Seeneliste karm ekslemine

Donald Tomberg

Toomas Hussari „Seenelkäik” on satiir inimestest, kes on kaotanud inimlikkuse. Mängufilm “Seenelkäik” (Allfilm, 2012, 93 min), režissöör ja stsenarist Toomas Hussar, produtsent Piret Tibbo-Hudgins, operaator Rein Kotov, kunstnik Kristiina Lõuk, kostüümikunstnik Eva-Maria Gramakovski, helilooja Arian Levin, monteerija Tambet Tasuja, helirežissöör Ivo Felt. Osades Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel, Elmo Nüganen, Mari-Liis Lill jt. Esilinastus 20. IX. Hobujaama tn kobarkinos. Tänasest linastub meie kinodes uus kodumaine täispikk mängufilm „Seenelkäik”. Režissöör Toomas Hussari filmi üks peaosalisi on poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm), kes soovib mainekampaaniast puhata ja läheb koos oma naise Viiviga (Elina Reinold) metsa seenele. Teelt korjatakse üles ka rahatu rokitäht Zäk (Juhan Ulfsak), kes on pärast suvetuuri kolgastesse tiirutama jäänud. Väikesest väljasõidust saab aga ootamatult hoopis tõsine ellujäämisvõitlus ja seda mitmel rindel. Ajakirjanduses lahvatab skandaal, kuna selgub, et poliitik Aadu on oma hüvedeks raisanud maksumaksja raha. Erutunud Aadu kihutab koos kaaslastega kuhugi pärapõrgusse, paksu padrikusse. Seeni nad sealt eest ei leia, hoopis eksivad lootusetult metsa ära. Mets on sünge, mets on kuri ning lisaks kõigel hakkab seenelisi jälitama ka üks maniakaalne maamees.

Must huumor ja absurd

Toomas Hussari „Seenelkäik” on satiir inimestest, kes on kaotanud inimlikkuse. Vormiliselt sünteesitakse selles filmis thriller’it ja hirmufilmide esteetikat, kõike seda hoiab tasakaalus isikupärane absurditaju ja must huumor. Visuaalne esteetika töötab stsenaarsetele pingetele ja pööretele mõõdetult kaasa, kokkuvõttes mõjub „Seenelkäik” oma lahendustes igati erksalt.

Peategelased on siin nagu omamoodi nihkes üldistus. Zäk esindab popkultuuri. Poliitik Aadu on võimukandja ja ka rahvas, keda valitseda ja kelle tahet poliitikud soovivad järgida, on siin filmis üldistava näo saanud. Rahvast esindab maniakaalne maamees Üllar Saaremäe kehastuses. Kui seda jaotust veidi lähemalt vaadata, saame päris lõbusa pildi. Kui poliitik apelleerib ikka ja alati rahva tahtele, siis rahvas, kellele viidatakse, kipub seejuures ikka mõjuma kuidagi saladusliku ja hoomamatuna. Rahval oleks nagu miski üldine tahe, mida poliitik hästi teab, üksikutel indiviididel tänaval on aga ikka omavahel risti vastukäivad seisukohad. „Seenelkäigu” maamees on poliitiku kõrval tõeline rahvaesindaja. Ja see maamees kui rahva sümbol on hämarate taotlustega, omadega puntras, unustatud, üksik, irratsionaalne ja agressiivne. Ta armastab vandenõuteooriaid ega tea kokkuvõttes ise ka, mida tahab. Seejuures on ta tohutult elujõuline ning televiisor toimib talle magnetina.

Poliitiku, võimukandja puhul pole pilt palju lootusrikkam, ta on vaid mutrike masinavärgis, masinavärk tegeleb aga kuvandiloomega ja toodab niimoodi reaalsust. Popikoon kui sirguva põlvkonna iidol ja eeskuju kannatab aga kergelt komplekside käes ja on nagu iseenda plakat. Kogu tema väärtus on tema imago ja muud ta nagu ei vajagi. Aadu abikaasat Viivit on kõige raskem miskisse markeerivasse lahtrisse sobitada ja filmi arenedes näeme, et just Viivi on ainus, kellel pole sisimas kaastunne veel päris kaotsi läinud.

„Seenelkäigu” satiir ei ole aga suunatud miski fassaaditaguse tegelikkuse paljastamisele. Tuleb pidada õnnestumiseks, et karakteritest ei saa siin kõigest hoolimata pelgalt karikatuuri. Sisemise sügavusmõõtme puudumine ja üheülbalisus ei kuulu selles filmis ainult ja üksiku inimese juurde, see on ühtlasi keskkonna, sootsiumi sisesuhete vili. Elamise tingimus ja laad.

Asi kui silt

„Seenelkäik” jõuab lõpuks vägagi terase tõdemuseni: inimene on ühiskonnas väärtuslik siis, kui tema kuvand vastab mingile sotsiaalsele tellimusele. Küsimus, mis on kuvandi taga, kaotab nõnda mõtte. Kuvand ongi kõik. Ja kuna kõik osalised seda sisimas teavad, siis keegi nagu ei petagi kedagi. Võiks öelda ka nii, et retoorika kaudu ei edastata enam sõnumit ja sisu, vaid retoorika ise ongi sõnum ja sisu. Silt ei osuta asjale, millel on miski autonoomne ja metafüüsiline mõõde, vaid asi ongi tema silt.

Selles mõttes on teravmeelne, et režissöör Hussar viib oma tegelased hirmuäratavasse padrikusse, metsikusse loodusesse. Vana vastandus linn vs. loodus, mis meie igapäevaelus enam õieti ei kehtigi, saab „Seenelkäigus” irratsionaalse tõukega uue hoo. Linn on tehislik keskkond, inimesed on seal kõrvuti ja ikka eraldi, aga looduses ja veel elu eest võideldes, noh, siis saab ju selgeks, kes keegi tegelikult on. Nii on vähemalt tore mõelda.

Aga kuidas areneb „Seenelkäik”? Inimesed elavad kole palju läbi, aga keegi ei muutu. Mingisugust sisimat sügavust ei paljastu. Kõik võimalused muutumiseks, inimsuse ootamatuks avaldumiseks on aga olemas. Mets võib olla metsik, aga inimese enesekesksusele ja enesekuvandile jääb ta alla. Poliitik jääb poliitikuks, rokitäht rokitäheks. Katsumused ei ühenda kedagi, sest see nõuaks juba imago murenemist.

Muidugi on see mets nagu muinasjutumets. Mari-Liis Lille kehastatud kohalik tüdruk, kes salapäraselt põõsaste vahele ilmub ja kaob, mõjub nagu haldjas. Maja, kuhu ekseldes jõutakse, kuulub sõgedale maamehele, aga muidugi on see nagu üks korralik nõia maja. Muinasjuttudes saab paha viimaks oma palga ja hea pääseb võidule. „Seenelkäigu” seltskond sõidab aga muinasjutust läbi, ilma et seda tähelegi paneks.

Tugevalt ja omapäraselt mõjub linaloo ülesehitus ka seetõttu, et filmi teises pooles visandatakse järgemööda justkui mitmeid võimalikke lõppe. Ootamatud pöörded tekitavad nimelt võimaluse, kus finaal ja üldistav kokkuvõte võiks saabuda ühel või teisel käänakul, ikka vastaks kõik kokkuvõttes terviku tingimustele. Sellised võimalike lõppude virvendused ehitavad omakorda pinget ning finaal, pressikonverents, on viimaks ühtviisi terane, nukker ja tõepoolest naljakas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming