Segaduse parem käsi

Miguel Gomes: „Vahel tunnen end nagu Ed Wood.“

MARTA BAŁAGA

Miguel Gomese „Araabia ööd“ on olnud küll mõjutatud legendaarse muinasjutukogumiku struktuurist,  aga lood filmis on põhiliselt pärit kaasaja Portugalist.

Miguel Gomese „Araabia ööd“ on olnud küll mõjutatud legendaarse muinasjutukogumiku struktuurist, aga lood filmis on põhiliselt pärit kaasaja Portugalist.

Ella Karttunen

Miguel Gomes on väsinud. Või, kui kasutada ninatarkade inimeste sõnastust, on tal üsna tõsine pohmelus. Me kohtume Lapi filmifestivalil „Kesköine päike“ („Midnight Sun“). See on aasta filmikalendris ainuke üritus, kus ülejoomine pole mitte ebaprofessionaalsuse tunnus, vaid viisakus. „Pärast Cannes’i siia tulla on imeline. Kui peaksin pärast Cannes’i minema Cannes’i, siis läheksin hulluks,“ ohkab portugali ekskriitik ja nüüdne režissöör. Ta teab, millest räägib. Tema „Araabia ööd“ („As mil e uma noites“, 2015) esilinastus Prantsusmaal vaid mõne kuu eest, osa meeleheaks ja teiste kohkumuseks.

Vastuoluline retseptsioon tundub olevat täiesti põhjendatud, sest „Araabia ööd“ pole just päris tavaline film. Ambitsioonikas kolmeosaline epopöa räägib „1001 öö“ muinasjutukogumikule toetudes päris lugusid Portugali majanduskriisi oludes ja kestab tervelt 381 minutit. Selge see, et see ei meeldi igaühele. Mitte et tal oleks sellest sooja või külma. „Filme kannab pinge,“ teeb ta tähelepaneku ja ühtäkki on unisus ta silmadest kadunud. „Mis mõte sellel kõigel muidu oleks?“ Üks on kindel: stseen, kus lehm vestleb oliivipuuga subtiitrite vahendusel, naljalt ei unune.

Su film vihastas osa inimesi tõsiselt välja ja teistele meeldis väga. Tundub, et kõik reageerisid sellele mingil moel. Millal otsustasid, et teed selle nii mastaapse?

Miguel Gomes: Ma ei teadnud, et sellest saab nii ulatuslik projekt. Kujutasin seda jah, tõesti, suurena ette, sest mingil moel sain kokku piisavalt raha, et filmida 16 nädalat. Kuna vahendeid oli seekord rohkem, kui on olnud mu teiste filmi puhul, siis filmisin järjest rohkem ja rohkem. Me ei teadnud protsessi käigus, mis sellest kõigest välja tuleb. Nüüd teame. Valmis on saanud see … monstrum.

Selle filmi ambitsioonikus ei seisne aga pikkuses. Tulime lagedale läbini utopistliku ideega muuta päris elu fiktsiooniks. Mitte kajastada toimuvat, vaid jääda sündmustele väga lähedale – need on kaks eri asja. Seetõttu töötaski meil filmimeeskonnaga koos ka kamp ajakirjanikke. Nad tegid taustauuringuid, otsisid välja tõestisündinud lugusid, mille meie siis omakorda käsikirjaks vormisime. Jah, see kõik võis tõesti olla ambitsioonikas. Aga eks see ongi põhjus, miks üldse valmivad filmid.

Sa oled kriisi osas väga avameelne.

Noh. Valitsus väidab, et asjad on muutumas, aga ma ei usalda neid just ülemäära. Põhiliseks eesmärgiks oli Portugali riigivõla vähendamine, aga seda ei juhtunud kõigist pingutustest hoolimata. Euroopale oli aga vaja edulugu ja nad valisid välja Portugali. Nüüd teesklevad kõik, et mured on lahendatud. Ma olen üksnes filmitegija, aga ma tajun ja näen toimuvat, kuna kriis mõjutab kõiki. Mul ei ole lahendusi ega ka teadmisi, et otsustada selle üle, kas läheb hullemaks või paremaks. Mu produtsent, kes on kohati veidi naiivne – ja sellepärast ma teda ka armastan –, tahtis filmi välja tuua enne valimisi. Portugali inimesed ei käi just tihti kinos ja ilmselt ei mõjutaks see nende valikut. Mõte meeldis mulle sellest hoolimata.

Igaüks püüab kriisiga toime tulla omal moel. Filmides eelistatakse miskipärast naturalistlikku kraani­kausidraamat. Sina oled aga tegelikkusest huvitatud vaid siis, kui seda õnnestub kuidagi väljamõeldisega ühendada.

Rääkides teatud hetkedest ühiskonna arengus, ei piisa minu meelest sotsioloogilistest vahenditest, sest osa meie reaalsusest on niikuinii kujuteldav. Näiteks pole ma kunagi olnud 1940. aastate Los Angeleses, sest ma polnud veel isegi sündinud. Siis olid neil Bogarti filmid ja kõik need gangsteri- ja detektiivilood. Need on täielik väljamõeldis, aga ütlevad ometigi midagi tollase Ameerika ühiskonna kohta. Need räägivad mulle sellest, mida inimesed mõtlesid ja milline oli valitsev meelsus, kasutamata selleks midagi otseselt sellega seotut – ekraanil on lihtsalt püstoliga Bogart. Seda laadi mõtlemine, mis välistab raskete teemade käsitlemisel fiktiivsuse, on minu meelest veidi puine, kui nüüd aus olla.

Mõned peavad su filmi lugupidamatuks tõsise teema suhtes.

Jah, ja ma pole sellega üldse nõus. Võib-olla on neil õigus ja minul mitte, aga ma seisan oma valiku eest. Sellistel hetkedel tuleb jutustada lugusid, et mitte öelda, et peaksime täielikult ignoreerima enda ümber toimuvat. Me saame töötada asjadega, mis pärinevad reaalsusest, ja näidata neid kui väljamõeldist. Reaalsuse maskeerimine pole valetamine. Valetamine oleks teeselda, et see, mida näitad, on tõeline.

Enne „Araabia ööde“ tegemist vaatasid ilmselt ka Pasolini versiooni („Il fiore delle mille e una notte“, 1974). Tema filmides nagu ka sinu omades on tihti teatud segaduse tunne: raske on öelda, millal või kus sündmused aset leiavad. Ühtäkki oli seltskond kostüümides inimesi keset kõrbe. Kas sa ei kartnud, et nii on lõpptulemuseks teater?

Ma ei karda teatrit. Minu meelest on teises osas episood, mis on vägagi teatraalne.

Kas „Kohtuniku pisarad“?

Jah. Ma tahtsingi, et see selline oleks, sest minu meelest ei saa kriisile ja praegustele sündmustele Portugalis vaadata vaid ühtmoodi. Pole vaid üht jutustamise stiili ega ole ka vaid üht filmitegemise viisi. Tahtsin, et mu loomingul oleks … ulatust. Nii laia kui võimalik.

See on ka üks põhjus, miks mulle meeldib siin olla. Aki Kaurismäki on üks selle festivali algatajatest ja mind liigutab suurem osa tema filme väga. Tema lähenemine on aga väga kunstlik, see, kuidas räägitakse või tegutsetakse … Pole võimalik mõelda tema filme vaadates, et nähtav on reaalsus. Kuigi pean tunnistama, et mõned asjad, mida pidasin äärmiselt kunstlikuks, tunduvad siin Lapimaal olevat igapäevane asi.

Ma pole huvitatud tegelikkusest. Mind köidab side tegelikkusega. Need on kaks eri asja. Võtan mõned asjad ja muudan need, üritades seda teha kinematograafiliselt. Üks asi, mis häirib mind tänapäeva filmikunsti juures kõige enam, on püüdlus veenda vaatajat sellest, et see, mida ta näeb, on päris. Käsikaamera, „realistlikud“ dialoogid, see kõik pole mulle. Ma kasvasin üles, vaadates „Võlur Ozi“ („The Wizard of Oz“, Victor Fleming, 1939). See on filmikunst.

Kui mõelda, siis on „Võlur Oz“ vägagi kahetine film: karmi reaalsust kujutatakse fantaasiaelementide abil. Sinu filmi aluseks on aga tõestisündinud lood.

Eesmärk oli mitmekesisus, et mitte rääkida üht ja sama lugu uuesti ja uuesti. Need lood tundusid seda absurdsemad, mida tõelisemad nad olid. Hull mõelda, aga „Kohtuniku pisarad“ põhineb real tõestisündinud hiljutistel kuritegudel, mis Portugalis aset leidsid. Peaaegu uskumatu, aga õnnetuseks nii oligi.

Meid juhib alati kirg, kirg näidata mõnd kohta või inimest. Pika tööperioodi jooksul muutus meie eesmärk, seetõttu valisimegi just need lood. See oli keeruline protsess, sest tundsime pidevalt, et kui valime ühe, jätame 20 lugu välja. Ma vihkasin seda valimist.

Tõsielusündmustel põhineva filmi kohta on lõpptulemus üllatavalt humoorikas.

Mulle meeldib, kui filmis juhtub või toimib mitu asja korraga. Vaatad stseeni ja see on mõneti kurb, aga ühtlasi naljakas. Nii on tulemus palju mõjuvam. Ainult draama on emotsionaalne väljapressimine. Kui sama situatsiooni näidata veidi kergemas võtmes, võib igaüks ise otsustada, mida nähtust arvata. Nii ei suruta midagi peale ja see on vaataja valik, kas aktsepteerida teatud suhet filmiga või mitte. Ma ei taha olla autokraat. Mulle ei meeldi filmid, mis ütlevad ette, kuidas ma pean reageerima. Miks ma peaksin siis tahtma käituda samamoodi oma publikuga?

Kas nõustud väitega, et su huumor kaldub absurdi? Sinu filmis „Tabu“ (2012) ilmub aeg-ajalt ekraanile üks krokodill …

Maailm reageeris „Tabule“ võluvalt. Jah, see on absurdne armastuslugu: filmis on krokodill, karakterid armatsevad, kuna see krokodill põgeneb … tead küll, nagu alati (naerab). „Araabia öödes“ tuleneb näidatava filmiuniversumi absurdsus aga sellest, et näitame väga äärmuslikku hetke ühiskonnas. Hetkel toimuv tundub tihti sürreaalne. Ja osa sellest tuleneb loomulikult „1001 öö“ muinasjuttudest. Need on ühed metsikumad lood, mis üldse kunagi on kirja pandud. Mõnikord väga absurdsed ja äärmuseni skatoloogilised. Nende struktuur muutub ja teiseneb kogu aeg. Raamatuga võrreldes on mu film ikka väga ontlik. Nagu piibel: loed seda ja mõistad, et see räägib ainult sarimõrvaritest. Filmikunst armastab selliseid ülevõllilugusid. Meid võlub just nende äärmuslikkus.

Tundub, et sinu arvates peaks filmikunst olema äärmuslik. Cannes’is paistis su film silma nagu Gulliver liliputtide hulgas.

Cannes’sis on väga jäigad reeglid. Teadsime, et näidates filmi kolmes jaos ja iga jagu kahe päeva tagant, loome teatud alternatiivse rituaali. Seal on see peaaegu võimatu. Mul oli väga lõbus mõelda, et inimesed seisavad iga kahe päeva järel selleks järjekorras, et kuulata portugalikeelset Šeherezade’i.

Inimesed küll arvasid, et mul pole julgust näidata kogu filmi ühe kuuetunnise seansina, aga selles polnud üldse asja mõte. See film polegi tehtud niimoodi vaatamiseks. Saime üsna varases montaažietapis aru, et jaotame selle kolmeks osaks, mis on igaüks erimoodi, ja et näitame seda kui Šeherezade’i kuningale jutustatud lugusid. Katkestust on vaja. Peab andma võimaluse otsustada, kas soovitakse naasta või mitte. See sobis Šeherezade’ile ja ta teab meist paremini, nii et … Järgneme lihtsalt talle.

Olid mõned aastad filmikriitik, aga tegid sellega lõpparve, kui mõistsid, et ei naudi enam filmide vaatamist. Filmide tegemine võib ju selle kogemuse samamoodi ära rikkuda?

Tahtsin algul saada majandusteadlaseks, aga tuli välja, et ma ei jaga üldse matemaatikat. Täielik tragöödia. Tahtsin lihtsalt filme vaadata. Ühes mõttes oleme ilmselt kõik sarnased: ennekõike oleme me pealtvaatajad. Äärmiselt alahinnatud tegevus, sest mitte igaüks pole filmide vaatamises osav. Mu sõber töötas ajalehes ja nad palkasid ka minu. Kuuldavasti oli mul paras paha poisi kuulsus – ma vihkasin kõike. Huvitav on aga see, et kui kirjutad arvustusi, siis on see alati üks ja seesama protsess: sina, film ja sinu reaktsioon sellele. Filme tehes, eriti kui kasutada ekstravagantsemaid meetodeid, nagu teen mina, on iga kogemus erinev. Tulen alati välja uute rituaalide ja uute filmitegemise viisidega. Alustan iga filmi puhul protsessi algusest: uued reeglid, uus mäng.

Kas on tõsi, et sulle meeldib enne filmima hakkamist meeskonnaga mõned pitsid teha?

Meil on iga filmi jaoks oma ametlik jook, et asjade vaimule pihta saada. „Tabu“ jook oli džinn, sest meile tundus, et tegemist on omamoodi kolonialistliku filmiga ja toonikuga džinn oleks seetõttu sobilik. Pärast iga võttepäeva saabus tootmistiim alati kandikutäie jookidega.

Mu filmide puhul on palju kaootilist. Juhtub palju asju, mida pole ette nähtud. Selle kõigega toimetulemiseks peab olema heas meeleolus. Peab olema kindel selles, et inimesed tunnevad end osa võtmas millestki põnevast. Mõnikord tuleb selle saavutamiseks valida ametlik jook.

Miks sulle meeldib töötada sellises kaootilises õhkkonnas?

Näen seda ilmselt teatud väljakutsena. Mul hakkab alati igav. „Araabia ööde“ puhul oli meil hulgaliselt materjali, aga ma teadsin, et kui pärast filmima hakkamist juhtub midagi huvitavat, siis püüan selle niikuinii filmi sisse panna. Seepärast tahtsingi hoida kõik otsad lahti. Olen sellega üldiselt harjunud, aga seekord oli see väga äärmuslik, eriti produtsentidele. Teadmata filmistruktuuri, missuguseid asju me ekraanil näitame, või kui palju raha kulutame, olid nad pidevas paanikas, üritades tabada mu mõtteid.

Mõned inimesed ilmselt vananesid nende võtete jooksul märgatavalt.

Läbirääkimised käivad kogu aeg – produtsentide, meeskonna ja reaalsusega. Mõnikord tunnen end Ed Woodina, aga see on põnev. Ja väga häiriv. Oli päevi, mil ütlesime, et küll on tore sellist filmi teha. Oli ka teisi, mil meil polnud selge isegi see, miks otsustasime sellise filmi üldse teha. Ja nii kogu aeg, terve aasta. Mis sinna ikka parata?

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming