisest eesti muusikust, kes on Erkki-Sven Tüüri hea sõber ja kes andis olulise panuse helilooja rahvusvahelisele orbiidile kerkimise stardikiirendusse. Tõnu Kaljuste ooperimaja-lugu „Vastutuulesaal” kujutas kammitsaid, millesse  võib sattuda loova muusiku lennukas ja, nagu hiljem selgus, sugugi mitte utoopiline idee. Muusik pidi nagu jäälõhkuja murdma teed läbi umbusu ja kõhklejate, ületama ametnike loiu ükskõiksuse ja kaigaste kodaraisse loopimise. Ning kui ta lõpuks võitjana sihile jõudis, sai temast kangelane, kes muusika nimel „tegi selle ära”. Kuid millise hinnaga? Äkki toodi ohvrialtarile isegi muusika?

Minu pika keerutamise peamine mõte  peaks olema toonitada, et igale kultuurisümboli staatuses inimesele võib portreteerides läheneda mitme nurga alt. Ka filmi Erkki-Sven Tüürist ja tema muusikast saab teha mitut moodi. Pole vaja jalgratast leiutada, sest vahendid, kuidas muusik parimal kombel filmiga ümbritseda, on ammu olemas. Vaja vaid veidi kombineerida ja kohandada konkreetse subjekti eripära ja heliilmaga. Kujutlusisse kerkisid kaadrid, kuidas mõttesse  vajunud helilooja kõnnib piki tormist mereranda, tema ümber möllavad helid ja energiavood vajuvad-tõusevad nagu loodusstiihiad ühest asendist teise (Tüür on rääkinud, kuidas nii mõnigi tema teos on vormunud niisugustel jalutuskäikudel Hirmuste rannas Hiiumaal). Või siis korduvad motiivid mitmesugustest transformatsioonidest, aine oleku sujuvatest muutumistest, mis kena visuaalse kujundina võiksid koos muusikaga moodustada  aeg-ajalt esile kerkiva teema nagu mõnes sümfoonias. Ja kindlasti peaks tumedalt foonilt pisut nõiduslikul kombel esile valgustatud helilooja suure-plaani-kaadris rääkima oma loomingumõttest, millest lõpuks jääks mulje nagu mingist paljutähenduslikust salapärasest raamatust. Jne, jne. Marianne Kõrver on varem muusikavallas teinud koos Jüri Reinverega filmi Eduard Tubinast (2005).

Kui see oli lõpetatud, hakkas tal  peas keerlema mõte teha päris ise film mõnest nüüdisaja eesti heliloojast. Tüür kui üks muusikalisi lemmikuid oli tema esimene valik. Kokku kulus filmi valmimiseks umbes kolm aastat. Intervjuus Vikerraadio hommikusaatele andis Kõrver mõista, et tegemist on portreefilmiga ning kavatsus tükeldada see pigem mitmesse iseseisvasse ossa ning mitte tegelda monoliitse terviku moodustamisega oli tal olemas kohe algusest peale. Tegemist on läbinisti  autorifilmiga, sest lisaks stsenaariumile hoidis ta ise käes kaamerat, tegi intervjuud ja monteeris filmi. „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” koosneb seitsmes etüüdist ehk osast, millel igaühel oma (ala)pealkiri ja teema. Kaunis algus ja veidi hajevil lõpp moodustavad poeetiliste pildikujunditega raamistuse, mida ilmestab Erkki-Sven Tüüri muusika, ehkki sissejuhatavad sõnad jäävad kirjanik Tõnu Õnnepalu öelda.  Need kõnelevad eneseotsimisest, saarest, loodusest, valgusest ja veel millestki peaaegu tabamatust. Kaamera jälgib heliloojat komponeerimas, proovisaalis ja salvestusel, Hiiumaal naabrimehe juures vikatit käiamas ja oma loomingu üle arutlemas. Erkki-Sven Tüürist räägivad Anu Tali, Olari Elts, Paavo Järvi, David James Hilliard Ensemble’ist, Thomas Larcher, Stefan Conradi kirjastusest Peters, Riho Sibul jt. Palju räägitud  rokiminevikule on pühendatud etüüd ansamblist In Spe, mis tuli üle paljude aastate taas korraks kokku. See vallandab ilusa ja suure nostalgiapuhangu. Olemas on peaaegu kõik visuaalsed ja vormilised komponendid, mis kuuluvad ühe filmiportree juurde, kuid nende omavaheline harmoonia, kui rääkida nüüd muusika keeles, võinuks olla kõnekam ja tasandeid rohkem. Aga portreega on juba kord nii, et ühest  inimesest saab neid teha mitu erinevat. Ja vaatajad näevad samu asju ja inimesi alati pisut teistmoodi.

„Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” on Marianne Kõrveri tehtud portree heliloojast, kelle muusikat ta armastab (see kumab filmist läbi). Võimalik, et naastes aastate pärast sama teema juurde küpsemana, tuleks filmitegijal välja ka sisukam ja sügavam portree, sest Erkki-Sven Tüüri loojanatuuris selleks materjali on.  Võib-olla pole ka päris juhuslik, et portreefilmi pealkirjas on sõna „etüüd”. Etüüdi kui muusikalise vormi algne tähendus oli tehniliste oskuste lihvimiseks mõeldud arvestatavalt keerukas pala, mille puhul sisulised väärtused ei oma erilist tähendust. Ometi jääb veidi arusaamatuks, milleks oli hea selline lahendus filmi puhul, kus kujutatud küpset meistrit. Üsna filmi lõpus ütleb Erkki-Sven Tüür kaamerasse umbes niisuguse mõtte, et oma muusikaga  soovib ta üle kõige laotada armastust, kui ta selle suuruseni kunagi küündida suudaks. Lõppudelõpuks otsustavadki just ideaalid kõik. Ka Marianne Kõrveri film Erkki-Sven Tüürist on ideaalidega film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming